Kommunismi lühiajalugu

Aap Neljas

Richard Pipes: kommunism sai lüüa oma võimetuse tõttu ümber kujundada inimloomust

Richard Pipes, Kommunism. Lühiajalugu. Ilmamaa, 2005. 207 lk.

Tuntud ameerika ajaloolase Richard Pipesi raamat ?Kommunism? on vajalik kompaktne tagasivaade kommunistliku ideoloogia ja sellel põhinevate olulisemate re?iimide olemusse. Et tegemist on jätkuvalt aktuaalse teemaga, näitab ka praegune debatt Euroopas kommunistlike re?iimide kuritegude hukkamõistmise üle.

Pipes keskendub oma töös ennekõike kommunismi elluviimise katsetele, tõdedes, et kui kommunismi ideaal ja programm on omaette võetuna suhteliselt kahjutud, on iga püüe neid riigivõimu abil teostada toonud kaasa kohutavaid tagajärgi (lk 10). Siiski on oluline märkida, et Pipes toob välja ka seosed ?teadusliku kommunismi? teooria  ja antiikajast pärit utoopilise ühiskonnakorralduse traditsiooniga. Teatavasti sai see  alguse Platoni riigikäsitlusest, mis pooldas eraomandist loobumist. Pipes peatub pikemalt ka Marxi ja Engelsi loodud kommunismi teooria nn teadusliku olemuse küsimusel, näidates marksistliku teooria nõrkusena ka seda, et marksismil puudub avatus ja võime kohaneda uue tõendusmaterjaliga. See eristabki marksistlikku teooriat tegelikust teaduslikust teooriast (lk 12) ja teeb selle sarnaseks pigem usundiga (lk 114-115).

 

Pigem anarhistide kui Marxi jälgedes

 

Huvitava faktina toob Pipes marksistliku teooria ettekuulutuste osas välja asjaolu, et XX sajandi revolutsioonid järgisid pigem Marxi kritiseeritud anarhistlike teoreetikute ennustusi. Nimelt väitsid need, et suurim tõenäosus sotsialistliku revolutsiooni puhkemiseks on embrüonaalses seisundis kapitalistliku majandusega, suure maata talupoegade hulgaga riikides, mida valitsevad ebademokraatlikud ja valitsejate omavolil põhinevad re?iimid (lk 28). Marxi nägemust mööda, mis oli mõjutatud Darwini evolutsiooniteooriast, pidid revolutsioonid aga toimuma arenenumates kapitalistlikes riikides. Siiski oli ja on marksismi ?teaduslikkuse oreool? piisav selleks, et olla ligitõmbav intelligentsile, seda ka pahempoolsele intelligentsile läänes. 

Venemaa ajaloo osas tõdeb Pipes, et reformid, mis viidi läbi tsaarivalitsuse poolt ?ülalt? Vene impeeriumi rahvusvahelise seisundi kindlustamiseks ja mis soosisid  hariduse ja industrialiseerimise  levikut ilma demokraatiat aktsepteerimata, aitasid kaasa radikaalseid võitlusmeetodeid pooldavate revolutsiooniliste rühmituste kujunemisele. Venemaa mahajäämuses nägid need rühmitused võimalust saavutada arenguhüpe, selle asemel et teostada reforme järk-järgult (lk 38-39). Pipes toob välja asjaolu, et Tsaari-Venemaal olidki revolutsioonilise liikumise lätteks ennekõike ülikoolid, mitte aga tehased. Ka puudus Venemaal läänega võrreldav austus eraomandi ja seaduste vastu ning lojaalsus riigi vastu, mis muidu kaitseb ühiskonnaliikmete vabadust ja eraomandit (lk 37).

Enamik venelasi, aga veelgi enam  nende poolt alistatud rahvaid ei tundnud seetõttu mingit otsest osalust ja lojaalsust Vene riigi valitsusega (lk 37). See ilmnes ka 1917. aasta revolutsiooni ajal, kui bol?evike esitatud ?rahvaste enesemääramise õiguse? loosung osutus ootamatult populaarseks ja enamik alistatud rahvaid hakkas innuga sellele tuginedes oma riiki rajama. Pipes toob välja ka Lenini seisukoha rahvaste enesemääramise õiguse küsimuses, kus Lenin rõhutas, et tsaaririiki koos hoidvad majanduslikud sidemed on liiga tugevad, et võimaldada edukat separatismi (lk 45),  ning et ?proletaarne enesemääramine? seisab ?rahvuslikust enesemääramisest? kõrgemal ja lubab varem või hiljem kaotatud alad tagasi võita. Majanduslike sidemete argument on üllatavalt sarnane seisukohtadega, mida veel 1990. aastate algul üritati Nõukogude Liidu keskvõimu poolt tuua ettekäändeks Baltimaade iseseisvuse taastamise soovi vastu.

Samas kujunes oma maal mitte mingit erimeelsust taluvast Nõukogude valitsusest teistel maadel revolutsiooni õhutaja (lk 64). See tegevus ei õnnestunud küll Euroopas, kuid omas teatavat edu koloniaalsõltuvusest vabanevates arengumaades, kus läänevastaste hoiakute najal võimule tulnud re?iimid nägid Nõukogude Liidus liitlast, kes aitas kaasa nende võimu kindlustamisele oma rahva üle.

Pipesi kommunismikäsitluse oluline osa on ka analüüs, kuidas parteilisest bürokraatiast kujunes uus ?nomenklatuurne? privilegeeritud eliit. Sellest kujunes nii Nõukogude Venemaad kui ka iga teist pikemaajalist kommunistlikku re?iimi alalhoidev jõud, keda Nõukogude Liidu kokkuvarisemise hetkeks oli koos pereliikmetega kolm miljonit ehk siis 1,5% rahvastikust. Stalini edu põhjusena Lenini haigusele ja surmale järgnenud võimuvõitluses ning hilisemas oma diktatuuri kindlustamises näeb Pipes just kontrolli saavutamist kaadripoliitika üle. Nimelt nihutas Stalin juhtivatele kohtadele talle isiklikult truud ametnikud (lk 58), keda isikliku võimu kindlustudes oli võimalik hirmu all hoida terrori ja regulaarsete ?partei puhastamise? kampaaniate abil.

 

Alalise kriisiolukorra kujundamine

 

Stalini poliitika keskne element oli ka n-ö ?alalise kriisikolukorra? õhkkonna kujundamine, mis andis ettekäände vägivallare?iimi sisseseadmiseks. See tähendas pidevat ohvritoomist utoopilise kommunismiideaali ja välisvaenlastega võitlemise nimel ja lõi aluse massilistele repressioonidele (lk 71). Nii olid seatud sisse kvoodid inimeste represseerimiseks piirkondade kaupa (lk 79). Alalise terroriga kaasnes Stalini jumalikustamine, kommunistlikus propagandas kujutati teda kõikvõimsa ja kõiketeadjana (lk 86). Süsteemi murenemine algas siis, kui Stalini järglased valisid hiljem stabiilsema arengumudeli, kuna kodanikud ei näinud neilt nõutavates ohvrites mingit ratsionaalset mõtet (lk 79).

Stalini poliitika hakkas erinevalt varasemast kommunistlikust poliitikast ka üha enam tuginema vene suurriiklikule traditsioonile, seda peab Pipes üheks peamiseks põhjuseks, miks ka praegu on venelastel säilinud nostalgia Nõukogude perioodi järele (lk 88?89), st ihalus Venemaa suurriikliku positsiooni järele maailmas. Sellisel sõjalisel võimsusel (tuumarelv ja kosmoseprogrammid) põhineva prestii?i ülalhoidmine nõudis aga hiigelkulutusi. Nii panustas Nõukogude Liit sõjatööstusele 25?30% oma rahvuslikust koguproduktist, mis kurnas välja riigi majanduse ja tõi kokkuvõttes lõpuks kaasa re?iimi kokkuvarisemise (lk 98).

Kommunismi läbikukkumise põhjuseks ongi Pipesi meelest asjaolu, et kommunism sai lüüa oma võimetuse tõttu ümber kujundada inimloomust. Ametlikult eesmärgiks seatud võrdsuse saavutamine oli võimalik vaid diktatuuri ja sunniaparaadi loomise teel. Need omakorda nõudsid endale privileege ja muutsid tegeliku võrdsuse saavutamise võimatuks. Teiseks peapõhjuseks hindab Pipes asjaolu, et etniline ja territoriaalne ühtekuuluvus osutub tegelikkuses tugevamaks inimesi liitvaks jõuks kui nn klassisolidaarsus. Seda näitas ka see, et esimese võimaluse avanedes lõid riigid, kellel see võimalus avanes, Nõukogude Liidust lahku isegi kui nad esindasid sama ideoloogiat (nt Jugoslaavia, lk 177).

Raamatus kirjeldatakse erinevate kommunistlike re?iimide kujunemist, ning Pipes tõdeb nende ühesugust vägivaldset olemust, mis kõige traagilisema näitena viis Kambod?as olukorrani, kus Pol Pothi ja punakhmeeride võimu ajal hukkus ligi veerand riigi elanikkonnast (lk 164). Kõiki neid re?iime ühendas ühe monopolistliku partei võim, mis oli organiseeritud sõjaväelise korra kohaselt, valitsemine ilma mingite seaduslike piiranguteta, eraomandi kaotamine ja inimõiguste eiramine (lk 135).

Raamatule lisab väärtust Peeter Tulviste järelsõna, mis aitab luua sideme Pipesi kirjeldatud maailmaajalooliste sündmuste ja eestlaste ajalookogemuse vahel, pidid ju ka nemad pool sajandit kannatama kommunismi ikke all. Lõpetuseks võib öelda, et autor on suutnud anda ühes raamatus väga põhjaliku ülevaate kommunismi ideoloogiast ja kommunistlike re?iimide olemusest ja ka nende hävingu põhjustest. Täna, XXI sajandil, võime tõdeda, et väheste eranditega on tegemist õnneks minevikku jäänud nähtusega, kuigi mitmed kommunistlike re?iimide tegevuse tagajärjed jäävad meid painama ilmselt veel niikaua, kuni selle nähtuse suhtes suudetakse kujundada sama üksmeelselt hukkamõistev hinnang, nagu on antud natsismile.