Konspiratiivne ratsionaalsus – vandenõuteooriad poliitikas

Sajandivahetuse utoopiline ettekujutus internetist kui vabaduse/vabastuse ruumist, uute demokraatlike kogukondade sünnipaigast on haihtunud.

OTT PUUMEISTER

1. Mis juhtus rahvaga?

Internet on üks mõistatuslik ruum. See ei ole ei avalik ega privaatne. Ühismeedialehed on pakkunud meile võimaluse kujundada end võrguisiksuseks – millel ei pruugi olla midagi pistmist meie võrguvälise isiksusega –, astuda teistega suhtlusse ja sedaviisi moodustada uusi kogukondi. Ses mõttes on internet ühiskondlik ja poliitiline ruum, kuid ka privaatsuse terminites mõistetud ruum, milles oleme harjunud käituma nagu oma kodus. Selles mõttes on internet vägagi isiklik ja intiimne. Kolmandaks on ta muidugi suures osas korporatsioonide suure viisiku (Amazon, Apple, Alphabet, Facebook ja Microsoft) kontrollitud ja hallatav ruum. Seega, ükskõik kas mõistame internetti poliitilise või privaatse ruumina, on see ennekõike äripaik, milles enamik toodetavast informatsioonist rakendatakse kasumi teenimise teenistusse. Tegemist on seega nn järelevalvekapitalismi ruumiga, kus inimkogemus rakendatakse toormaterjalina käitumisandmete loomisse ja selle põhjal on võimalik ennustada tarbimiskäitumist.1 Kui internet ongi poliitika tegemise ja uute kogukondade loomise ruum, siis kohe kindlasti ei ole see arutleva demokraatia ruum. Tegemist on nn reklaamipanoptikoniga, kust inimestele müüakse nende eelneva võrgukäitumise põhjal poliitikuid ja erakondi.2

Kasumi tagaajamine, kogemuse muundamine andmeteks ja informatsiooniks on uue meedia võimaluste toimeloogika aluspõhi. Teisisõnu, mida võrgukeskkonnas ette võtta ja teha ning kuidas on seal võimalik käituda, lähtub ennekõike kasutajate hulga kasvatamise eesmärgist. Hea – või tõhus – platvorm, nutiseade jne on säärane, mida ei ole võimalik kinni panna, mis nõuab pidevat kasutamist. Üks peamisi kujundusprotsesse, mille kaudu kasutajad teenuste külge haagitakse, on mängustamine – mänguelementide (konkurents, edenemine, afektiivne seotus jne) sisseviimine kõiksugusesse suhtlusse teistega, kogu maailmaga. Lühidalt, argitegevuse mängu­laadseks tegemine. Selle protsessi käigus kujundatakse uue meedia keskkonnad sõltuvust tekitavaks. Kasutajatelt nõutakse pidevat (tagasi)pöördumist seadetesse või platvormidele aina kasvava edukuse, järgneva võidu või järgmise tasandi saavutamise lootuses.

Seega ei ole üllatav, et ühismeedia ja üldse võrgukeskkonnad kutsuvad esile tugevaid afektiivseid reaktsioone ja ihasid, mis võisid isegi inimese enda eest eelnevalt varjatud olla. Suhtlus ühismeedias saab jõudu ihadest. Ja see iha – muundatult kvantifitseeritavaks informatsiooniks – teenib internetti haldavatele korporatsioonidele tohutuid rahasummasid. Sajandivahetuse utoopiline ettekujutus internetist kui vabaduse/vabastuse ruumist, uute demokraatlike kogukondade sünnipaigast on haihtunud. See kujutlus on asendunud täitmatute ihade rahuldamise jahtimisega. Tõotatud uus võrgurahvas on lahustunud muditavate andmehulkade mereks.

Tundub, et midagi sellist nagu Jürgen Habermasi pakutud „kommunikatiivne ratsionaalsus“ on tänapäeva ühismeedia keskkonnas täiesti võimatu. Sest kasutajad ei ole inimesed, vaid vahendid, mida kasutada eesmärgi nimel. Seda vähemalt kahes tähenduses. Nad on turundatava informatsiooni allikaks ja tarbitavad objektid ihade rahuldamiseks või selle takistuseks. Ühismeedia ergutab osalust ja suhtlust lähtuvalt „instrumentaalsest ratsionaalsusest“. Habermasi termineis on meil tegemist mitte kommunikatiivse, vaid instrumentaalse tegevusega. Kommunikatiivse tegevuse eesmärk on mõistmine, strateegilise eesmärk on aga mõjutamine isiklike eesmärkide saavutamise nimel. Need kaks tegevust on ühildamatud.3

Ehkki kommunikatiivne ja strateegiline tegevus on ühildamatud, toitub viimane esimesest: mõjutamine petmise teel saab toimida ainult tõesuse eeldusel. Et saada petetud, peab vastuvõtja eeldama saatja valede tõesust. Kommunikatiivse tegevuse esmasus võimaldab Habermasil kinni hoida usust, et ratsionaalsuse – ehkki teinud mõned eksisammud – abil on veel võimalik demokraatiat päästa. Ja muidugi, et ratsionaalsus ise on midagi päästmist väärivat.

Frankfurdi koolkonna kriitilise teooria järeltulija ja reformijana kirjutas Habermas intellektuaalses keskkonnas, mis oli ratsionaalsuse maha kandnud ning kinnistanud instrumentaalse ratsionaalsuse poliitilise tegevuse alusena. Pealegi oli valgustusajastust tuttav ratsionaalsus kuulutatud kui mitte surnuks, siis vähemasti katastroofiliselt ohtlikuks. Tänapäeva kriitilised teoreetikud on taas kaotanud usu kommunikatiivsesse ratsionaalsusse ning rõhutavad strateegilise tegevuse esmasust.4 Igasugust suhtlust läbi(sta)vad võimusuhted, seega ei ole lootust leida ühist pinda ratsionaalseks demokraatlikuks aruteluks.

2. Vandenõuteooriad ja poliitika

Vandenõuteooriate osatähtsus tänapäevases (võrgu)kultuuris tundub eriliselt rõhutavat kommunikatiivse, arusaamisele suunatud tegevuse võimatust. Tõepoolest, vandenõuteooriaid võib pidada strateegilise kommunikatsiooni näitlikuks vormiks. Ei ole ju kunagi nende eesmärgiks mõistmine, vaid alati vastuvõtja mõjutamine teatud pettekujutluse uskumiseks – ja nende uskumuste järgi tegutsemiseks. Kui leidub teadmine, mida võib õigustatult nimetada põhjendamatuks vääraks uskumuseks, siis on see konspiratiivne „teadmine“.

Konspiratiivne ratsionaalsus – uskumine, et ajaloo- ja päevasündmuste ning maailmakorra taga seisab kurjust kehastav inimrühm – ei allu faktikontrollile. Faktikontroll ei kõiguta neid, kes vandenõunarratiive levitavad, loovad ja tarbivad (tõendid vandenõuteoorias on tõsikindlad ja vääramatud: isegi tõendite puudumine viitab vandenõu edukusele). Mõelge kas või Donald Trumpi ja hämmastavalt suurejoonelise QAnoni vandenõuteooria vastastikusele sümpaatiale. Vandenõuteooriad on leidnud koha peavoolupoliitikas, ja seda hoolimata tohutust tõendite hulgast, mis nende väidete väärust kinnitavad.

See ei peaks olema üllatav, sest vandenõuteooria on just nimelt ennekõike poliitiline kõnetegu. Vandenõudel ja vandenõulastel on Euroopa poliitika ja võimumängudes loomulikult olnud tähtis osa juba Vana-Kreekast ja -Roomast alates. Nagu Joseph Roisman atika oraatoreid lugedes nendib, oli ilmselt kogu Ateena elu salajaste vandenõudega täidetud ning neis osalesid ja neid plaanitsesid inimesed mis tahes ühiskonnakihist ja positsioonist.5 Ja vähemasti Vana-Rooma puhul saame rääkida vandenõuteooriatest ses mõttes, nagu me neid tänapäeval mõistame: „Hirm naiste, orjade ja isegi võõramaalaste Rooma-vastaste vandenõude ees püsib alates seitsme kuninga ajast kuni saab kinnitatud võõrvallutustes, mis viivad impeeriumi lagunemiseni. Hilise vabariigi ajal olid rooma kirjanikud juba hakanud nende marginaalsete rühmade negatiivseid stereotüüpe ära kasutama, esitades neid vandenõulastena.“6 Näiteks leidub kujutisi naistest vandenõulastena alates rooma komöödiast kuni Liviuse ajalooni; seega ei ole tegemist sugugi vähetuntud pildiga, vaid populaarse stereotüübiga.

Seega leidub poliitilis-strateegilist ja identifikatsioonilist vandenõuteooriate loogikat, mis on ka Mari-Liis Madissoni ja Andreas Ventseli raamatu „Strategic Conspiracy Narratives: A Semiotic Approach“ (edaspidi SCN) keskmes, juba Vana-Roomas. Juba vandenõuteooria määratlus laseb aimata, et tegemist on strateegilise vahendi, mitte väidete kogumiga, mille võiks allutada tõeväärtusele. Ühe tabavama määratluse on pakkunud Brian Keeley: „Vandenõuteooria on mingi ajaloolise sündmuse (või ajalooliste sündmuste) seletus, mis lähtub väikese rühma salajas tegutsevate inimeste – vandenõulaste – põhjuslikust agentsusest.“7 Vandenõuteooria eeldab seega süüdlast, kelle õlule võib asetada vastutuse isegi kõige uskumatute sündmuste eest. Nagu ka Madisson ja Ventsel välja toovad, tõusevad vandenõuteooriad esile kriisiolukorras, mil inimestel puudub seletus neid tabanud hädadele.

Süüdlane – patuoinas – on loomulikult poliitiline vaenlane, mitte see, kellel oleks ka tegelikkuses „seletatud“ sündmustega midagi pistmist. Ning ka teooria tõsikindlus on ennekõike poliitiline. Täieliku tõsikindlusega peavad saama tõmmatud poliitilise kogukonna piirid, teisisõnu, piirid „meie“ ja „nende“ vahel. Kui „nemad“ on süüdi „meie“ õnnetuses, siis peab hakkama „nende“ vastu tegutsema. Poliitiline kõne, nagu rõhutab Bruno Latour,8 ei ole seotud mitte tõesuse ja vääruse, vaid kogukonna loomise ja piiritlemisega: kes on meiega, kes on meie vastu – ja kes üleüldse on see „meie“. Poliitiku esitatud valede hulgal ei ole tähtsust, kui ta valetab asjakohaselt, s.t oma kogukonnale meelepäraselt, selle identiteeti kinnistades.

Näib, et poliitilist diskursust ja vandenõuteooriat eristab teineteisest üsna peenike joon, mis on Euroopa poliitikat juba ammu mõjutanud ja on samuti peaasjalikult kogukonna piiride tõmbamise vahend. SCNis võib seda tihedat sidet poliitika ja vandenõuteooriate vahel märgata ühes tahtmatus, kuid ilmekas omistuses. Autorid mõtestavad vandenõuteooriat Ernesto Laclau ja Chantal Mouffe’i alusel: „[V]õime vandenõuteooriat kontseptualiseerida tähendusloome protsessina, mille eesmärgiks on „ühiskondliku suhte muutmine nõnda, et luuakse alluvussuhtes olev subjekt.“ Laclau ja Mouffe kõnelesid tegelikkuses „ühiskondlike võitluste ’poliitilisest’ loomusest“9 üldisemalt. Nad üritasid määratleda, mis teeb ühiskondlikust poliitilise võitluse. Jättes selle detaili mainimata, lähendab SCN poliitilist võitlust ja vandenõuteooriat nii, et peaaegu ei olegi neil enam võimalik vahet teha, ning värbab ’poliitilisuse’ filosoofid (lisaks Laclaule ja Mouffe’ile ka Oliver Marcharti) vandenõuteooriate filosoofideks. Kuid tõepoolest, nii poliitilisele võitluse kui ka vandenõuteooriate jaoks on ohvripositsiooni loomine möödapääsmatu: ainult neil, kelle vastu on oldud ebaõiglane, on õigus tegutseda ja häält tõsta. Aga kuidas siis üleüldse eristada poliitilise diskursuse ja vandenõuteooriate toimeloogikat?

Üks võimalus oleks rõhutada, et vandenõuteooriad on tihtipeale poliitilise eliidi tööriist – kas nende, kes juba valitsevad, või nende, kes pürgivad valitsema. See on ilmselge juba alates Vana-Roomast ja nõiajahtidest kuni natside antisemiitlike kampaaniateni. SCN rõhutab seda tahku samuti, nimelt et vandenõuteooriaid ei tohiks vaadelda kõigest kui võimutute vastust võimule, vaid ka strateegilise tööriistana võimukandjate (nii valitsuste kui suurfirmade) käes. Selle abil on võimalik veenda inimesi valitsemist delegeerima, tarbima oma tooteid ja ärgitama viha nende teiste, patuoinaste vastu. Seega etendab vandenõuteooria väga eripärast poliitikat, sellist, mille kaudu luuakse vaenlane, kes tuleb hävitada ja kõrvaldada, ehkki see „vaenlane“ on tihti juba tõrjutud või kõrvale heidetud. Isegi kui vandenõuteooriate peakurikael on võimukas – nagu SCNis analüüsitud George Sorosi näide või poliitiline eliit üldisemalt –, on tihtipeale nende sihtmärgiks haavatavad rühmad.

Lisakeeru annab juurde see, et vandenõuteooriad on tihti need, mille abil teostatakse nn valepoliitikat – luuakse ohvripositsioon eesmärgiga näidata, et just nimelt need, kes on enamuses ja valitsevad, on need nõrgemad ja väetimad, kellele liiga tehakse. Mõelgem kas või selle „kõikvõimsa“ „kultuurilise marksismi“ peale, keda kardavad ja vaenavad võimuerakonnad ja nende toetajad. Siin oleme taas jõudnud otsustamatuse punkti: milline on see „õige“ ohvri­positsioon, rõhumine, allasurutus? Sellele küsimusele võib ilmselt vastata vaid poliitiliselt, mitte teaduslikult.

3. Strateegilised narratiivid ehk Kuidas teha sõnadega asju

Vandenõuteooriate mõtestamine strateegilise narratiivina on eriti kasulik, sest võimaldab meil hoiduda lahterdamast internetis üles kasvanuid naiivseteks ja kergeusklikeks, abituteks automaatideks, kelle mõistust on võimalik kontrollida ekraanil sähvivate teadetega. Strateegilise narratiivi mõiste – vastandina nt ähmaselt mõistetud ideoloogia mõistele, mis paratamatult viitab valeteadvusele ja teadmatusele – ei luba poliitilises suhtluses olevaid inimesi alahinnata ega rumalaks pidada. Tuleb meeles pidada, nagu Michel Foucault kunagi on öelnud, et „inimesed teavad, mida nad teevad; ja nad teavad tihti ka seda, miks nad seda teevad; kuid nad ei tea, mida nende tehtu korda saadab“.10 Ja teiseks võimaldab see meil edasi minna tõesuse ja vääruse, ratsionaalsuse ja irratsionaalsuse raamistusest. SCNi vaatepunkt – ehkki kasutatakse Juri Lotmani kultuurisemiootika mõistestikku, mille keskmes on teksti mõiste ja tekstianalüüs –, keskendub rohkem sellele, kuidas vandenõuteooriad toimivad, milline on nende funktsioon, kui sellele, mida need tähendavad. Tegemist on pragmatistliku vaatega, mis käsitleb tähendust selle praktilises suhtluses toimimises.

Suurimad probleemid, millega autorid oma analüüsi teostades vastamisi seisavad, lähtuvad uuritava valdkonna – digitaalsed võrgukeskkonnad – spetsiifikast. Neis keskkondades jäävad nii saatja kui ka vastuvõtja tihti nähtamatuks, neile ei ole võimalik ligi pääseda. Seega ei ole võimalik otsest suhtlusolukorda analüüsida. On võimalik vaadelda tekste – semiootilises mõttes kui piiritletud tähenduslikke ühikuid –, millest vandenõuteooriad kokku pannakse, nende tekstide levitamist ja levikut, populaarsust jne. Võib muidugi väita, et nt kommentaaride ja jagamiste kaudu ongi võimalik saatjate ja vastuvõtjate pähe tungida, kuid siis unustataks, et tihtipeale ei ole kommenteeriv isik üleüldse tõeline isik või ka näiteks küüniline troll. Digitaalne etnograafia ei saa piirduda pealispindse tegevuse jälgimisega.

Need probleemid on SCNis aga efektselt mudellugeja mõiste abil. Umberto Ecolt laenatud mudellugeja viitab tekstisisesele ideaalsele lugejale: milline peab olema teksti vastuvõtja, et ta mitte ainult ei mõistaks, mis on öeldud, vaid ka nõustuks öelduga. Mudellugeja võimaldab „uurijal mõista, milliseid semiootilisi strateegiaid on strateegilisi vandenõunarratiive vastuvõtva publiku konstrueerimisel kasutatud“ (lk 4). SCNis otsitakse kõigepealt sidusat narratiivi, millel on teatud poliitilistele tegutsejatele kasulikud tulemused, ja seejärel ideaalset tekstis eneses loodud lugejat. Seekaudu on võimalik rääkida mudelautorist, kellele on strateegilise narratiivi tagajärjed kasulikud, ja mudellugejast, kelle tõlgendus on samamoodi esimese jaoks kasulik. Niisiis langeb ära otsese teksti looja otsimise probleem. Narratiivi ühtsus ja kooskõla mudelautori ja mudellugeja vahel peitub konfliktis, mida käsitletakse „vandenõuteooriate strateegilise tuumana“ (lk 5). Konflikti artikuleerimise – kurjade vandenõulaste ja nende kasusaajate väljajoonistamine – kaudu luuakse poliitiline identiteet. Selle konflikti olemasolu kinnitava tekstuaalse materjali pidev (taas)tootmine ja levitamine võrgukeskkondades aina kinnistab seda identiteeti.

Ei ole sugugi üllatav, et need konfliktid on väga vanad ega ole loodud uute digitaalsete tehnoloogiate poolt (nt pärismaalased vs. migrandid, pärismaalased vs. kosmopoliitsed juudid, enamus vs. vähemused jne). Võrgukeskkonnad on aga väga tõhusad, edastades sobivaid sõnumeid õigetele inimestele ning tehes seda vahetpidamata. Selles kontekstis räägitakse SCNis faatilisest kommunikatsioonist, mis Roman Jakobsoni järgi tähendab suhtlust suhtluse pärast – kinnistatakse suhet saatja ja vastuvõtja vahel, kontrollitakse kanali töötamist. Faatiline kommunikatsioon on võrgusuhtluse dominantne suhtluslaad. Teisisõnu, võrgusuhtluse semantiline väärtus on äärmiselt vähene ning tegeldakse peaasjalikult liiase informatsiooni edastamisega (lk 39). Sõnumid, mille kaudu vandenõuteooriaid levitatakse, jõuavad kohale inimestele, kel on juba kalduvus neisse uskuda. Vandenõuteooriad ütlevad väga harva midagi uut. Isegi kõige värskemad taastoodavad väikeste variatsioonidega vanu konflikte. Niisiis võimaldab ühismeedia mobiliseerida õigeid inimesi.

Jõuame nüüd tagasi kergelt konspiratiivse alguse juurde – suure viisiku ja kasumi teenimise eesmärgi nimel teostatud pideva järelevalve juurde. Andmekogumise ja -müümise abil on võimalik teada saada, milliseid reklaame, veebisaite jne õigetele inimestele saata ja soovitada. Säärane suurfirmade järelevalvetegevus on ise konspiratiivne – salajas teostatud õiguste rikkumine (ehkki praeguseks on tegemist juba avaliku ja dokumenteeritud teabega). Tegemist on muidugi väga sobiva kontekstiga vandenõuteooriate hämmastava populaarsuse jaoks – vandenõu, mille eesmärgiks on saavutada monopoolne kontroll kommunikatsioonivahendite üle. Küsimus, kuidas ja mis põhjustel on need monopoolsed praktikad meie ühiskonnas loomulikuks saanud, oleks edaspidistele uurimustele huvitav ja vajalik küsimus. Siis ei saaks enam piirduda vaid poliitilise diskursuse analüüsimisega, vaid peaks arvesse võtma ka majanduslikku ja tehnoloogilist konteksti, mis kujundab suhtluse võimalikke laade. SCNi mõisteline raamistik keskendatuna sõnumite toimimisele praktilises suhtluses annab edasisteks laiemateks uurimusteks suurepärase tõukelaua.

1 Shoshana Zuboff, The Age of Surveillance Capitalism: The Fight for a Human Future at the New Frontier of Power. Public Affairs, New York 2019.

2 Jamie Bartlett, The People vs Tech: How the Internet Is Killing Democracy (And How We Save It). Random House, New York 2019.

3 vt Jürgen Habermas, “Actions, speech acts, linguistically mediated interactions, and the lifeworld”, rmt-s On the Pragmatics of Communication. The MIT Press, Cambridge, MA 215–256.

4 nt Byung-Chul Han, What Is Power?. Polity, Cambridge 2019.

5 Joseph Roisman, The Rhetoric of Conspiracy in Ancient Athens. University of California Press, Berkeley.

6 Victoria E. Pagán, Toward a model of conspiracy theory for Ancient Rome. New German Critique 103, 2008, 27–49, lk 32.

7 Brian L. Keeley, Of conspiracy theories. – The Journal of Philosophy 96(3): 109–126, lk 116.

8 Bruno Latour, What if we talked politics a little?. Contemporary Political Theory 2, 143–164.

9 Ernesto Laclau, Chantal Mouffe, Hegemony and Socialist Strategy: Toward a Radical Democratic Politics. Verso, London 1985, lk 153.

10 Hubert L. Dreyfus, Paul Rabinow, Michel Foucault, Beyond Structuralism and Hermeneutics. The University of Chicago Press, Chicago 1982, lk 187.


 

Mari-Liis Madisson ja Andreas Ventsel, mis eesmärki silmas pidades kirjutasite raamatu vandenõuteooriate semiootilistest tahkudest?

Viimastel aastatel on nii akadeemilised uurimused kui ka desinformatsiooni leviku tõkestamisele keskendunud mõttekojad toonitanud, et vandenõuteooriad on osutunud efektiivseks vahendiks, millega auditooriumi olukorrataju ning käitumist mõjutada. Vandenõuteooriatest ollakse harjunud mõtlema kui ekstremistide või muude marginaalsete tõlgenduskogukondade pärusmaast. Vandenõuteooriate tähendusloomeline eripära ja nendega seotud kommunikatsioonifunktsioonide paljusus, näiteks nende selgituslik, meelelahutuslik ja identiteediloomeline potentsiaal, aga ka võime kultiveerida kollektiivset hirmu ja alarmeerituse tunnet jms aspektid, jäävad sageli varju. Semiootiline lähenemine võimaldab uurida eri žanre ja jutustamiskontekste kombineerivaid vandenõuteooriaid, analüüsida nii tekstilisi kui pildilisi vandenõuesitusi.

Kas poliitiline diskursus on kuidagi muutunud seoses vandenõuteooriate levikuga?

Sotsiaalmeedia kujunemine keskseks avalike arutelude areeniks ning populistlike liikumiste tõus on kahtlemata sillutanud teed vandenõuteooriate sagedasele kasutamisele poliitilises retoorikas. Poliitiline kommunikatsioon kasutab iseäranis agaralt n-ö koeravilesid ehk kodeeritud viiteid, mis annavad teatud tõlgenduskogukonnale lisatähendusi, kuid tunduvad laiemale publikule kui tavapärane keelekasutus või juhuslik viide mõnele popkultuuri tekstile. Sellised koeraviled võivad olla nii keelelised kui visuaalsed, näiteks võib sel viisil kasutada kurikuulsat OK-märki või „Matrixi“ filmist tuttavat red-pilled-metafoori, mis on mõlemad kasutusel alt-right-vandenõuteoreetikute veebisuhtluses. Koeravilede kasutamine võimaldab vandenõuteoreetikutele justkui omamehelikult õlale patsutades poolehoidu avaldada, kuid teisalt lubab see poliitilisi sõnumeid esitada kalkuleeritult ambivalentsena.

Teie raamatus on tähtsal kohal poliitilise suhtluse afektiivne laetus. Vandenõuteooriad toimivad emotsiooni tasandil.

Sotsiaalmeediaga seoses on hakatud rääkima afektiivsest avalikkusest, mida iseloomustab kiireloomuline, põgus ning suuresti kordustel ning koos kogetud emotsioonide võimendamisel rajanev tekstiloome, mis ei eeldagi põhjalikke arutelukäike ja loogilist argumentatsiooni. Ühelt poolt on info ülekülluses sõnumi olulisuse parameetriks selle tähelepanu äratamise võime. Twitteri-säutsude ja Instagrami-postituste vahendusel ei saa läbi viia eri perspektiive hõlmavat arutelu, küll aga saab neid meediume kasutades edukalt oma ideedele tähelepanu tõmmata ning neile emotsionaalset fooni luua. Teisalt kannab afektiivne sõnum faatilist suhtluseesmärki: sageli on selliste teadete informatiivne uudsus auditooriumile teisejärguline. Need on sageli juba adressaatidele teada ja põhimõtteliselt vaidlustamisele ei kuulu, nende kordamine taaskinnitab kogukonna ühisosa. Vandenõuteooriate strateegilise kasutamise juures näeme sarnaseid funktsioone.

Kasutate vandenõuteooriate analüüsis Umberto Eco mudellugeja mõistet, mis viitab teksti enese loodud ideaalsele vastuvõtjale – sellisele, kes mitte ainult ei mõista, mis on öeldud, vaid ka nõustub sellega. Milline on üks vandenõuteooriate mudellugeja?

Vandenõuteooriate mudellugeja tajub ennast sõltumatu kriitilise mõtlejana. Tema tõlgenduspraktikad on kantud veendumusest, et ebameeldivana tunduvate sündmuste või nähtuste, nt koroonapandeemia või rändekriis, peamiseks põhjuseks on pahatahtliku grupi salajane süsteemne tegutsemine. Ta otsib pidevalt tõendeid, mis seda arusaama kinnitaks. Mingis mõttes on ta märgimaniakk – tema meediatarbimist juhib soov leida puuduv lüli, avalikkuse eest varjule jääv tähendusvõti või tõendid, mis vandenõulaste manipulatsioonid paljastaks.

Kas on võimalik avalik diskursus ilma strateegiata, mõjutamiseta, petmiseta jne?

Jah, põhimõtteliselt võime siin kergesti langeda tautoloogiasse: igasugune kommunikatsioon mõjutab informatsiooni saajat mingil viisil. Seega tuleb täpsustada, mida strateegilise kommunikatsiooni all mõistame. Meie eesmärk oli tuvastada avalikes sõnumites korduvad võtted, mille kaudu kujundatakse ühtset eesmärki ja sihtauditooriumi. Enamasti viitavad need ka tekstiloome taga olevale strateegilisele autorile, kelle huve see teenib. Kindlasti ei ole igasugune strateegiline kommunikatsioon alati seotud petmisega. Kui kasutame mõjutamise asemel sõna veenmine, siis paistab see kommunikatsioon palju paremas valguses.

Nüüdisaegset infokultuuri kujundavad osalusmeedia vormid on kindlasti mõjutanud traditsioonilist arusaama avalikkusest, mille funktsioonina nähti ühiskonna vajaduste kriitilis-ratsionaalselt vandamist. Elame ähmaste piiridega poolavalikus-poolprivaatses kommunikatsiooniruumis, kus ühiskondliku konsensuse saavutamise asemel juhivad suhtlust hoopis teistsugused eesmärgid, näiteks selgete, mõnikord ka antagonistlike eristusjoonte tõmbamine.

Üks võimalus on käsitleda avaliku diskursusena teemasid, mis äratavad võimalikult suures auditooriumis vastukaja. Mõned teemad tuleb agendasse seadmiseks huvitavana pakendada. Vandenõuteooriad on kindlasti üks võimalus seda teha, kuna enamasti rõhutakse neis inimese sotsiaalpsühholoogilisele identiteedivajadusele. Luuakse tugev vastandus meie kui kannataja ja kannatusi põhjustava kurja vandenõulaste grupi vahel. Samuti pakuvad vandenõuteooriad kõikehõlmavat seletust, miks meiega halba juhtub. Seda, kuidas ühiskondlikes aruteludes esile kerkivatesse vandenõuteooriatesse suhtuda, tuleb otsustada juhtumipõhiselt. Kindlasti ei pea vandenõuteooriaid a priori taunima, kuna need võivad esineda ka ühiskonnakriitika vormina ja mõnikord tõstatada õigustatud küsimusi, mis aitavad väljakujunenud seisukohti murendada.

Viimaks: vandenõuteooriate peamised funktsioonid on just nimelt poliitilised – identiteedi ja kogukonna loomine. Kuid kas võib mõelda ka vastupidi: kas poliitika on vähemalt teatud määral alati konspiratiivne?

Ideaalis ei tohiks ju olla, sest avalike otsustusprotsesside puhul peaks info olema kõigile osalistele kättesaadav. Tõsi, mitte igas olukorras, nt sõjaseisukorras, pole see kõige parem otsustusprotsessi kvaliteedile. Kui õiguslikul tasandil lubame (Eestis reguleerib seda näiteks riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus), et mingi osa infost peabki salajane olema, siis tunnistame, et konspiratiivsus on poliitika loomulik osa. Pigem ongi siin küsimus määras ja selle salajase infoga toimetamise eesmärkides. Küll aga ei arva me, et vandenõuteoreetilised seletused, näiteks viited süvariigile, on parim viis poliitika konspiratiivsuse piiride üle arutlemiseks.

OTT PUUMEISTER

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht