Koroonakriis ja demokraatia tulevik

Minimaalriigi idee ja neoliberalism on nii suurde ebasoosingusse sattunud, et vaevalt neid vanal kujul reanimeerida enam õnnestubki. Mis tuleb nende asemele?

TÕNIS SAARTS

Maailm alles toibub pandeemia esimesest lainest. Keegi ei tea, kuidas hakkab selle sajandi seni ulatuslikem üleilmne katastroof mõjutama poliitikat, rahvusvahelisi suhteid ja demokraatia tulevikku. Levinud arusaam on, et demokraatlikud riigid ilmutasid võimetust seesuguste suurte kataklüsmidega efektiivselt toime tulla. Kui võrrelda Donald Trumpi Ameerikat ja Xi juhitud Hiinat, on ju üsna selge, milline valitsemismudel on stressitestile paremini vastu pidanud. Pealegi on ajaloost teada, et kõikvõimalikud kriisid, eriti aga suur majanduslangus, on vesi radikaalide ja populistide veskile.

Arvatakse, et nüüd võime kogeda liberaalse demokraatia taandumis­lahinguid ning tulevik kuulub autoritaarsetele režiimidele, nagu Hiina, ning populistlikule demokraatiale, mis pole liberaalne. Seesugune lähenemine on siiski ülimalt lihtsustatud. Palju tõenäolisem on, et siseneme vaheperioodi, kui vana maailmavaateline (neoliberalism) ja geopoliitiline (USA) hegemoonia küll vangub, kuid alles aastakümne teisel poolel selgub, millised on uuenenud maailmakorra piirjooned ning kas uued jõujooned on liberaalsele demokraatiale soodsad või ebasoodsad.

Kas ees ootab parempopulismi võidukäik?

Parempopulistid, kes on alati rõhutanud rahvusriiklikku rippumatust, majanduslikku protektsionismi ning hoiatanud üleilmastumise kahjulike mõjude eest, leiavad praegu rohkem mõttekaaslasi, kui kunagi varem. Paljudele tundub ju, et liigne globaalne avatus ongi meile kõik need hädad kaasa toonud. Rangem kontroll piiride üle, väiksem sõltuvus globaalsest turust, väljastpoolt riiki sisse tuleva tööjõu liikumise piiramine ning tootmise kojutoomine – need parem­populistliku poliitika põhimõtted paistavad olevat pandeemiajärgse majanduspoliitika alustalad. Paljudele näib ka, et rahvusvaheline koostöö ning teiste aitamine on praeguses olukorras, kui oma maja põleb, ilmselge luksus.1 Seetõttu olekski aeg ebafunktsionaalseks muutunud ühenduste, nagu WHO või EL, võimupiire kärpida – nad lihtsalt segavad rahvusriike kriisiga hakkama saamisel.

Nii paistabki esmapilgul, et parempopulistide tähetund on kätte jõudmas, globaliseerumisega on selleks korraks kõik ning maailm siseneb deglobaliseerumise faasi, kus rahvusriigid kehtestavad end taas ning igaüks peab edaspidi iseseisvalt toime tulema. Paraku pole sugugi kindel, et rahvuslikku suletust rõhutav ja üleilmastumist vastustav lähenemine nii kiiresti valitsema hakkab. Koroonakriis on palju tömbimaks muutnud ühe parempopulistide peamise relva, võimaluse kanaliseerida valijate ebakindlus võõravihasse. Kriisi alguses püüdsid nii Matteo Salvini Itaalias kui ka Viktor Orbán Ungaris näidata, et uue viirushaiguse levitajad on peamiselt välismaalased ja sisserännanud. See jutt ei võtnud aga vedu.

Saabuva majanduskriisi kestel on samuti keeruline väita, et immigrandid võtavad põliselanikelt töökohad ära, saavad teenimatult riigiabi jne. Kannatavad ju kõik, vaatamata rassile, usutunnistusele või rahvusele. Teiseks on peaaegu võimatu näha seost viirushaiguse leviku ning globaalse avatuse vahel. Miks kannatasid globaliseerumisindeksi järgi tagapool Lõuna-Euroopa maad palju enam kui Põhjala? Miks sai rahvusliku suletuse musternäidisest Venemaast kiiresti koroonapuhangu üks epitsenter, aga mitte palju avatumast Saksamaast? Korrelatsioon üleilmastumise määra ning epideemia leviku vahel ei kehti.

Lähivaatlusel tuleb tõdeda, et uhke rahvuslik iseolemine ei kaitse ei viirushaiguse leviku, kliimakatastroofide ega küberrünnakute eest.2 Paistab, et rahvusvaheline koostöö on ainus viis see viirushaigus üleilmselt kontrolli alla saada, sest muidu päädib see pikalt vinduva humanitaarkatastroofiga globaalses lõunas ning jõuab bumerangina rikastesse riikidesse.3 Kas aga vahepeal tüüri haaranud parempopulistid on valmis sel juhul valijatele aru andma, miks nad midagi aegsasti ette ei võtnud? Koos deglobaliseerumisega suureneb järsult kaubandussõdade, riigisiseste ja riikidevaheliste konfliktide oht.4 Maailm muutub palju ohtlikumaks ja ebastabiilsemaks kui praegu. Kas parempopulistid suudavad veenda valijahulki, põlvkonda, kes on terve elu nautinud globaliseerumise hüvesid vabast liikumisest odavate tarbekaupadeni, et maailm, kus iga riik on väljas vaid enda eest, on elamiseks palju parem paik kui praegune?

Mustvalge lõuendi asemel kirju pilt

Praegu pole ka näha, et mitmetes riikides valitsevad parempopulistid oleksid COVID-19 põhjustatud kriisi haldamisega edukalt hakkama saanud. Tõenäoline on küll, et selles kriisis jäävad kindlalt riigitüüri juurde need populistlikud liidrid, kes on oma võimu juba varem edukalt kindlustada suutnud, nagu Orbán Ungaris ja Erdoğan Türgis. Neil on kasutada märkimisväärne administratiivne ja meediaressurss, et luua kriisiga seoses endale sobiv narratiiv. Ülejäänute eduvõimalused, nagu Trump, Bolsonaro, Modi ja Õigus ja Õiglus Poolas, võivad olla palju hapramad, eriti juhul, kui majanduskriis neid riike iseäranis valusalt lööb. Uusi võimaluste aknaid võib küll avaneda opositsioonis Euroopa populistidele (nagu Salvini, Le Pen ja Rootsi Demokraadid), kuid seda vaid juhul, kui nad oskavad majanduslanguse haripunktis õigetele nuppudele vajutada. Pilt on nii kirju, et kiirest ja suurest globaalsest populismi võidukäigust rääkida on ilmselge liialdus. Kulub mitu aastat, enne kui praegused suundumused selgema ilme võtavad.

Kas praegu on Hiina tähetund?

Samuti võib paista, et Hiina tuleb sellest kriisist välja palju tugevamana kui kõik teised, kuna suudab edukalt ära kasutada globaalse võimuvaakumi, mis on tekkinud USA taandumise tõttu maa­ilmaareenilt ja siseriiklikesse probleemidesse mattumisega. Mõnelegi tundub, et Hiina demonstreeris maailmale oma poliitilise süsteemi efektiivsust epideemia ohjeldamisel, saades palju edukamalt hakkama kui liberaaldemokraatlikud riigid.

Hiinale näib selle kriisiga seoses tõepoolest avanevat harukordsete võimaluste aken.5 Seljatanud epideemia esimesena, taastub Hiina majandus tõenäoliselt kiiremini kui teiste suurriikide oma. See võimaldab Hiinal käivitada nn uue Marshalli plaani, mis on mõeldud ennekõike just Kolmanda Maailma ja keskmise sissetulekuga riikide abistamiseks. Viimane päädib sellega, et pikemas perspektiivis on Hiinal potentsiaalseid sõpru ja liitlasi Aafrikas, Aasias, Ladina-Ameerikas ja Ida-Euroopas palju rohkem kui USA-l. Kui USAs jätkab Trumpi administratsioon, mis vilistab rahvusvahelisele koostööle ja jätab lühinägelikult oma senised liitlased üksi, siis tõuseb maailma moraalseks liidriks Hiina – ainus üliriik, mis aitab viirushaiguse levikule üle planeedi piiri panna. See saab juhtuda muidugi alles siis, kui Hiina juhtkond valib oma varasemate vigade kinnimätsimise ja valitsemissüsteemi ülimuslikkuse kuulutamise asemel usalduse taastamise ja pealtnäha üsnagi omakasupüüdmatu hättasattunud riikide abistamise tee. Aga kas see on tõenäoline stsenaarium?

Esiteks on see pettekujutelm, et autoritaarsed süsteemid eesotsas Hiinaga on koroonakriisiga palju efektiivsemalt toime tulnud kui demokraatlikud riigid. Piisab vaid pilgust Hiina lähinaabrusse, kui saab selgeks, et Aasia demokraatlikud riigid, nagu Taiwan, Lõuna-Korea ja Jaapan, said haiguse leviku juba varasemas staadiumis palju paremini kontrolli alla.6 Euroopa piires kaldub kaalukauss veelgi enam demokraatlike riikide kasuks. Eeskujuliku liberaalse demokraatia korral olid valitsused oma kodanike ees ausad, toetusid juba haiguse leviku algstaadiumis ekspertide hinnangule ega püüdnud ignoreerida halbu uudiseid.7 Kõige edukamalt kriisiga võidelnud lääneriikide esikümnesse kuulub tähelepanuväärselt palju maid, kus valitsusohjad on naiste käes (Saksamaa, Norra, Taani, Island, Uus-Meremaa jt).8 See on muidugi paras ninanips autoritaarset stiili viljelevatele meespoliitikutele.

Mitmed märgid kõnelevad, et Hiina positsioon maailmapoliitikas mitte ei tugevne, vaid nõrgeneb.9 Isegi kui protektsionistlikud tendentsid ei saa maailmakaubanduses valdavaks, üritavad paljud riigid oma tarneahelaid lühendada ning minna üle nn near-sourcing’ule. See tähendab, et osa tootmisest tuuakse Hiinast läände tagasi, ent koos sellega kuivavad kokku ka investeeringud. Hiinat võib oodata ees tõsine majanduslangus. See murendab pakti, mille on kommunistlik partei Hiina keskklassiga sõlminud: meie tagame teile jõukuse, hoidke aga oma suu vabaduste ja demokraatia koha pealt kinni. Režiimi ilmselge läbikukkumine, kuna ei suudetud uue viirushaiguse ilmnemisel aegsasti reageerida, on niigi kodanike usaldust võimude vastu kahandanud, mistõttu tõsine majanduslangus toob pingeid veelgi juurde.10

Hiina rahvusvaheline maine on praegu madalseisus, seda riiki umbusaldatakse üle planeedi. Oma möödalaskmiste varjamine, majandusmuskli näitamine, väljapressimine suurema mõju saavutamiseks ja sihistatud mõjutuskampaaniad – see ei saa kusagil positiivseid tundeid tekitada.11 Pole ühtki märki, et Hiina juhtkond soovib vigadest õppida ning plaanib või suudab võtta enda kanda maailma moraalse liidri ja abistaja rolli.

Geopoliitiline interreegnum

Kõik kolm maailma suurvõimu tulevad praegusest kriisist välja palju nõrgemana, kui nad sellesse sisenesid.12 Ka Euroopa Liit maadleb ilmselt veel aastaid oma sisevastuoludega, kus põhiküsimus on, kas peaks rikas ja vähem kannatanud põhi aitama hättasattunud lõunat. USA rahvusvaheline positsioon üha nõrgeneb ning senine hegemoon tegeleb veel kaua oma siseprobleemidega, mida Trumpi administratsiooni ebakompetentsus veelgi süvendab. Kolumnist Arvind Subramanian on olukorra tabavalt kokku võtnud: „Nõrk ja sisevastuoludest puretud ühiskond, ükskõik kui jõukas see ka poleks, ei saa tõusta maailma liidriks – samuti ka ühiskond, mis ei ole teistele ihaldusväärne eeskuju.“13. Kas Xi Hiina ja Trumpi Ameerika on praegu tõesti paljudele maailma riikidele eeskujuks?

Rahvusvaheliste suhete elav klassik Joseph Nye vaatleb kaht maailma liidrit Trumpi ja Xid ning nendib kurvalt: „Võta üks ja viska teist …“ Ühelgi neist pole nn maailma muutva liidri kvaliteete, nagu oli Teise maailmasõja järgse aja juhtidel.14 Ei Trump ega Xi taipa, et praegust globaalset kriisi ei saa lahendada ükski riik üksi koostööd tegemata ja jõupositsioonilt nullsummamänge mängides. Seesugune lähenemine on lühinägelik ning päädib tõenäoliselt uute ja veel hullemate epideemialainete ning majanduslike tagasiöökidega. Neist liidritest ei saa tulla koroonajärgse maailma globaalseid liidreid, kellel on autoriteeti ja võimekust pakkuda midagi uut, paremat ja inspireerivamat … Samuti on raske ette kujutada, et kolmest suurvõimust jäänud tühiku täidavad Venemaa, Brasiilia või India, kellest kahte esimest on epideemia tabanud eriti valusalt.

Me siseneme pigem geopoliitilisse interreegnumi, kus uuenenud maa­ilmakorda ilmestavad jõujooned hakkavad selginema alles tulevikus. See, kas uuenenud maailmakorras võtab juhtrolli Hiina, USA või Euroopa Liit, sõltub sellest, milline neist kolmest suudab pakkuda teisi riike kõnetavat ja maailma positiivses võtmes muutvat programmi. Praegused juhid pole paraku veel ülesannete kõrgusel.

Maailmavaateline peataolek

Samasugune interreegnum või settimisperiood saabub ka maailmavaadete võitluse tandril. Neoliberaalne hegemoonia, mis on meie mõtteilma kujundanud viimased kolm-nelikümmend aastat, on murenemas. Isegi seni kõige ortodokssemad majandusliberaalid möönavad, et „praegu pole aeg, kus lasta turgudel otsustada“. Jutt eelarvetasakaalust ning kasinusmeetmetest on vajunud unustuse hõlma kõigis poliitilise spektri osades. Riik on täiega tagasi, kusjuures veel sekkuva hoolekanderiigi kuues. Epideemia näitas eriti ilmekalt, et need riigid, kus oli tervishoiuteenuse osutumine suuresti turu kätte antud, sattusid suurtesse raskustesse (Suurbritannia, USA, Ladina-Ameerika riigid), need maad aga, kus oli turuliberaalsete reformide kiuste säilitatud tugev sotsiaalriik (nt Saksmaa, Soome, Taani), said kenasti hakkama.

Minimaalriigi idee ja neoliberalism on nii suurde ebasoosingusse sattunud, et on küsimuse all, kas neid vanal kujul reanimeerida enam õnnestubki. Hoopis olulisem on see, mis tuleb nende asemele. Võimalusi on tegelikult kaks: kas uuenenud sotsiaaldemokraatia või mõõdukama näoga parempopulism. Parimat hetke on sotsiaaldemokraatidele raske ette kujutada. Turuliberalism on end diskrediteerinud ning ootus, et riik sekkuks majandusse jõulisemalt ning tagaks heaolu, on erakordselt suur. Eespool sai vihjatud, et selle kriisi kangelased on naised (peale poliitikute ka õed, arstid ja sotsiaaltöötajad), ning see peaks kasvatama toetust soolise võrdõiguslikkuse agendale. Sagenenud epideemiad, mis on selgelt seotud inimese hoolimatu tungimisega looduskeskkonda, peaksid aitama seniselt jõulisemalt tõstatada kliimamuutuse ja keskkonnahoiu küsimusi.15

Sotside programmi tuumaks peaks saama keskklassi tugevdamine, tehnoloogia muutustega kaasas käivad uued nutikad töökohad, heaoluriigi tugevdamine ja ennekõike just uus humaansem globaliseerumise mudel (kliimakoostöö, globaalse tervishoiu edendamine, üleilmsed maksukokkulepped jne.)16 Kuna aga sotsiaaldemokraatlikud parteid on mitmetes riikides jäänud üsna kõrvaliseks, tundub küsitav, kas nad ikka suudavad tuhast tõusta ja end kehtestada. Pikalt sotsidel sihte seada ei lasta, sest kuigi parempopuliste vaevalt kriisijärgses maailmas kohe edu saadab, ei tasu arvata, et paremtiiva erakonnad loobumisvõidu annavad. Vägagi tõenäoline on stsenaarium, kus mõõdukamad konservatiivsed erakonnad võtavad järk-järgult üle mitmed populaarsust kogunud parempopulistide tuumikideed, nagu majanduslik protektsionism, rahvusriikluse rõhutamine, immigratsiooni piiramine, põliselanike suhtes helde heaoluriik (sisserändajad jäetaks osaliselt kõrvale) jne. Põhivoolu erakonnad suudavad neid ideid juurutada ilmselt palju mõõdukamas ja professionaalsemas võtmes, mis lubab neil relvituks teha nii parempopulistid kui ka haarata endale osa sotside potentsiaalsetest valijatest – ennekõike töölised ja väiksema sissetulekuga keskklassi.17

Näib, et COVID-19 kriisi järel ootab meid ees globaalne majanduslangus, pärast seda aga mitme aasta pikkune vaheperiood, mida iseloomustab suur ebastabiilsus ning seniste ideloogiliste ja geopoliitiliste hegemooniate kõikuma­löömine. See vaheperiood on aga otsustava tähtsusega, sest selle kestel hakatakse sammhaaval paika panema muutuva maailmakorra aluseid. Võtmeküsimus on, kas uueneva maailmakorra arhitektid suudavad pakkuda uut, usutavat ja lootusrikast programmi. Selles tuleks keskenduda ennekõike neoliberaalse globaliseerumisprojekti kahele peamisele varjuküljele, milleks on järjest süvenev sotsiaalne ebavõrdsus ning hoolimatus looduskeskkonna suhtes. Kui see plaan ebaõnnestub, siis ei näe ma liberaalsele demokraatiale ja avatusele lootusrikast tulevikku.

1 U. Menzel, Globalization demystified? Neoliberalism’s corona shock. – Eurozine. https://www.eurozine.com/globalization-demystified/

2 https://www.project-syndicate.org/commentary/deglobalizaton-discontents-by-richard-n-haass-2020-05

3 . https://www.project-syndicate.org/commentary/trump-xi-leadership-failures-covid19-pandemic-by-joseph-s-nye-2020-05

4 https://www.project-syndicate.org/commentary/three-trends-shaping-post-pandemic-global-economy-by-dani-rodrik-2020-05

5 https://www.project-syndicate.org/commentary/covid19-global-leadership-opportunity-for-china-by-keyu-jin-2020-04

6 A. Subramanian, The Threat of Enfeebled Great Powers. Project Syndicate. https://www.project-syndicate.org/commentary/covid19-will-weaken-united-states-china-and-europe-by-arvind-subramanian-2020-05

7 https://www.project-syndicate.org/commentary/democracy-or-autocracy-better-during-crisis-by-shlomo-ben-ami-2020-05

8 R. Persaud, Why Women Make Better Crisis Leaders. Project Syndicate. https://www.project-syndicate.org/commentary/woman-leaders-covid-19-crisis-ardern-by-raj-persaud-2020-05

9 A. Subramanian (vt 6. V 2020).

10 U. Menzel (vt 4. V 2020), A. Subramanian.

11 https://www.project-syndicate.org/commentary/china-government-worsens-global-covid19-backlash-by-brahma-chellaney-2020-05

12 A. Subramanian.

13 Samas.

14 J. S. Nye (vt 7. V 2020).

15 https://www.ips-journal.eu/regions/europe/article/show/the-left-needs-to-politicise-this-crisis-4366/

16 Samas.

17 https://graduateinstitute.ch/communications/news/european-far-right-and-rival-virus

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht