Kraadilahjendus

Marek Strandberg

Esmaspäeval 21. novembril k.a kaitstakse Tallinna Ülikoolis tähelepanuväärset doktoriväitekirja. „Põhiõppe eesmärkide määratlemine 2004. aastal haldustegevuste sündmuste ahelas aastatel 1993–2004 Soomes. Eesmärkide väärtussisu ja mõistetavus”. Autoriks Tuire Jankko Soomest ja samast Tampere ülikoolist ka juhendaja Seppo Saari. Tähelepanuväärseks ei tee seda mitte sisu teaduslik erakordsus, vaid asjaolu, mil moel on õnnestunud ekspertide arvates selle väitekirja puhul teaduslikkust vältida. Enamgi, selle väitekirja puhul on omapärane ka tõsiasi, et see on soomekeelne ning selle autor ja juhendajagi on Soomest, kuid kaitsma tullakse seda soome keeles Tallinna. See väitekiri ei puuduta ei soome keelt ega kultuuri, vaid Soome koolide õppekavade ja Soome seaduste temaatikat. See teema ei vaja möödapääsmatult soomekeelset esitlust.

Kaitsmiskomisjon vastutab

Neil põhjusil see väitekiri mu tähelepanu pälviski. Tulevat ette, et näiteks Eestist minnakse Soome (või ka mujale) väitekirju kaitsma, et vältida koolkondlikke konflikte ning sama toimuvat ka vastupidi. Seegi väitekiri oli juba aastapäevad tagasi Tallinna Ülikoolis, kuid puuduste tõttu oli see kasvatusteaduste doktoritööde nõukogu poolt paranduseks tagasi saadetud ja kaitsmine edasi lükatud.

Jooksva aasta sügise künnisel korraldatud eelkaitsmisel kiitis Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste doktorinõukogu (Marika Veisson, Priit Reiska) töö heaks ning lubas selle kaitsmisele. Kolmas komisjoni liige Mati Heidmets taandas enda otsuse tegemisest ja seda põhjusel, et ei valda soome keelt.

Ülikoolidel on doktoritööde esitamiseks ja kaitsmiseks oma reeglid, mille täitmise eest peavad vastutama vastavad kaitsmiskomisjonid. Doktoriväitekirja ülesanne on olla teaduslik. See tähendab igal juhul teaduslike väidete esitamist ja kirjeldamist. Jüri Allik, kellel palusin hinnata selle doktoriväitekirja kirjandusallikate vastavust Eestis kehtivatele reeglitele, tuvastas muu hulgas, et ainuke kirjeldus kõnealuses töö järelduste osas on: „Haridusamet on seadusandja tahtest mööda läinud ja on ähmastanud kristliku kultuuri mõistet.”

Muud väited, mis on töö olulisteks järeldusteks, on Alliku hinnangul käsitletavad pigem ettekirjutustena, mis teebki selle töö tema arvates muuks kui teaduslikuks.

Doktoriväitekiri eeldab, et teaduslikud tulemused on avaldatud teaduslikes ja rahvusvahetead lise levikuga ajakirjades. Kirjandusviidete koha pealt on Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste doktoriõppe komisjon arvatavalt kõik oma silmad kinni pigistanud.

Kõrghariduse kvaliteediagentuuri juhile Heli Mattisenile jääb antud juhtumi puhul mõistetamatuks, miks sellist Tamperest pärit juhendajaga tööd kaitstakse Tallinna Ülikoolis ilma ühegi välisoponendita. Mattisen peab seda selgeks kvaliteediriskiks, samuti ka väitekirja soomekeelsust, mis tema väitel välistab ilmselt osa kompetentsete Eesti uurijate aktiivse osalemise kaitsmisprotsessis.

Tallinna Ülikooli doktoriväitekirjade kaitsmise eelduseks on, et sisu järeldused on kajastatud vähemalt ühele neist tingimustest vastavas ajakirjaartiklis.

1. Artiklis, mis on kajastatud ISI Web of Science’i andmebaasis;

2. Artiklis, mis on avaldatud muus rahvusvahelises teadusajakirjas, millel on registreeritud rahvusvaheline kood, toimetus, eelretsenseerimine, rahvusvaheline levik ja avatus kaastöödele.

3. Artiklis/peatükis Eesti Teaduse Infosüsteemi klassifikaatorite loetletud kirjastuste välja antud kogumikes (kaasa arvatud ISI Web of Proceedingsi poolt refereeritud kogumikud).

Jüri Allik kommenteerib antud doktoriväitekirja kirjandusvalikut järgmiselt:

„Isegi väga liberaalselt meelestatuna on raske pidada litsensiaadi tööd monograafiaks. Vähemalt Eesti akadeemilises ruumis on monograafia mõistel teine sisu. Samuti ei ole teisena märgitud tehniline siseraport mitte mingil juhul monograafia.

Austraalias ilmuv ajakiri Journal of Christin Education ei ole teadusajakiri. Ajakirja annotatsioonis on öeldud: „The purpose of the Journal of Christian Education is to consider the implications of the Christian faith for the entire field of education and to examine its contribution to the solution of educational problems.” (Ajakirja eesmärk on hinnata ristiusu mõju kogu haridusvaldkonnale ja hinnata, mil määral see võimaldab lahendada haridusprobleeme.) Vähemalt oleks pidanud selle töö kaitsma siis hoopis teoloogias ja ütlema otse, et aetakse mingit usuasja, mitte teadust.

Sopo News ei ole kindlasti teadusjakiri. See on Soome õppenõustajate (opinto-ohjajat) laualeht, mille eesmärgiks on: „Opolehti on Suomen opinto-ohjaajat ry:n julkaisema ammatti- ja järjestölehti, joka neljä kertaa vuodessa kertoo, mitä opinto-ohjauksen maailmassa tapahtuu; mm. järjestöuutisia, henkilöhaastatteluja, tietoa tulevista tapahtumista ja selvityksiä siitä, mitä on tehty.” (Opolehti, tõlgitud kui SOPO News on soome õppenõustajate ühingu erialaleht, mis ilmub neli korda aastas ja selles räägitakse, mis õppenõustamise valdkonnas maailmas toimub; sh oganisatsiooni uudiseid, intervjuusid, infot üritustest ja sellest, mida on tehtud). NB ! Ei sõnagi teadusest.

Seega on tõsiselt võetavate publikatsioonide arv 0.”

Tõsi, ajakiri Journal of Christian Education kajastub Euroopa Teadusfondi humanitaarvaldkonna ajakirjade registris kategoorias IN T2 sallitud ajakirjana, kuid seda mitte hariduse ja pedagoogika, vaid religiooniuuringute ja teoloogia vallas. Paraku ei kaitsta kõnealust väitekirja sugugi mainitud valdkonnas. Heli Mattiseni hinnagul on tõsiseks kvaliteediriskiks ka see, et antud ajakirjas publitseerides püütakse võrdusmärki panna kasvatuse ja kristliku kasvatuse vahele.

Korruptsioon?

Uurisin ka oponentide arvamust antud töö suhtes.

Üks kõnealuse töö oponentidest teatas, et ei saa oma arvamust lugemiseks ette lähetada, kuna see polevat lubatud. Tallinna Ülikooli ametlik teade oli aga selline, et oponentide arvamust, mis on valmis nädal enne kaitsmist, ei saa näidata kolmandatele isikutele, vaid ainult komisjonile, töö tegijale ja juhendajale, sest see sisaldavat isikuandmeid. Samal ajal on oponentide arvamused avalikud pärast kaitsmist. Ega ometi isikuandmed neist kaitsmisel ära kao?

Näiteks Tallinna Tehnikaülikoolis kehtiva korra järgi on see oponendi enda otsustada, kas ta oma seisukoha väitekirja kohta avaldab enne kaitsmist või mitte. Kaitsmisel teeb ta seda niikuinii. Avalikkusele oleksid sellised arvamused huvipakkuvad igatahes.

Kõnealuse doktoritöö juhendajalt Seppo Saarilt Sirbi trükkimineku ajaks vastust küsimusele, miks seda tööd just sellisel kujul Eestis kaitstakse, saada ei õnnestunud.

Probleemid, mis võivad põhjustada sellist omapärast teadusrändlust, nõuavad mõistagi eraldi analüüsi. Kui suur roll on siin akadeemilise vabaduse puudumisel või teaduskraadide ülefetišeeritusel, on iseküsimus. Millisel hetkel ületab vastutulek kolleegile akadeemiliselt lubatava piiri? Kas sellistel juhtudel on võimalik oletada akadeemilist korruptsiooni?

Teaduse põhiolemus ei tohi aga kindlasti saada häiritud ja teadus peab kirjeldama uut ning pakkuma ennustusvõimelisi väiteid, aga ka kriitilist hinnangut selle kohta, millistes oludes pakutud teooriad töötamast lakkavad.

Lõppkokkuvõttes peab ülikoolide autonoomia toimima teaduse kvaliteedi kasvu, mitte selle minetamise hüvanguks.

Väitekirjade kaitsmisel antavad kraadid peavad olema sama kanged kõigil erialadel. Vastutuleku või tunnustatuse alusel jagatakse muid kraade. Audoktorite omi näiteks. Võib ju kaaluda ka aumagistri ja aubakalaureuse kraadi juurutamist, kui tunnustust vajavate inimeste ring laiem.