Krooniga kass

Aleksei Turovski

Lõvi sai väga varakult inimkonna jaoks märgiliseks liigiks. Umbes 40 aastat tagasi tulin ma otse ülikoolist loomaaeda tööle, uueks põnevaks eluviisiks enda meelest täiesti valmis ja loomulikult tabas mind kohe uute muljete tulv. Suurimat muljet avaldasid loomaaia direktor Karoly Stern (asedirektor Mati Kaalu tundsin juba tudengipõlvest zooloogiaringi kaudu), isakaamel Sultan, orangutanipaar, täiskasvanud šimpansid ja võimas isalõvi. Kõik need muljed olid ergutavad, mõnusad, igati positiivsed. Ometi tegi isalõvi kõik selleks, et avaldatud muljet võimendada ja muuta see palju dramaatilisemaks, kui oleks olnud lihtsalt kohtumine ühe toreda ja huvitava loomaga.

Nimelt avastas lõvi väga kiiresti, et tal on võimalus panna mind kramplikult hüplema vähemalt kord päevas. Hommikul tööle tulles pidin mööduma tema aedikust, lähenedes sellele tellistest umbseina poolt. Kui astusin seina varjust trellitatud aedikuosa ette, sain igal hommikul võimsa ehmatuse osaliseks: seal ootas isalõvi, nina vastu trelle. Ootas just nimelt mind, ja seda täiesti kindla kavatsusega möirata just selsamal hetkel, kui ma hakkasin nähtavale ilmuma. Tavaliselt ootas ta mind kõhuli lamades, varitsedes. Möirates hüppas ta jalgele ja pani suu vastu betoonpõrandat. Kõike seda tegi ta silmapilkselt, nii et tema möirge helilöök peegeldus vastu aediku põrandalt, võimendudes sellega ei tea mitu korda. Igal hommikul andsin endale sõna, et minnes seda rada mööda olen valmis, et kui see pätt jälle möirgab, siis ma ei hüppa ega võpata, vaid lähen sirge seljaga rahulikult mööda, öeldes talle üle õla, mis ma temast arvan. Nii palju kui mäletan, ei õnnestunud see mul kordagi. Muidugi, loom mängis minuga, mängis oma mängu ja sai sellest ilmselt suure rahulduse. Muidu oli ta mul hea semu, lasi isegi end vahel sügada. Kui ma tulin tema juurde teiselt poolt kas või kümme minutit hiljem, oli ta väga heasoovlik suur kiisu nagu lõvid kunagi ja kõik oli täis heameelt ja rahu.

Dünastiate võimusümbol

Selle loo moraal on väga mitmekülgne ja ulatuslik, sõltudes sellest, kas otsime moraali otseses või ülekantud tähenduses, teame ju, et inimkond peab lõvi loomade kuningaks ja on valinud ta eelkõige dünastilise võimu loomseks sümboliks, ja seda kõikjal, kus inimestel on lõvidega olnud regulaarsed kontaktid ja enam-vähem selge ettekujutus selle looma bioloogiast.

Niisiis, moraal number üks: kui ülivõimas, majesteetlik, aga parajasti igavlev suur ja ohtlik olend sinu peale möirgab, siis hüppa korraks, tee talle rõõmu ja pärast seda saad temaga igati sõbralikult suhelda. Selle juurde tuleb loomulikult lisada, et lõvide ühiskonnas tasub demokraatiat otsida, kui üldse, siis emaste suhetes. Seda kõige raskemat, lausa jubedat tööd, milleks lõvide puhul on jaht, teevad algusest lõpuni emased. Isaseid saab kenasti kasutada saakloomade hirmutamise vahendina ja suurte kogemustega isalõvi ei vaja isegi emaste juhendamist. Ta teab ise, kus tal tuleb olla ja millal möirata või, kui emased kütivad väga ohtlikku saaklooma (kahvripühvel, kanna antiloop), on isalõvist veel nii palju kasu, et ta võib tõhusalt aeglustada saaklooma liikumist: võtab näiteks seitsmesajakilose pühvli kintsust kinni ja ripub enda rohkem kui kahesaja kiloga looma tagumise pale küljes, tehes niimoodi jahi emastele hõlpsamaks. Need kasutavad ülitõhusaid jahitaktikaid, mida ainult nemad valdavad. Noored isased liiguvad tihtipeale kahe-, vahel isegi kolmekaupa (üldjuhul moodustavad selliseid gruppe vennad) ja teevad mingil määral toidupoolise hankimiseks koostööd, aga võtavad vaid väga harvadel juhtudel ette suuri saakloomi. Seega võime öelda, et ennast toita noor isalõvi siiski suudab, praidist minema aetud vana, endine valitseja, suur strateegiline juht sureb aga nälga, kui ei leia endale uut praidi. Praidi loomise, selle otsimise või võimuvõitluse tingimustes kasutavad noored isalõvid igat võimalust võtta kellegi saak lihtsalt selle omanikult ära. Sellisteks ohvriteks sobivad väga hästi hüäänid, leopardid ja gepardid.

Karismaatiline juht

Moraal number kaks: suur strateegiline juht peab, maksu mis maksab, olema karismaatiline. See tähendab, olema suuteline avaldama maailma elusolenditele, eelkõige emalõvidest valijatele, vapustavat ja vaimustavat muljet, ja seda pidevalt, lausa ööpäev läbi ülal hoidma. Karismaatiline isend ei tohi mitte mingil juhul välja näidata kõhkluse ega hirmunud oleku märke. Tema sõnum peab olema: ma olen kõigest ja kõigist niivõrd üle, et olen ainuõige ja minu otsesed korraldused ei kuulu vaidlustamisele. Minu järel! Isegi kui sündmuste areng muutub kahtlaseks, kui karismaatilise liidri valik osutub taktikaliseks veaks, siis peavad ellu jäänud valijad tundma uhkust ja vaimustust selle üle, kuidas neid nende jumaldatud ja vaimustava liidri poolt juhatati. Lõvipraidis, kui see on tugev, parajalt suur ja bioloogiliselt edukas, see aga tähendab, et järglaste saamine, nende eest hoolitsemine, nende õpetamine viib selleni, et järglased omakorda saavad pädevateks vanemateks – sellises praidis teevad ilmselt ka strateegilisi (mitte ainult taktikalisi) valikuid emalõvid. Praid saab seda edukalt teha siis, kui selle koosseisus olev isalõvi on tõesti tasemel. Olukorras, kus ähvardab kahe praidi vaheline konflikt, lähevad lahingusse ainult isalõvid. Sellel on väga tähtis bioloogiline alus: kuna jahipidamisega tegelevad emased, siis nagu kõik sellised kiskjad, kes ise jahti peavad, ei tohi emased saada ülearuseid vigastusi. Vastasel juhul satuks praidi jahipidamisvõime kohe tõsise küsimärgi alla. Avastanud konkureeriva praidi, tormavad isalõvid teineteise poole nii ägedasti, et nende võimsad lakad lausa lehvivad tuules. See vapustav vaatepilt tuletab mulle kohe meelde kaht suurt väepealikku Richard Lõvisüdat ja Saladini. Ajalooliselt ei ole Richard ja Saladin iial kahevõitlust pidanud, mis on ka arusaadav, kuna tegemist on ikkagi inimestega. Kokku nad aga said, pidasid läbirääkimisi ja meil on alust uskuda, et nad imponeerisid teineteisele, kuid sisuliselt oli see kahe valitseva isalõvi kohtumine.

Moraal number kolm. Kui sa tead või sul on alust arvata, et nurga taga varitseb sind keegi, kes tahab ajada sind endast välja ja üldse sinu kulul nalja saada – mine ringiga. Ära vaeva oma pead sellega, et valmistasid moraalsele ahistajale pettumuse, paras talle. Vahetevahel on äärmiselt vajalik panna suured karismaatilised valitsejad paika.

Ning neljandaks ja viimaseks oli see seik minu jaoks suurepäraseks demonstratsiooniks hirmutamise jõust. Kuidas ma ka ei püüdnud end lõvi tembuks ette valmistada, oli saadud mulje nii tugev, et minu hirm eesootava ehmatuse ees tegi mind selle vastu täiesti võimetuks.

Loomade kuningas

Ülal mainitut kokku võttes saamegi vastuse küsimusele, miks inimkond on lõvi tõstnud loomade kuninga auastmesse. Hämmastav, kui varakult sai lõvi inimkonna jaoks märgiliseks liigiks. Juba neoliitikumi ajastust on leitud kujukesi, millel on eksimatult lõvi pea. Ülima võimu semiootika on lõvimärkidega lausa üleküllastatud. Vanad egiptlased, suurepärased looduse tundjad pidasid ülimal määral lugu emalõvi omadustest või vähemalt selliste peadega jumalannadest Sahmedist, Tefnutist jt. Need jumalannad on äärmiselt ohtlikud ja ülimalt tähtsad sõjapidamise, lahingu, ka kohutavate epideemiate ja vastavalt nende ravi valitsejatena, kuid kuningliku võimu laadi funktsioone neil ei ole. Dünastilise vaarao võimu loomseks sümboliks on isalõvi. Loomulikult ansamblis pistriku, kobra, raisakotka ja ilmselt nii mõnegi teise liigiga. Judaismis on lõvi kindlalt dünastilise kuningliku vaimu ja vastavalt ka ainujumaluse üks tähtsamatest sümbolitest. Kuningas Taaveti koda kuulub Jaakobi-Iisraeli neljanda poja Jehudi põlve ja tema sodiaagimärk on lõvi. Lõvi nägu on levinud motiiviks Vana-Rooma, ka Pärsia ja Osmanite impeeriumis, rääkimata Briti impeeriumist.

Kristlikus traditsioonis on lõvi küllaltki dialektiline märk. Ühest küljest on see kuningliku, ilmselt ka jumaliku võimu sümbol, teisest on see igavene lõukoer ka saatana kujutiseks. See asjaolu paneb hästi informeeritud mõtleja monarhiasse muidugi skeptiliselt suhtuma, ja seda õigustatult. Ajaloolane Vassili Kljutševski olevat väitnud, et riikluse seisukohalt on parim valitsemise vorm valgustatud monarhia, kui poleks vaid seda päritavusega seotud ebamäärasust. Mis seal salata, olen selle väitega nõus, kuigi ei saa eitada, et tänapäeva maailmas, vähemalt lääne tsivilisatsiooni tingimustes, töötab kõige efektiivsemalt siiski demokraatia.

Mis liikidel tasuks otsida seda meenutavaid sotsiaalseid süsteeme? Võib-olla elevandikarjas, mis on läbinisti ja väga resoluutselt matriarhaalne, võib-olla kõrgemate pärisahviliste seas, nagu Vana Maailma pärdiklased või šimpansid – ei tea. Lõppude lõpuks ei tohi unustada, et analoogiad, eelkõige liikidevahelised, ei tõesta mitte midagi. Nii et jätame lõvi (pantera leo) elama rahus oma mõnusat loomaelu, niipalju kui ta selleks nüüdismaailmas veel võimalusi leiab. Ärgem tehkem zooloogilist laadi järeldusi, vaadates näiteks Eesti vapil ilutsevaid Taani päritolu lõvisid. Muide, heraldiline lõvi vaatab sulle vapi pealt otse silma, ja kui ma ei eksi, siis on see peamine erinevus heraldilise lõvi ja leopardi vahel: leopard peab vaatama kõrvale.

Nüüd veel lühidalt aafrika ja india lõvi alamliigilistest erinevustest. India oma on aafrika lõvist natukene väiksem; märkimisväärselt lühem (15–20 protsenti) on india lõvi koon, mis on üheks põhjuseks, et kui aafrika lõvi enamasti ründab endast suuremaid saakloomi – lõuapartii on selleks piisavalt võimas – siis aasia ehk india lõvi jahib endast väiksemat saaki. Kõhu all on india lõvil selgelt märgatav lai, üle kümne sentimeetri pikkune kurd või lott, mis ulatub rinnast kõhu lõpuni. Selle kurru peal on karv karedam ja mõnevõrra pikem kui seljal ja külgedel. Must sabatutt on india lõvil veidi suurem kui aafriklasel, india lõvi „puhmaskulmud” on suuremad ja väljapaistvamad ning annavad india lõvile veidi melanhoolse ilme. Kuid mis puutub karismasse, siis ei ole nende kahe alamliigi isastel mingeid erinevusi.

Lõppude lõpuks on lõvi ju ainus täielikult sotsiaalne kaslane maailmas.