Kui ühtne on humanitaarteadus?
Üksnes iseendale kirjutatud eestikeelne monograafia ei ole tippteadus. Humanitaarteadlased Tiina Kirss, Marek Tamm ja Jaan Undusk leiavad oma hiljutises jõulises sõnavõtus, et ka eesti keeles on võimalik ja hädavajalik teha tippteadust.¹ Nad väidavad seda teravate teaduspoliitilise debattide kontekstis, kus on kaalul eesti keele kui teaduskeele staatus praeguses teadusbürokraatias ning selle teaduskeele tulevik üldse. Nõustudes nende kõnelejate põhipositsiooniga, tahan osutada mõnedele asjaoludele, mis senistes teemakohastes vaidlustes varju on jäänud.
Kõigepealt täpsustus sedastuse juurde, et üks Eesti teadusinfosüsteemi (ETIS) sisse viidav muudatus seisab selles, et on tõstetud “kultuuriajakirjade Akadeemia, Vikerkaar ja Looming” staatust, nimelt kuuluvad need nüüd kategooriasse 1.3. Erinevalt ajakirjadest Vikerkaar ja Looming on Akadeemia staatus ETISes juba mõnda aega olnud 1.3, vähemalt Tartu ülikooli publikatsioonikategoriseerijate silmis. See ei ole üllatav, sest Akadeemias on juba mitme aasta vältel uurimuslikke artikleid valikuliselt “pimedalt” eelretsenseeritud. Tuginedes oma kogemusele, nii eelretsenseeritava kui eelretsenseerijana, leian, et see protseduur on meil teatud valdkondade puhul võimalik ja vajalik, vaatamata vastavate teadusringkondade väiksusele. Reeglina võidab eelretsenseerimisest nii autor kui lugeja.
Nüüd aga sügavamate küsimuste juurde. Eesti keele kui teaduskeele üle peetavais vaidlusis võib tihtipeale jääda mulje, justkui moodustaksid eri alade humanitaarid (mõne oportunistliku erandiga) ühtse võitlejaskonna, kes kõik kannatavad inglise teaduskeele pealesurumise all ja tunnevad muret eesti teaduskeele väljasuremise pärast. Ühiselt leitakse, et eesti keeles tehtav humanitaarteadus saab olla ja sageli ongi tipptasemel/kõrgtasemel ning et loodusteadustest pärit hindamisaluseid ei tohi humanitaarteadustele üle kanda. Otse või vihjamisi on väljendatud ka seisukohta, et põhimõtteliselt võib humanitaarteadlane soovi korral teha tõsiseltvõetavat teadust ka üksnes eesti keeles, nagu nii mõnedki teevadki. Sealjuures hinnatakse monograafiat palju kõrgemalt kui artikliseeriat.
Neis kaebusis on ühtne tuum, millele kirjutaks alla, ma usun, enamik meie humanitaarteadlasi, mina kaasa arvatud. Jah, ka eesti keeles saab teha ja tehakse tipptasemel teadust, kehtivad kriteeriumid on ebaadekvaatsed, monograafiate kirjutamine, tõlketegevusest rääkimata, on alaväärtustatud. Kuid selle tuuma ümber tiirleb mitmesuguseid erineva kehtivusalaga väiteid. Vastava teadlaskogukonna suurusest, uurimisobjekti iseärasustest ja kindlasti veel mitmetest asjaoludest tulenevalt võivad humanitaarteadused üksteisest suuresti erineda, kohati niisugusel määral, et võib-olla ei ole õige rakendada neile täpselt ühesuguseid jäiku publitseerimisnõudeid, pärinegu need siis loodusteadustest või humanitaaridelt endilt. Formuleerida tuleks mõistlikult paindlikud nõuded. Ülalnimetatud humanitaarteadlased esitavad kaalutletud väiteid, kuid tahan hoiatada selle eest, et tulevikus võib mõni agar standardiseerija hakata neid väiteid vulgaarselt tõlgendama, jõudes tasapisi välja teise äärmusse, kus taunitavaks või alaväärseks kuulutatakse ingliskeelsete humanitaarteaduslike artiklite publitseerimine.
Mitte kõik humanitaarteadused ei ole kitsas tähenduses “rahvusteadused”, mitte kõik humanitaarteadlased ei uuri oma igapäevatöös Eesti-spetsiifilisi asju, mitte kõigis humanitaarteaduste valdkondades ei ole küllaldast eestikeelset teadlaskonda tagamaks seda tungivalt nõutavat taset. Näiteks toon filosoofia, mida antud kontekstis vaadeldakse samuti humanitaarteadusena, olgu ta siis loomu poolest see, mis ta iganes on. Enamik Eesti filosoofe kirjutab täpselt samadel teemadel, millest kirjutatakse välismaistes (sageli ingliskeelsetes) ajakirjades ja monograafiates, loeb ja tõlgendab samu teoseid, mida tõlgendatakse mujalgi ning vaidleb samade teooriate, vaadete, väidete, argumentide ja mõistete üle. Sest esiteks pole meil säärast suurejoonelist ja pikaajalist omakeelset filosoofiatraditsiooni, mille turjal järjepanu “tipptasemel” uurida ja areneda – eesti keeles, Eesti autorite seltsis. Liiatigi on meil professionaalseid filosoofe vähe. Aga teiseks, kui juba filosoofiat (humanitaar)teadusena käsitletakse, siis võib ilmneda, et filosoofias polegi olulisi spetsiifiliselt eestimaiseid küsimusi ega probleeme². Uurimise objekt ongi universaalne või välismaine. Erinevus Eesti ajaloo või eesti kirjanduse uurimisest on siin ilmne ja terav.
Niisiis on Eesti filosoofil antud oludes valida, kas (a) publitseerida üksnes eesti keeles, asetamata oma väiteid sellesse võõrkeelsesse keskkonda, millesse need sisuliselt kuuluvad, saamata seega tõsiseltvõetavat tagasisidet, (b) publitseerida ainult võõrkeeles (reeglina inglise keeles), sulandudes täielikult rahvusvahelisse diskursusesse, hoolimata omakeelsest filosoofiast; või (c) publitseerida nii võõr- kui emakeeles.
Leian, et aladel, kus teadlaskond on meie mastaapides suhteliselt väike ning kus uurimise objekt pole reeglina eestimaine, on mõistlik valida variant C. See on väga raske, nagu märgib Tiina Kirss: „Ei saa ka nõuda, et kirjutataks lihtsalt kahes keeles [—] Kahe kultuuri tundmine nõuab väga suurt sisseelamist.” Kuid näiteks filosoofias, ma kardan, on kaks- või mitmekeelsus ainuvõimalik, sest vastasel korral jäävad meile eesti keelde vaid välismaise filosoofia retseptsioon ja isemõtlejalikud üllitised. Retseptsioon ja isegi need üllitised on väga olulised, aga mitte küllaldased. Üksnes eesti keeles kirjutades on küll väga raske, võib-olla võimatu viljeleda “tipptasemel”, “kõrgtasemel”, “rahvusvahelisel tasemel” filosoofiat, sest, nagu öeldud, enamasti puudub pädev tagasiside. Kas filosoof kirjutab lisaks emakeelele otse võõrkeeles või laseb tõlkida, on teisejärguline küsimus. Kui ta osaleb tõsiseltvõetavalt mõnes rahvusvahelises erialases diskursuses ja läbib pädeva eelretsenseerimise, siis üldjuhul viitab see ka tema vastavate eestikeelsete kirjutiste kõrgele tasemele. Ja kui ETIS võtab eesti keeles publitseerimist küllaldaselt arvesse, siis ei jää need eestikeelsed publikatsioonid tulemata ega emakeelne erialane terminoloogia arendamata. Kui kirjutav professionaalne filosoof üheski rahvusvahelises diskursuses ei osale, siis polegi sageli kedagi, kes suudaks tema taseme üle sisuliselt otsustada, ent kolleegidel kerkib kahtlusi. Julgen arvata, et filosoofia kõrval on meil teisigi humanitaarteadusi, mis sellises või sellesarnases olukorras.
Usun, et mitmete humanitaarteaduste puhul on võimalik kõrget professionaalset taset tagada eesti keelt valdavate asjatundjate töö tulemusel, n-ö omavahel, “välisturule” pürgimata, sest asjatundjaid on siiski piisavalt, kuid mõnes valdkonnas tähendaks see kiiret mandumist ja kolkalike veidruste harrastamist. Väärib küsimist, kas ikka kõigis humanitaarteadustes on ilmtingimata vaja kirjutada ka “välisturu” tarvis, soovitavalt panustades ka teooriasse ja metodoloogiasse, nagu soovitab Martin Ehala.³ Tunnetades oma kompetentsi piire, jätan sel üldisel teemal järeldused tegemata. Küll ei saa jätta märkimata, et ETISe andmeil on nii Tiina Kirss, Marek Tamm ja Jaan Undusk kui ka Martin Ehala, kelle seisukohti nad kohati vaidlustavad, mitmes keeles publitseerivad teadlased.
Ülalkirjeldatud raskused eestikeelse kõrgteaduse tegemisel teatud erialadel puudutavad loomulikult ka teemat “monograafiateadus versus artikliteadus”. Mis mõtet on kirjutada eestikeelset “teadusmonograafiat”, millel pole lisaks autorile (ja heal juhul ka ta õpetajale) mitte ühtegi pädevat (loe: spetsialistist) lugejat, mitte ühtegi tõsiseltvõetavat kriitikut jne? See on nonsenss! Aga teate, kui raske on Eestis üles kasvanul ja õppinul kirjutada korralikku võõrkeelset monograafiat ja see mõnes tunnustatud välismaises kirjastuses avaldada? Kui paljud seda suudavad? Üksnes iseendale lugemiseks kirjutatud eestikeelne monograafia ei ole tippteadus. Filosoofias, kus säärane olukord võib kergesti tekkida, on eestikeelse doktorimonograafia kirjutamine üsna kaheldava väärtusega ettevõtmine. Vähemalt üks säärane kahtlase väärtusega eestikeelne doktoriväitekiri on ka kaitstud. Eesti lugeja üldintelligentsile suunatud filosoofia-alase monograafia kirjutamine tähendab aga kas sisu märgatavat lahjendamist või tohutut hulka tüütuid lisaselgitusi, mida võõrkeelsetes artiklites pole vaja. Omaette hulk probleeme sünnib sellest, kui püütakse eesti keeles kirjutada monograafiat võõrkeelde tõlkimiseks, mitte eesti keeles lugemiseks. Artikli puhul pole tõlkimine nii keeruline, arvestades selle palju väiksemat mahtu. Ma ei väida, et leidub valdkondi, kus monograafiat ei ole üldse mõtet kirjutada, vaid seda, et monograafia voorused artikliseeria pahede vastas ei ole igas humanitaarteaduste valdkonnas sugugi nii ilmsed, nagu mõnikord üldistavalt eeldatakse.
Möönan, et teadusmonograafiaid tuleb humanitaarvaldkondades senisest kõrgemalt hinnata ning et senine teaduspoliitika on monograafiate kirjutamist tugevalt pärssinud. Olen üks neist ketsereist, kes on koostanud oma humanitaarteadusliku doktoriväitekirja just nimelt artiklitest, võttes eeskujuks just nimelt loodusteadlaste väitekirjad. Ent, nagu seletada püüdsin, ei saa seda teguviisi igas kontekstis hukka mõista ega igas humanitaarteaduste valdkonnas täielikult välistada. Monograafiaid on ilmselt võimalik ja vaja kirjutada kõigis humanitaarteadustes, ent peab arvestama, et sõltuvalt uurimisobjekti iseärasustest, koolkondlikest tavadest ja muudest asjaoludest erineb monograafia staatus ka humanitaarteadustes valdkonniti. Näiteks võib öelda, et rahvusvahelises analüütilise filosoofia traditsioonis on artiklid ja monograafiad ühtviisi olulised. Kokkuvõttes hoiatan, et me humanitaarteaduslikku publitseerimismaastikku korrastades ei jõuaks taunitava üldise ingliskeelse artikli kultuse juurest viimaks üldise eestikeelse monograafia kultuseni.
Ma ei arva, et igale humanitaarteadusele tuleks välja töötada eraldi publitseerimisreeglid vm absurdset, küll aga toetan algatusi võrdsustada 1 humanitaarteaduslik monograafia näiteks 4-5 humanitaarteadusliku artikliga, ka doktoriväitekirja puhul. See aitaks lähiaastail kaasa vajaliku paindlikkuse saavutamisele humanitaarteadusliku publitseerimise hindamisel. Kus need monograafiad ja artiklid ilmunud peavad olema, kas või kuidas neid sisuliselt hinnata jne, on juba omaette vaidlusküsimused.
Nt teadusfilosoof Rein Vihalemm on viimastel aastatel avaldanud rea ingliskeelseid artikleid, mis on kujunenud rahvusvaheliselt oluliseks terve erialaharu, nimelt keemiafilosoofia väljaarendamises. Sellise uurimistöö suurust ja mõju ei ole põhimõtteliselt võimalik saavutada eestikeelse monograafia abil. Vastava ingliskeelse monograafia kirjutamine võtab aga tohutu aja ning eks ole seda mõistlik kirjutada oma inglikeelsetele artiklitele tuginedes.