Kui põletada raamat

EDUARD PARHOMENKO

Ülo Matjus, Kõrb kasvab. Ilmamaa, 2004.

Meenub päikesest küllane kevadpäev, kõnelus Toomemäe nõlval, kõnelus meie õpetajaist, nooruslikult karm kõnelus. Mu sulnis kaaslane lausus: ?… Matjus aga vahendab hoiakuid.? Lausus justkui hoiatuseks, et siis minna, päris ära minna, justkui teise ilma, uude ellu surra, jättes mulle siia oma rasked sõnad. Kas tänagi kõnelda hoiakutest? Mu toonane kaaslane on läinud, temaga otsesõnu rääkida ei saa, ta on läinud, ent, tunnen, vahetevahel ta mõtleb me peale.

Millest kõnelda Ülo Matjuse raamatu ?Kõrb kasvab? paistel? Kellega? Üht osa sellesse koondatud esseid ja artikleid olen lugenud varemalt. Aga ka nende avastamine, taasavastamine seisab veel ees. Olen pikaldane lugeja. Neid kõiki saan pikaldaselt lugema, pääsematult lugema ? nüüdsest seda verevkollast ?Eesti mõtteloo? köidet avades, avamata jättes.

 

I

Alustaksin kaugelt, alustaksin Aristotelesega. Sellega, mille kohta tema on öelnud hexis. Sõnaraamatud ja leksikonid seletavad seda kreeka sõna järgnevalt: omamine, (kindel) hoiak, (alus)seadumus, sättimus, omadus, harjumus, võime, eluviis, habitus, dispositsioon. Aristotelesel tuleb hexis kõne alla seoses õpetusega kategooriatest, s.t. seoses viisidega, kuidas olev on mitmeti ja kuidas olevat saab ütelda mitmeti. Hexis kuulub kokku kategooriaga ?omamine? (echein). Näiteks kellelgi on rõivad, ta omab rõivaid, ta kannab rõivaid. Ka hexis ütleb, kuidas olev on, nimetab teatud olemiseviisi: omaduse omamist, kandmist just siin ja praegu. Nii saab kõnelda näiteks teadmiste omamisest, rääkida, et kellelgi on teadmisi ? ent see on selline omamine, selline ?omandus?, mis pole päris loomulik, vaid on saavutatud ja lisandub millegi uuena. See kehtib nt. arete (voorus, loomutäius) kui õige keskme, õige mõõdu omamise puhul.

?Nikomachose eetikas? hexis ongi seotud eeskätt Aristotelese õpetusega eetilistest voorustest. Selgitamaks hexis?e tähendust, tuleks tähele panna, kuidas see rajaneb elusolendite loomulikel antustel, millest Aristoteles kõneleb kui võimest tungelda, püüelda, nõuelda, tahta; siia kuuluvad himud, soovid (kõrgemat laadi püüdlused, mis kätkevad eneses ettekujutust sihist) ja afektid (hirm, raev). Aristotelese käsituses on see kõik seotud naudinguga ja selle vastandiga, kannatusega. Oluline on, et just nii, tunnetes ja häälestuses oleme suhestunud omaenda olemisega, ühtlasi kogedes seda suhet ja suunatust kui seesugust. Kui me näiteks tunneme hirmu millegi halva ees, mis meid ähvardab, siis pole tegemist pelga äratundmisega, teadmiseksvõtmisega, et miski asi võib takistada edasielamist või kahjustada head elu (eu zen), vaid on tegemist afektiivse reaktsiooniga, mis näitab, et ohustatud on just me omaenda olemine, me omaenda elu; tegemist on reaktsiooniga, mis toob me elu ja olemise meile ligi nii, et see kuulub täideviimisele me omaenda omana.

Alles kasvatuse ja harjutamise läbi omandab me loomupärane püüdlemine ja tunglemine kindlama sisu ja suundumuse, kujuneb iseloomu seadumus, mida Aristoteles hexis?eks nimetab. Hexis on see, mis annab meile hoidumise afektidesse; see hoidumine on kas hea või halb. Eetiline voorus on seesugune hexis, mille alusel me tabame õige mõõdu või keskme; vasatasel korral on ta aga halb. Nii on näiteks vapruse kui vooruse mõõduks asumine kahe äärmusliku hexis?e, arguse ja hulljulguse, vahel.

Martin Heideggeril tuleb hexis kõne alla seoses Dasein?i ehk inimese olemasolu olemisülesehituse analüüsiga loengus ?Aristotelese filosoofia alusmõisted?. See 1924. aastal peetud loengukursus on oluline eeltöö Heideggeri peateosele ?Olemine ja aeg?. Heidegger, analüüsides inimese olemasolu konstitueerivat Befindlichkeit?i ehk maailma avatuses häälestuslikku leidumist ehk asumist, võtab kasutusele Aristotelese mõisted pathe (afektid) ja hexis. Afektid ei tähenda Heideggeri käsituses hingeseisundeid. Pigem iseloomustavad afektid inimese leidumist maailmas, inimese olemiseviise, täpsemalt seda, kuidas asjad inimesse puutuvad, kuidas inimesega miskit sünnib, kuidas inimene on nii või teisiti maailma(st) haaratud. Hexis aga nimetab seda, kuidas inimene on seda afektides avanenud maailma olemist ja ühtlasi oma kui maailmas juba eest leiduvat olemist: nüüd otsustavalt kui omaenda olemise ja iseendaks olemise võimalikkust.

Heidegger vaatleb mitmeid hexis?e viise. Neid eristades toetub ta osaliselt Aristotelesele. Oma põhimises tähenduses on hexis aga Heideggeri jaoks Dasein?i ehk inimese olemasolu päristine määratlus. Niimoodi mõistetud hexis?es avaldub inimese olemasolu tervenisti, s.t. ühtlasi võimalikkusena olla teisiti ? teisiti omaenda olemasolu võimalikkuse tähenduses. Vastasel korral ammenduks inimese olemasolu eestleitava faktilise seisuga. Heidegger, viidates Aristotelesele, rõhutab, et hexis kätkeb eneses suunatust kairos?ele, õigele ajale, kriitilisele ehk eristavale silmapilgule, mis annab meid vabaks meie olemasolu võimalikkustele. Nii ilmneb hexis kui silmapilgule avatud olemasolu valmidus (Gefasstheit) olla oma olemist ettehaaravalt ning tervenisti ? olla ise. ?Valmidus pole suvaline ega määratlemata, vaid hexis sisaldab eneses primaarset orienteeritust kairos?ele: ??Ma olen olemas, tulgu mis tahes.? Seesugune /…/ olemas-olemine, valvel-olemine iseloomustab hexis?t.?

Ja veel. Heidegger käsitleb ka teoreetilist hexis?t. Selles näeb ta kahte külge. Külge, mis seondub tunnetuse ja teadmistega kui oma ala, uurimisvaldkonna tundmisega. Tegemist on n.-ö. asjatundmisega (Sachkenntnis). Teisena toob Heidegger välja külje, mis seostub paideia?ga, kasvatusega. Seda peab ta kõige olulisemaks. Heidegger kõneleb siin õigest hoiakust asjasse, õigest alusseadmusest asja suhtes: das rechte Grundverhältnis zur Sache. Kas meie lähenemine on õige või mitte, kohane või mitte, selle otsustab paideia. Pangem tähele, määrav on paideia, mitte aga konkreetsed faktilised teadmised, nende hulk ja mitmekesisus. Ka meetod ja tehnika, osavus nende valdamisel ei saa kuidagi asendada paideia?t.

II

Verevkollast on Ülo Matjuse raamatu ümbrisel. Verevkollane viitab kõrbele, viitab pealkirjale. Samas on verevkollane oht ja hoiatus. ?Kõrb kasvab? on Nietzschelt, tema teosest ?Nõnda kõneles Zarathustra?. Selle algselt salajasena ja eratrükis ilmunud neljandas ehk viimases jaos möriseb rändaja, Zarathustra varjuks nimetatu, meelast laulu datlikarva kõrbetütardest. Laul algab ja lõpeb hoiatusega: ?Kõrb kasvab: häda sellele, kes kätkeb kõrbesid!? Keskkoolist saati on Ülo Matjus tahtnud neid sõnu mõista. Nüüd aga oma verevkollase raamatuga tahab ta meidki panna mõtlema: kas ohtu kätkeda kõrbeid ei kanna hoiataja eneses ise?

Ta kirjutab Heideggeri Nietzsche-tõlgitsusest inspireeritult: ?See kõrbeks muutumine, see kõrbe ?kätkemine?, see oht puudutab hoiatajat ennastki ? rändajat, kes nimetas ennast Zarathustra varjuks, Zarathustrat, Friedrich Nietzschet ennast ? ning teda kõigepealt, sest kuidas muidu ?teadnuks? ta hoiatada.? (10-11). Ning jätkab, silmas pidades juba ennast: ?Vahest ?õigustab? üteldu ka käesolevat kogumikku koguvat pealkirja, sest oht ?kätkeda kõrbesid? on meid mitte ainult et alati varitsenud, vaid ka puudutanud.? (11)

*

?Kõrb kasvab: häda sellele, kes kätkeb kõrbesid!? ? see on nihilismihoiatus. Ühtlasi hoiatus hoiatamise eest. Kaldub ju nihilismiohu kuulutamine nihilismi. Siin avaldub nihilismi mitmetähenduslikkus, käändelisus. Nihilismi eest hoiatamine võib seda süvendada. Nii näeb Heidegger Nietzsche tahtes ületada nihilismi selle tegelikku täideviimist. Nietzsche ei suutnud ületada nihilismi, väljuda metafüüsikast. Ometi on Nietzsche mõtlemises lõpetatusse jõudnud nihilism pöördeline, seda oma äärmusliku kahetähenduslikkuse tõttu. See on kahetähenduslikkus, mis laseb asjad oma piirele ja piiresse ning ühtlasi eitusse. Eitusse, mis on ise kahetähenduslik

?Kõrb kasvab: häda sellele, kes kätkeb kõrbesid!? ? ?Mõtles Nietzsche siin endale?? küsib Heidegger loengus ?Mida tähendab mõtlemine?? (1951/52) ning jätkab: ?Nagu oleks ta teadnud, et nimelt alles tema mõtlemine peab tooma kõrbeks muutumise, keset mida ükskord ja anderswoher siin ja seal oaasid puhkevad ning allikad purskuvad? Nagu oleks ta teadnud, et ta peab olema üks esialgseid üleminekuid, ette- ja tagasiviipavaid ning sellepärast kõikjal kahetähenduslik, seda koguni veel ülemineku viisi ja tähenduse poolest??

Nii (tsitaadi tõlge on veidi teisendatult võetud Ülo Matjuselt;10-11) annab Heidegger Nietzschele, tema viisile ümber käia metafüüsika ja nihilismiga kahetähenduslikkuse. Nietzsche mõtlemine on see, milles oma väljenduse leidnud nihilismitäius laseb kõrbel kasvada kõrbeks muutumise tähenduses. Samas ? ja siin on oluline anderswoher: ?teisalt?, ?mujalt? ? aga keset kõrbeks muutumist kasvab kõrb tähenduses, et keset kõrbet oaasid puhkevad ja allikad purskavad teisalt.

See teisalt osutab hilise Heideggeri olemisajaloolise mõtlemise kesksele käsitlusele mõtlemise kahest algupärast ehk algusest: õhtumaise metafüüsika ajaloolisest algusest vanakreeka filosoofias ja mittemetafüüsilise mõtlemise ehk teistsuguse olemisekäsitluse võimalikkusest teisalt ehk teisasest algusest. Wüste (kõrb) ja Verwüstung (kõrbeks muutumine, kõrbestumine) tõusevad oluliste sõnadena esile Heideggeri 1930. aastate teise poole kirjutistes, mille koondavaks keskmeks kujuneb käsikirjaline suurteos ?Beiträge zur Philosophie. (Vom Ereignis)?, mida võiks vormiliselt tõlkida ?Lisandusi filosoofiale. (Omanemisest)?.

Need tekstid räägivad kõrbest kui olukorrast, kus mõtlemise (olemis)ajalooline algus, sellesse kätketud mõtlemise ja olemise võimalikkused on tõkestatud ja tõrjutud. Teoses ?Metafüüsika ületamine? (1938/39) Heidegger märgib: ?Kõrb: alguse püsitõrjumine [die Beständigkeit der Verwehrung des Anfangs]. Kõrbestumine: kõige suhtes täieliku juuretuse kestmise kindlustamine, ja nimelt nii, et kõik senine siiski säilib; et kõrbestumise eesmärgil nähakse vaeva ?kultuuripoliitikaga?.?

Heidegger eristab kõrbestumise purustamisest (Zerstörung). Kui purustamine toob vabastavalt esile alguse (vrd. metafüüsilise traditsiooni destruktsioon kui fenomenoloogilise meetodi osa ?Olemises ja ajas?), siis kõrbestumisel mattub see kinni. See tähendab aga, et kõrbestumise olukorras ei saada isegi aru, et algupära on mattunud ning tundmatu ? traditsioon on ju säilinud, pealegi kantakse selle eest innuga hoolt.

Kõrbestumise all peab Heidegger silmas olukorda, kus nihilism ei lähe kellelegi korda, sellega ei olda hädas, see ei sunni mõtlusse (Besinnung).

*

Heidegger: ?Nihilism Nietzsche mõttes tähendab: et kõik eesmärgid on ära. Nietzsche peab siin silmas eneses kasvavaid ja inimest (kuhu suunas?) muutvaid eesmärke. Mõtlemine ?eesmärkides? (ammust saati vääriti tõlgitsetud kreeklaste telos) eeldab idea?d ja idealismi. Seetõttu jääb nihilismi ?idealistlik? ja moraalne tõlgitsus selle olulisusest hoolimata esialgseks.

Silmas pidades teisast algust, tuleb nihilismi mõista põhjalikumalt olemisehüljatuse olemusliku tagajärjena. Kuidas saab aga olemisehüljatuse osas jõuda äratundmisele ja otsuseni, kui juba see, mida Nietzsche esmakordselt kui nihilismi koges ja läbi mõtles, on jäänud kuni käesoleva tunnini mõistetamatuks ega ole sundinud kõigepealt mõtlusele.? (?Lisandusi filosoofiale?)

Esitanud olemisehüljatuse (Seinsverlassenheit) nihilismi põhjuse ja tõelise määratlusena, kuulutab Heidegger kõrbele pikka vältust ? pikemat kui õhtumaise metafüüsika kahe tuhande viiesaja aastasel ajalool.

*

?Kõrb kasvab? tahab, et nüüd loeksime selle alla koondatud artikleid nihilismi kahetähenduslikkuse verevkollases valguses. Et võtaksime neid Ülo Matjuse kirjutisi metafüüsika täideviimist teenivana, metafüüsikat nihilismiga päädivana. Seda usus ja õigustuses, et keset kõige äärmisemat olemisehüljatuse kõrbet hakkab terenduma allikas ? terenduma teisalt ? kui üleminek mittemetafüüsilise mõtlemise algusse. Kõige olulisem, et me üldse märkaksime seesuguse mõtlemise võimalikkust.

Seetarvis tuleb aga kõigepealt jõuda äratundmisele, et elame ikka veel, ja seda sügavamalt, kõrbes ? nii sügavalt, et me pole võimelisedki sellest aru saama. Tõesti, olgem ausad, me ei võta ju tõsiselt jutte nihilismist, väärtuste väärtusetuks muutumisest. Veel vähem läheb meile aga korda jutlustamine olemisehüljatusest. Paremal juhul võtame need seletused teadmiseks kui literatuuri või huvitava kultuuripsühholoogia. Ning mõtleme, et kui see kõik tõsi oleks või tõeks saaks, kuhu jõuaksime me siis välja. Aga see pole ju tõsi, eks ole?

*

?Kõrb kasvab? tõmbab oma verevkollasega plinkivasse vihku omaaegse ?punase? teema: klassid, klassivõitlus. Mullu koostatud järelmärkuses artiklile ?Klassi mõiste? (1981), ütleb Ülo Matjus: ?/…/ loodan, et käesolevalt esituselt võimaldub edasi mõtelda selle üle, mil määral on metafüüsilised maailma-ajaloo skeemid [sh. klassid, klassivõitlus ? E. P.] edaspidi mõteldavad ja mille üle tuleks seejuures tegelikult järele mõtelda.? (265).

Verevkollane võiks panna mõtlema, mil moel väljendub kommunismis uusaegse metafüüsika lõpuleviidus ajastu, nagu Heidegger ütleb, olemisülesehitumusliku mõtte-lagedusena (Sinn-losigkeit): Mõtte-lagedus tähendab siin tõe-lagedust: olemise valendiku ärajäämist, seega kõrbestumist. ?Mõttelagedus saavutab oma täideviiduse seeläbi, et olemise valendiku ärajäämine püsistub tundmatuses ja ühes sellega kaob olemine unustatud unustusse.? (Heidegger, ?Koinon. Olemise ajaloost?, 1939/40.) Lõikavalt võiks aga puudutada tõik, et Heideggeri olemisajaloolise metafüüsika- ja nihilismikriitika horisondilt paistavad nii kommunism, natsionaalsotsialism kui ka demokraatia lõpuks ühtviisi nihilistlike olemise- ja inimesekäsituste teostusena. Erinevus võiks vahest olla selles, et praeguse seisuga on demokraatia pakkunud kestvamat ja tõhusamat, totaalsemat olemiseunustust.

*

Olemisajaloolisest mõtlemisest kantud kirjutistest on Ülo Matjus käesolevasse köitesse võtnud oma Heideggeri tõlgete saateartikleid. Need on olulised, kuna neis välgatab katseid saada vahetumalt sõnasse mittemetafüüsilise mõtlemise võimalikkus.

Iseloomulikku leidub Heideggeri kuulsa loengukursuse ?Sissejuhatus metafüüsikasse? ümberpanekut saatvas järelsõnas. Matjus kirjutab: ?Arusaamatust võib tekitada järelsõna pealkiri: ?Juhatus väljumaks metafüüsikast? /…/ see pealkiri on õigupoolest laenatud Martin Heideggerilt endalt, kes kõneleb (§ 4) ?loengu tiitli teadlikust kahetähenduslikkusest?.?

Tõepoolest, loengu pealkirja teadlikku kahetähenduslikkust Heidegger mainib. Kahetähenduslikkus on aga küsimus, mis seondub loengus laiemalt filosoofia, selle ülesannete valesti mõistmise küsimusega: ?Vaimu iga oluline kujund [sh. filosoofia ? E. P.] seisab kahetähenduslikkuses. Mida vähem saab teda võrrelda teistega, seda mitmekülgsem on väärtõlgitsus.?

Sellest hoolimata paneb Heidegger loengukursuse pealkirjaks ?Sissejuhatus metafüüsikasse?, säilitades väärtõlgitsusi põhjustava kahetähenduslikkuse. Ülo Matjus aga, püüdes kindlustada õiget mõistmist, ütleb tõlgitsevalt välja: ?Juhatus väljumaks metafüüsikast?. Ning selgitab, et Heideggeri loengu ?põhiküsimus? on teist laadi kui metafüüsika ?juhtküsimus?: loeng püüab juhatada mittemetafüüsilise mõtlemise võimalikkusse, püüab astuda metafüüsilise mõtlemise ?ringist välja, toomaks küsival viisil pilku üht teist ala?. (450)

Ülo Matjus: ?Martin Heideggeri ?Sissejuhatus metafüüsikasse? on juhatus, mis peab alles äratama ja tekitama päristise küsimise ühe teise ala järele, mis ammu unustatud. ?Juhatamine on küsiv ees-käimine, ette-küsimine.? /…/? (450) Seda ?ees-käimist?, ?ette-küsimist? mittemetafüüsilise mõtlemise võimalikkusesse on Ülo Matjus Heideggeri teoseid eesti keelde ümber pannes oma eripärases keelepruugis ka teostada püüdnud.

Metafüüsikasse tagasitõlkimise ohtu vältida üritades on ta tahtnud tõlkida nii, et igati tagada Heideggeri mõtlemise algsem mõistmine. Matjus on tahtnud saksa sõna tolle algupärases ning ohtlikus mitmemõttelisuses ? seega ka oma argikeelsesse ning metafüüsilisse pruuki vältimatult tõmbuvas tähenduses ? eesti keelde äratõlkivalt kindlustada võimalikult ?puhtal?, st. mittemetafüüsilise mõtlemise arvatavalt horisondilt mõeldud, selle poole juhataval kujul. Nii on tõlgitud teisase alguse justkui kindlasse tähendusse.

*

?Meie asi on suuta juhatatud teid käia, neil teil vastu pidada.? (490) Need Tõnu Luigele pühendatud kõne ?Eesti filosoofia päätükk? lõpust pärinevad sõnad on kantud hääst kogemusest mõtlemise teelt ? sellel ette-käimisest ja ette-küsimisest. Ometi kostub ses üleskutses verevkollast. Mõtlemine, see tuleb välja kanda, sellele tuleb vastu pidada, lausa vastu seista ? kuna see, kuhu pärale jõuda, ei anna end kätte. See tee on teisalt. Zarathustra varjuks hüütud rändaja oleks justkui sellelt teelt ? see kõrgem inimene, kellel Nietzsche laseb laulda datlikarva kõrbetütardest.

Väetiks ja haigeks on jäänud Zarathustra vari sel teel. Zarathustra kannul on ta käinud kõige äärmisemais paigus, jäisemates kõrgustes. See on ta kurnanud. Neil radadel on ta kaotanud kõik oma voorused, kogu oma usu, kõik oma sihid ja teed. Nietzsche hoiatab, ka see on ?vaba vaimu? käekäik ? vaba vaimu, kes on heitnud kõrvale kõik vanad väärtused, end neist vabaks murdnud.

*

Kõrb kasvab. Sisse juhatades kogumikku, haarab Matjus ette ja kiiresti ?päästva? järele. Ta kirjutab:

?Ometi on Martin Heidegger korranud Friedrich Hölderlini järel: ?Kus aga oht, seal kasvab / Ka päästev.?

Sest see, et keegi kätkeb kõrbesid ? ning häda sellele! ? ei tähenda veel seda, et kõrb ise ei kätkeks midagi, nagu eespool vihjatud ? nimelt päästvat!? (11)

Haaranud küll päästva tsitaadi järele, panustanud lootusrikkalt kahetähenduslikkusele, jääb ikka veel mõtelda küsimus: kuidas vastu pidada, kuidas välja kanda see mõtlemise tee?

 

III

Verevkollane on ?Ernst Jüngeri ?seikluslik süda?? ? Ülo Matjuse saatesõna Ernst Jüngeri ?Totaalse Mobiliseeringu? tõlkele. Milleski olulises on Ernst Jünger Matjusele vägagi lähedane. On tunda, kuidas ta end samastab temaga (vt. eriti lk. 392).

?Seikluslikust südamest? kui hoiakust kirjutab Matjus: ?Seigelda tähendab kütkestavale tõmbele piirideni järele anda, kütkestava tõmbe järel käia, väljakutsele piirideni vastata ? ning kõike seda veel piirelgi katsetada. Seigelda tähendab: elada ohtlikku elu. Kõne all ei ole üks seiklus, kõne all on seiklusele kuuluv süda, ?seikluslik süda?, mis säilib vaid pidevalt riskides.? (390-391) Samas möönab ta, et seesugune Jüngeri ?seikluslikkus? rajaneb ?sügaval estetismil?. See iseloomustab Jüngeri ?kogu opus?t?. (391) ?Estetism lubab, laseb, võimaldab ?seigelda?.? (394)

Need märgistused peaksid kätkema otsustava kriitika võimalikkust, kui eeldada, et ka Jüngerile läheneb Matjus olemisajaloolise mõtlemise positsioonilt. Matjus vaatlebki Jüngeri ja Heideggeri kuulsat mõttevahetust nihilismi üle. Heideggeri intrigeeris Jüngeri nihilismi-diagnoos kaasajale kui tehnikaajastule. Jünger aga jääb siiski metafüüsika piiresse. (400, 404, 409 ? 411)

*

Teoses ?Seikluslik süda?, selle esimeses teisendis kirjutab Ernst Jünger:

?See tunne, just nagu mõni tähelepanelikult jälgiv punkt ekstsentrilisest kaugusest salapärast liikumist kontrollinuks ja registreerinuks, läks mul isegi kõige segasematel silmapilkudel kaotsi vaid harva.?

Situatsioonist astutakse välja, suutmata pääseda sellest. Ollakse osaline, olemata tervenisti allutatud toimuva tingimustele. Nii isegi nauditakse katsetamist oma seotuse ja distantsiga.