Kui palju meid on ja kus me kõik oleme?
Aastavahetusel algas ka Eestis ülemaailmne rahvaloendus. Viimasel ajal on ajakirjanduses korduvalt juttu olnud rahvaloendusest ja ka rahvastikuprobleemidest laiemalt. Aitäh selle eest! Eriti tänan oma head kolleegi Marju Lauristini, kes ütles kuldsed sõnad: olgem rahvaloendusel väga ausad. Rahvaloendus on alati ja kõikjal rajatud aususele. Rahvaloendusel öeldud sõnade aususe (ega ka ebaaususe) eest ei karistata ega kiideta kedagi. Ometi on aususest kasu meile kõigile, sest sellest tuleneb tõene teadmus, mille saamiseks loendusi korraldataksegi. Kuidas rahvas paikneb? Ausust rahvaloendusel on tarvis kõigepealt selleks, et selgitada, kus me oma väikese Eestimaa pinnal paikneme. Eestis on küll kaarte, millelt võib näha, kus kasvab üks või teine haruldane taim või pesitseb loomake, aga täpset kaarti, millelt võiks näha Eesti inimeste asustustihedust üle kogu territooriumi, kahjuks ei ole. Ometi on selge, et nimelt niisugust kaarti on tarvis igasuguste arenguplaanide, taristukavade, haldus-, koolivõrgu ja muude reformide jaoks. Täpselt on tarvis teada ka inimeste liikumissuundi ja -suundumusi.
Miks meil niisugust täpset kaarti ei ole? Postimees esitas äsja elanike kohta linnades andmed, mis tuginevad ametlikule statistikale. Kahjuks näitavad need andmed vaid seda, kus asuvad inimeste registreeritud elukohad, aga keegi ei tea, kus inimesed tegelikult elavad. Mitmed uuringud on näidanud, et vähemalt viiendik Eesti inimestest elab oma ametlikust, rahvastikuregistris olevast elukohast erineval aadressil. Selletõttu kajastabki praegune Eesti asustustiheduse kaart mitte tänast ega eilset, vaid koguni üleeilset olukorda. Kindlasti on sellisel kaardil tegelikust väiksemana ja hõredamana kujutatud uuselamurajoonid, kuhu elanikud pole ennast veel registreerinud. Tartu linnas elab registreerimisandmetele tugineva kaardi andmetel mitu korda vähem tudengiealisi noori, kui neid on Tartu kõrgkoolide nimekirjades – põhjuseks toetus, mida saavad tudengid selle eest, et nad endi väitel käivad loengutel Jõgevalt või Võrust. Mõni pere on end registreerinud fiktiivsesse eluruumi, et saada sobiv lasteaia- või koolikoht, suurem sünnitoetus või pensionilisa. Vale aadressi põhjuseks võib olla ka inimlik laiskus ja mugavus, mis on takistanud elukoha vahetuse registreerimist või ka eluruumi omaniku soovimatus seadustada üürisuhe. Üksnes südametunnistusele koputamine, mida viimasel ajal omavalitsused on hakanud tegema, ei taga seda, et kõik inimesed märgiksid ametlikes registrites endi tegeliku elukoha. Tegeliku elukoha ja selle kaudu elanikkonna täpse ruumilise paiknemise teadasaamine ongi üks eesmärke, milleks on vajalik rahvaloendus.
Rahvaloendusel tuleb märkida või öelda oma tegelik elukoht
Selle teatamisest ei järeldu elukoha aadressi muutumine üheski registris. Tänapäevaste rahvaloenduste põhiline juhtmõte on olnud sajandite vältel info ühesuunaline liikumine. See tähendab, et rahvaloendusel kogutud andmeid kasutatakse üksnes statistilistel eesmärkidel ja avaldatakse ainult üldistatud kujul. Rahvaloendusel saadud teave üksikisiku kohta ei liigu ühessegi asutusse, ka mitte rahvastikuregistrisse ega maksuametisse. Samuti ei anta rahvaloendusel isiku kohta kogutud andmeid välja ühelegi inimesele peale isiku enese, ka mitte tema lähisugulastele ega leibkonnaliikmetele. Need väga ranged ja kõigis demokraatlikes riikides piinliku täpsusega jälgitavad reeglid ongi kehtestatud selleks, et rahvaloenduse küsimustele vastamist ei mõjutaks mingid kaalutlused ega huvid, et vastused oleksid ausad.
Kui loendus on korraldatud traditsioonilisel viisil, siis tagab õige aadressi märkimise loendaja. Teistsugune on aga olukord iseloendamisel, siis vastutab oma elukoha aadressi õigsuse eest vastaja ise. 2011. aasta viimasel päeval alanud internetiloendusel toimub Eestis esimest korda iseloendamine, kusjuures eluruumidesse, kus inimesed on end korrektselt internetis loendanud, loendaja enam ei tule. See toimib edukalt ainult siis, kui kõik internetis vastajad märgivad loenduse ankeeti oma tegeliku elukoha. Kui aga osa internetis vastajatest märgib mitte tegeliku, vaid fiktiivse (registreeritud) elukoha, tekib segadus – osas eluruumides elab lisaks tegelikele elanikele ka fiktiivseid, osa jääb hoopis tühjaks. Leibkonda, kes on ennast loendanud vales elukohas, külastab tõenäoliselt loendaja tema õiges kodus, sest see eluase pole loendatute hulka sattunud. Meenutame, et õige elukoha aus märkimine rahvaloendusel ei kaota kellegi kohta lasteaia järjekorras ega õigust pensionisoodustusele, kuid enda õiget elukohta märkides toetab iga inimene oma koduasula arenguvõimalusi.
Eesti käesoleval rahvaloendusel küsitakse esimest korda ka inimese teist elukohta, mis võib olla seotud töö, õppimise, puhkuse või peresuhetega, samuti ka leibkonna hooajaliselt kasutatavat eluruumi. Need küsimused on loendusankeeti lisatud selleks, et hinnata Eesti elanike mobiilsust, aga ka selleks, et selgitada piirkondi, kus rahvastiku arv aasta vältel palju kõigub. Suvitusrajoonide omavalitsustele on oluline teada, mil määral suureneb nende elanikkond hooajaliselt. Transpordi korraldamiseks on vaja teada, kui paljud linlased lähevad nädalavahetusteks ja pühadeks maale.
Küllap kujuneb puhkepäevadel ja puhkuste ajal elanike tiheduse kaart tavakaardist üpriski erinevaks, sest Eestis on piirkondi, kus periooditi elanike arv koguni mitmekordistub. Seega pole teise elukoha küsimus ajendatud mõttetust uudishimust, vaid on vajalik omavalitsuste tegevuse korraldamiseks.
Kui palju meid siin Eestis üldse elab?
Kõige esimene küsimus, mille ajakirjanikud rahvaloenduse meeskonnale tavaliselt esitavad, on: kui palju meid ikka on? Kui palju inimesi on Eestist lahkunud? See küsimus huvitab meid kõiki ja rahvaloenduselt loodame sellele täpset ja õiget vastust.
Kõige täpsem Eesti rahvaarvu hinnang, mis meil praegu on (ja mille võib leida Statistikaameti veebilehelt), on Eesti rännet arvestav rahvaarv 1. I 2011 seisuga. See arv on ümmarguselt 1 320 000 ja selle aluseks on 2000. aasta rahvaloenduse tulemus 1 370 000, millest on lahutatud 11 aasta jooksul toimunud rahvastikukadu negatiivse loomulike iibe (30 000) ja registreeritud rände (20 000) arvel. Nendest arvudest on täpne vaid loomuliku iibe suurus. Registreeritud ränne ei kajasta kahjuks kogu rännet, mis võib olla märksa suurem. Päris täpne pole ka 2000. aasta rahvaloenduse tulemus, järelloenduse tulemuse põhjal hinnati loendus 1–2% ulatuses alakaetuks, kuid rahvaarvu suurust selle hinnangu arvel ei korrigeeritud, vaid edasise rahvastikustatistika aluseks jäi tegelikust oletatavasti mõnevõrra väiksem rahvaarvu hinnang.
Tänapäeval on rahvaloenduste teostamine märksa keerukam kui varasematel ajaperioodidel – inimesed on väga liikuvad, lisaks hinnatakse väga kõrgelt enda ja oma isikuandmete privaatsust. Selle tulemusena tekib sageli olukord, kus loenduse lõppedes osa registrite põhjal koostatud töönimekirjadesse kuuluvaid inimesi on jäänud loendamata.
Laias laastus on sellel kaks põhjust. Üks põhjus on alakaetus, see tähendab, et inimesed on olemas, kuid nad on kas meelega või kogemata loendamisest kõrvale jäänud.
Teine põhjus on see, et inimesi ongi vähem, kui arvatud, sest osa töönimekirjadesse kantud inimestest on riigist lahkunud. Selleks et teha selgeks, kui suur on tegelik rahvaarv, tuleb iga loendamata jäänud inimese kohta selgitada, kas ta on lahkunud või elab Eestis.
Keda loendatakse?
Rahvaloendustel on loendatavate isikute määratlemiseks kaks võimalust. Varem on enamasti loendatud nn faktilist ehk kohalolevat rahvastikku, st kõiki neid inimesi, kes loendushetkel mingis piirkonnas/riigis viibivad. See tähendab, et loendusööl käisid loendajad hotellides, laevadel jne ka külalisi üles kirjutamas. Tänapäeval loendatakse enamikus riikides, ka Eestis, alalisi elanikke.
Riigi alaliseks elanikuks loetakse rahvusvahelise määrangu kohaselt isikut, kes on selles riigis elanud vähemalt 12 kuud või on elanud küll vähem aega, kuid kavatseb jääda vähemalt 12 kuuks. Lisaks sellele loetakse riigi alaliseks elanikuks pendelrändajad, kes on välismaal töötanud küll üle 12 kuu, kuid veedavad suurema osa oma töövabast ajast (puhkepäevadest ja puhkusest) koos oma koduriigis elava leibkonnaga. Riigi alaliste elanike hulka loetakse ka isikud, kes loendushetkel elavad välismaal, kuid pole seal olnud veel 12 kuud ega kavatse ka nii kauaks jääda.
Ka õppurite loendamine on rahvusvaheliselt reguleeritud: kõrgkooli või keskkoolijärgse kutsekooli õppur, kelle õppeaeg kestab üle 12 kuu, elab ja tuleb loendada selles riigis (ja linnas), kus asub tema õppeasutus. Seevastu üldhariduskoolide ja ülejäänud kutseõppeasutuste õpilased elavad seal, kus elab nende leibkond. Seega tuleb Eesti elanikena loendada välismaal õppivad vahetusõpilased, kuid välismaal õppivad tudengid Eesti elanikena loendamisele ei kuulu. Eesti alaliste elanike hulka kuuluvad ka meie kõrgkoolide külalistudengid. Sama alalise elaniku määratlus kehtib ka riigisiseselt, selletõttu peavad Tartu kõrgkoolide statsionaarsed üliõpilased endid loendama Tartu püsielanikena, elagu nad ühiselamus või erakorteris, sissekirjutusega või ilma (enamasti on õige viimane).
Miks tuleb meil neid rahvusvahelisi, kohati võib-olla arusaamatuid reegleid jälgida? Rahvaloendus on ju globaalne üritus, peaaegu samaaegselt loetakse kogu Maa elanikkond. On selge, et tulemuste võrreldavuse ja ühitamise tagamiseks tuleb definitsioonid rangelt kokku leppida, eriti selles osas, mis puudutab riigipiire ületavat rännet. Ilma selleta poleks tulemused usaldusväärsed ja nende kasutamine rahvastikuarengu hindamisel ja prognoosimisel võib põhjustada olulisi vigu.
Küsimus välismaale lahkunud lähedaste kohta
Eesti rahvaarvu määramisel on kõige keerukam selgitada, kes loendamata jäänud isikutest kuulub Eesti alaliste elanike hulka ja kes on alaliselt välismaale elama asunud. Selleks esitataksegi eeloleval rahvaloendusel leibkonnale ebatraditsiooniline küsimus: kas mõni Teie või Teie leibkonnaliikme lähisugulastest (nt vanem, laps, õde, vend, abikaasa/elukaaslane) lahkus Eestist 2000. aastal või hiljem ja elab praegu välismaal? Välismaale lahkunute kohta küsitakse mõned olulised küsimused, mis võimaldavad neid töönimekirjas tuvastada ja vältida korduvat arvessevõtmist.
Lisaks sellele on välismaale lahkunute kohta võimalik saada teavet ka veebiküsitlusel. Eesti elanikel on ka välismaal võimalik (nt pangakoodide või isikutunnistusega) loenduskeskkonda siseneda, kuid loendatakse ainult neid, kes viibivad välismaal ajutiselt ja oma alaliseks elukohaks märgivad Eesti. Välismaa elanikel puudub võimalus loendusankeeti täita, kuid nende ID-koodi järgi märgitakse nad Eestist lahkunute loetelusse.
Loodetavasti saame sel viisil võrdlemisi täpselt selgeks Eestist lahkunute arvu, kuid kindlasti pole see kogu tõde. On ju neid peresid, kes on lahkunud täies koosseisus, on inimesi, kes viibivad lühemal välisreisil, kuid loendusel ei osale ja kahjuks leidub ka mõni põhimõttekindel keelduja, kes loendajaid lihtsalt väldib.
Õnneks on Eestis olemas riiklikud registrid. Kuigi need registrid pole nii täiuslikud, et nende põhjal võiks kogu elanikkonda loendada, nagu seda tehakse Põhjamaades ja loodetavasti ka Eestis järgmise loenduste vooru ajal, on neist siiski loendusel juba praegu abi nende isikute staatuse selgitamisel, kelle kohta loendusel ei õnnestu saada mingit teavet.
Kui mõni loendamata jäänud isik on küll rahvastikuregistris kirjas kui Eesti elanik, aga tema kohta teistes registrites pole ühtegi märget, siis võime ta väga suure tõenäosusega lahkunuks lugeda. Sellesse kategooriasse satuvad ka fiktiivselt Eestis elamisloa saanud inimesed.
Seevastu loendamata jäänud inimesi, kes on saanud Eesti asutustest 2011. aastal töötasu või toetusi, viibinud siin haiglas, õppinud Eesti koolis (päevases õppes) või muul viisil siin aktiivselt tegutsenud, on mõeldav lugeda Eesti alalisteks elanikeks. Tõsi, on siiski arvestatav võimalus, et nad on aasta lõpuks välismaale läinud ja otsustanudki sinna jääda (kuigi pole veel 12 kuud ära olnud) või kes kasutavad Eesti riigi teenuseid, elades välismaal. Kõigi niisuguste erijuhtumite lahendamiseks tuleb kasutada täiendavaid analüüsimeetodeid, sh võrrelda loenduse rändeandmeid mitmesuguste uuringute (sh mobiilpositsioneerimisel saadud) rändeandmetega.
Eesti eeloleva rahva ja eluruumide loenduse metoodikas ei ole ette nähtud ei imputeerimist (st tunnuste üksikväärtuste või ka objektide lisamist statistiliste hinnangute põhjal) ega ka kaalumist, mis tähendaks loendatute arvu suurendamist alakaetusvea parandamiseks, ehkki mõlemad protseduurid on rahvusvaheliselt lubatud. Me loodame, et tänu Eesti elanikkonna aktiivsele ja ausale osalusele, saame, kasutades sihipäraselt ja läbipaistvalt registrite ning uuringute andmeid, usaldusväärse hinnangu Eesti elanike arvu kohta loendushetkel, s.o 31.I 2011. Igaüks loeb!