Kui te ei tea, mis on filosoofia, alustage sellest raamatust

JÜRI EINTALU

Prantsuse filosoof René Descartes, keda tuntakse ka ladinapärase nimega Cartesius, elas mõtlejale ohtlikul ajal. 1600. aastal põletati tuleriidal Giordano Bruno. 1633. aastal mõistis katoliku kirik teist korda hukka Galileo Galilei õpetuse. Seetõttu loobus Descartes mõnede oma tööde avaldamisest. Prantsusmaal vohas religioosne sallimatus. Inkvisitsioon oligi üks põhjusi, miks Descartes elas aastaid vabameelsemas Hollandis. Descartes sai tuntuks matemaatiku, (loodus-)teadlase ja filosoofina. Muu hulgas rajas ta analüütilise geomeetria, kus geomeetriliste ülesannete lahendamisel kasutatakse algebrat. Analüütiline geomeetria andis Newtonile vahendid arendamaks matemaatilist aparatuuri oma võidukale mehaanikateooriale, mille üks eelkäijaid oli Descartes’i füüsikateooria.

Filosoofias ühines Descartes nende uusaegsete teadusmeelsete mõtlejatega, kes kritiseerisid eelarvamusi, dogmasid ja autoriteetide kummardamist. Ent erinevalt briti empiristidest, nagu Francis Bacon, kes seadsid teadmiste aluseks kogemuse, oli Descartes ratsionalist ning panustas mõistuse loomulikule valgusele. Teadmiste ideaali võttis ta matemaatikast – selle selgusest, enesestmõistetavusest ja rangusest. Descartes oli üks neist uusaja mõtlejatest, kes sooritas filosoofias pöörde, tehes panuse epistemoloogiale ehk teadmisteooriale ning metafüüsikaliste teooriate epistemoloogilisele kriitikale. Kui lihtsalt väljenduda, siis küsis Descartes iga väite peale stiilis „Selline asi on olemas …“ kohe „Aga kust sa seda tead?“. Ta rakendas kahtlemise meetodit: „pean … heitma täiesti väärana kõrvale kõik, milles võisin kujutleda vähimatki kaheldavust“.

Descartes leiab, et kõik väited, milles saab kahelda, tuleb lugeda vääraks. Ilmselt viib see vastuoluni. „Meditatsioonides“ on Descartes ennast osaliselt parandanud: tuleb hoiduda uskumast väidet, milles saab kahelda, ent see ei tähenda veel selle väite eituse uskumist. Antiik­aja skeptikud püüdsid iga vaidlusaluse väite puhul näidata, et poolt- ja vastuargumendid on tasakaalus. Tõenäosusteooria keeles võiksime parafraseerida, et skeptikud püüdsid vaidlusaluse väite puhul näidata, et see on tõene tõenäosusega 0,5. Kui väite tõenäosus oleks näiteks 0,75, siis tuleks skeptiku arvates eelistada seda väidet tema eitusele.

Descartes’i järgi tohib mingit väidet uskuda ainult juhul, kui see on täiesti kindel. Sellist Descartes’i vaadet nimetatakse fundamentalismiks või fundatsionalismiks. Descartes ütleb, et teadmiste süsteem tuleb rajada kindlale vundamendile, ilmselgetele kaheldamatutele tõdedele, aksioomidele, millest tuletatakse rangelt ülejäänud teadmised. Kahtlemise meetodiga saab kõikide meie arvamuste hulgast välja sõeluda kaheldamatu vundamendi ning heita ülejäänu kõrvale. Iseloomulikud on need kohad Descartes’i tekstis, kus ta vastandab kindla teadmise tõenäosuslikule arvamusele. Ent Descartes’i tekstist on selgesti näha, et ta ei ole siiski oma teaduslike väideteni (näiteks vereringe kohta) jõudnud nii range meetodi abil.

XX sajandil heidetigi fundatsionalism üle parda. Populaarne oli teadusteooria hüpoteetilis-deduktiivne mudel. Selle järgi alustab teadusteooria hüpoteesidest, mis võivad olla valed. Viimastest tuletatakse väited, mida saab vaatluslikult kinnitada või ümber lükata. Descartes’i arutlusest „Ma mõtlen, järelikult olen“ saab parimal juhul järeldada vaid oma teadvuse olemasolu, kuid füüsikaliste kehade olemasolu jääb kahtlaseks. Mida kaugemale on teadus arenenud, seda kahtlasemad on teadusteooria eeldused: alul aatomid, siis kvargid, stringid jne. Sellistes teoreetilistes entiteetides ei ole tavateadvusele midagi evidentset.

„Arutluse meetodist“ kirjutas Descartes Hollandis ja avaldas selle 1637. aastal prantsuse keeles, mis oli tolle aja kohta ebatavaline. Hiljem valmis tal see ka ladina keeles. 1641. aastal ilmus Descartes’i samalaadne, aga põhjalikum teos „Meditatsioonid esimesest filosoofiast“ esmalt ladina, seejärel prantsuse keeles. „Arutlus meetodist“ on eesti keeles trükki jõudnud mitmel korral. Kõigepealt Rudolf Kulpa tõlkena prantsuse keelest aastal 1936 ja seejärel uuesti tema tõlkena raamatus „Descartes“ (Olion, 1995). „Meditatsioonid“ on üsna hiljuti samuti ladina keelest eesti keelde tõlgitud. „Arutlus meetodist“ on kahtlemata üks lühemaid, selgemaid ja lugejasõbralikumaid tekste, mille eales mõni suur filosoof on kirjutanud. Kui te veel ei tea, mis asi on filosoofia, aga soovite millestki aru ka saada, siis alustage sellest raamatust.

Sellise teose tõlkimisel on vastutus suur. Kõnealuse tõlke puhul on eestikeelne tekst ladus ja usutav. Kui üritada siiski midagi kahtlast leida, siis tähendas sõna „tõenäoline“ (probable) enne matemaatilise tõenäosusteooria väljaarenemist uusajal hoopiski autoriteetide arvamusest tuletatavat. Seepärast võiks originaalist üle kontrollida, kuidas on „tõenäoline“ eestikeelsetesse tõlgetesse õieti siginenud. Intuitiivselt on kohati tunda, et Kulpa tõlge ja uus tõlge erinevad. Kas Kulpa on Descartes’i tõlgendanud liiga sirgjooneliselt, kuigi arusaadavamalt? Või on Raudsepp pööranud keelelistele nüanssidele liigselt tähelepanu? Huvi pakub, millised (mitte-)erinevused on sõnadel „mõistus“, „aru“, „hing“ ja „teadvus“. Kas Descartes on kohati puterdanud?

Ilmar Vene järelsõna „Kartesiaanlik uuendus“ jätab eksliku mulje, justnagu oleks Descartes ekselnud metafüüsikaliste teooriate vahel. See, et Descartes’i meetod oli epistemoloogiline ja et oma keha-teadvuse dualismini jõudis ta just sel teel, on maha maetud. See on Descartes’i tapmine. Tõnu Viigi järelsõna on Descartes’i teksti lähedane. Muu hulgas lükkab Viik tagasi Ryle’i kriitika, et Descartes’i „teadvus“ on „kummitus masinas“, viidates Descartes’i deklaratsioonile, et teadvus ja keha on vastasmõjus. Ent pärast Newtonit oli ju selge, et determineeritud masinale ei saa mittemehaaniline vaim mitte mingil viisil mõju avaldada – seega on Descartes’i deklaratsioon tema põhiteesidega vastuolus.