Kui tindimerel möllab torm

Teravuste vahetamine ajakirjandust ei paranda, arukad läbirääkimised võiksid seda teha.

KAAREL TARAND

Halloo, Toompea! Ajakirjandust rünnatakse. Ma tean, et seda ei tee põhiseadusliku riigivõimu institutsioonid ega isegi mitte erakonnad, vaid üksikud kehva kasvatusega inimesed, kes ei oska registreid valida. Parlament, valitsus ega ka erilised, erakonnaseaduse alusel tegutsevad MTÜd ei ole oma koosolekutel vastu võtnud ühtki otsust ajakirjandusvabaduse piiramiseks ega näidanud välja isegi kavatsust seda teha. Sellest hoolimata võib süü ajakirjanduse räbala olukorra pärast jääda kanda just teile, Toompea rahvas. Probleemi lahenduse täismäng ei ole avaliku võimu käes, kuid arvestatav osa sellest siiski. Targalt kaarte pannes võite saavutada korraga kaks võitu: paraneb vaba ajakirjanduse kvaliteet ning uute reeglite kehtestajatest saavad vabadust hindavate valijate silmis positiivsed kangelased.
Eesti ajakirjanduse usaldusväärsusel pole Euroopa Liidu üldpildis häda midagi (vt graafik). Üle keskmise olek, kuid kui neid, kes ajakirjandust pigem ei usalda, on eri meediatüüpides kolmandik kuni pool ja veebimeedia puhul enamik, ühismeediast rääkimata, ei ole võimalik väita, et olukord on hea ja parandamisruumi ei ole. Selle üle, kas usaldusväärsuse kasvatamise peaks ainsaks eesmärgiks seadma, võib vaielda, aga see on kindel näitaja, mida on lihtne mõõta. Kiireid muutusi ei aita kaasa tuua ükski poliitiline liigutus: kui tahta meedia tänaseid haigusi ravida, peab jätkuma kannatlikkust ja meelekindlust muutusi ka rahastada.
Kui kulutada olukorra pärast hädaldamisele ja muretsemisele raisatud aeg lahenduste tekitamisele, võidavad kõik – ja lahendus on arukad kokkulepped eri tasanditel. Oma käitumist peavad suutma muuta nii toimetused kui ka meediaettevõtete juhtkonnad ja omanikud, avalikul võimul aga lasub kohustus saada aru majandusharu turutõrgetest ning sekkuda, kus vaja, õiglaste reeglite ning ülearuste tingimusteta rahaga.
Alustan lihtsamast. Kuigi hinnanguid andvad kolumnistid rõhutavad oma suurt autonoomiat toimetustes, määratakse iga väljaande sisu reeglina toimetuse kollektiivsete otsustega. Ajakirjanik kui huvitav isik tohiks uudiste pingereas avaldamisväärsele kohale sattuda üliharva, näiteks rindereporter, kes tööülesannete täitmisel langeb. Ajakirjaniku argine töö- ja eraelu ei ole uudisväärtusega teema. Viimased paar aastat teevad toimetused ent järjekindlalt üht ja sama otsustusviga, edutades meediaettevõtete reakoosseisu ja all­ohvitserkonna personaliteated lausa päeva peauudisteks. Ei saa öelda, et nii tehes mõeldaks suurele avalikule või lugejahuvile.

2018. aasta sügisel küsiti ELi kõigis riikides: „Kuivõrd te usaldate teatud meediakanaleid ja institutsioone. Palun öelge iga järgneva meediakanali ja institutsiooni puhul, kas te pigem usaldate seda või pigem ei usalda.“ Eesti tulemused ületavad ELi keskmist, kuid ei anna põhjust rahuloluks. Lohutuseks pole ka see, et erakondi pigem usaldab kõigest 18% küsitletutest.

Allikas: Standard Eurobaromeeter 90

Veel halvem on, et need teated võimendatakse kriisiuudisteks, millel justkui oleks oluline tähendus kogu ühiskonna arengule ja oht kehtivale riigikorrale. Lisandub halvasti varjatud kahjurõõm, mis küll ei tule kolleegikadedusest, vaid pigem toimetustes kultiveeritavast võistlusõhkkonnast. Valuline reaktsioon mis tahes tasandi kriitikale on sisemise ebakindluse märk, kuid ajakirjanikuna töötamise miinimumnõue peaks olema keskmisest kõrgem stressi- ja kriitikataluvus, kiire otsustusvõime ja meelekindlus. Viimased kaks juhtumit (Vilja Kiisler ja Ahto Lobjakas) kukkusid mändedžeridel küll erakordselt magedalt välja, kuid kuidas suutsid kolleegid neist välja lugeda suurema enesetsensuuri vajaduse, jääb mulle mõistmatuks.
Praeguste hirmudeni on suurelt jaolt viinud toimetuste enda tegevus. Millegipärast vana rahvajutu stsenaariumi järgi poliitikutega suheldes on valitud vanapagana, aga mitte rehepapi roll ning endale ise tina silma valatud. Puudub igasugune mõistlik põhjus päevast päeva suurtes ja soliidsetes kanalites võimendada tähelepanusõltlastest suure suuga poliitikute nurgataguseid väljaütlemisi (olgu algkohaks ühismeedia, partei veebivärav või raadiosaade). Milleks nende sõltuvushaigust toita ja süvendada, kui hea ravi on „kõva sõna“ võistluse täielik ignoreerimine? Rumala või matsliku poliitiku või parteitegelase täielikult tähelepanuta jätmine jahutaks sellise paremal juhul maha ja normaliseeriks, halvemal aga kuumutaks üle ning sunniks poliitiliselt väljalt lahkuma. Väga oleks olnud vaja seda meetodit rakendada Keskerakonna kunagise esimehe puhul, aga seda toimetused aastaid ei suutnud ja korjasid iga tema napi aru pudeme justkui eriti olulise riigielu teemana üles. Nüüd, mil see probleem on ise likvideerunud, võiks toimetused võtet proovida ja mitte püüda tühjaks jäänud kohta uue ning veel kehvema aseainega täita.
Ebaterve konkurentsi käsitluse eest ei kanna vastutust mitte reporterid ja toimetajad, vaid väljaannete ja kanalite tegevjuhid. Teineteist turul peavastaseks pidama hakates on mõtlemisvea teinud nii Eesti Rahvusringhäälingu kui ka Postimehe ajalehe ümber ehitatud kontserni juhid. Muud meediamajad on mänguga kaasa läinud ja kohati meenutab olukord turuvõitluse kõrgaegu 1990ndate lõpul, mille lahingud laastasid ajakirjanduse kui institutsiooni mainet ja usaldusväärsust ning kedagi rikkaks ei teinud. Rahvusringhääling ja erameedia tegutsevad õiguslikult niivõrd erineval alusel ja eesmärkidega, et võistlust õigupoolest toimuda ei saagi. Maletaja ja maadleja ei tegutse samal matil või laua taga, kuid loomulikult on neil ka ühiseid huvisid ja eesmärke, näiteks töökorras avaliku rahastamise süsteem.
Kuni omavahel võisteldakse, jäävad kaitsmata ja esindamata süsteemi üldhuvid ja seda eeskätt suhetes avaliku võimuga. Meediavaldkonna esindus­kogudest on tuntuimad Eesti Ajalehtede Liit ja Eesti Ringhäälingute Liit, kuid esimene nokitseb pisiasjade kallal ja teine läks möödunud sügisel lõhki. Traditsioonid on kenad, kuid tänapäeval, kui meediamajade koosseisu kuuluvad korraga trükiväljaanded, tele- ja raadiokanalid, lisaks veebimeedia ning sisu on ristkasutuses, oleks viimane aeg jõud ka vormiliselt ühendada ning luua katusorganisatsioon, mis seisaks tões ja vaimus valdkonna ühishuvide eest. Kui samasse toiduliitu saavad kuuluda liha-, leiva- ja piimatööstused, aga ka alkoholi importijad, siis mis võiks takistada koos ühishuve edendamast näiteks ajakirjade väljaandjaid ja raadiokanaleid, sealjuures sõltumata sellest, kas omanik on kodu- või välismaist päritolu.
Kuni valdkonnal pole sisemist ühtsust ja tugevat esindust, on avalikul võimul mugav probleemide passiivseks kõrvaltvaatajaks jääda või halvemal juhul oma paralleeltegevusega allakäiku kiirendada, nagu see eredalt avaldub nn kohaliku ajakirjanduse sandis seisukorras (detailsemalt kirjutas sellest Ragne Kõuts eelmises Sirbis). Kui kohalikud omavalitsused annaksid ise oma infolehtede ebaprofessionaalseks väljaandmiseks ja tasuta levitamiseks kuluva raha sõltumatule ja õppinud toimetusega maakonnalehele, võidaksid kõik. Lehed jääksid ellu, paljudel puhkudel kaoks kõlvatu konkureerimine reklaamirahale, paraneks kodanike informeeritus, kuna nad leiaksid olulise info ühest kohast. Ainsad kahjusaajad oleksid kohalikud vallapoliitikud, kes ei saaks „oma“ infolehti enam poliitiliseks propagandaks ja enesekiituseks kasutada.
Sama teema riigi tasandil on ministeeriumide ja riigiametite halb komme finantseerida näiteks rahvusringhäälingu sisu, minnes mööda ERRi põhieelarvest. Riigi meediatellimus avaõiguslikule ringhäälingule peaks avalduma ühe eelarvereana, mis antakse juhatuse käsutusse seaduses ette nähtud ülesannete täitmiseks. Praegune kord, kui ministeeriumid ostavad võidu keskkonna-, haridus- või tööturusaateid, tekitab erameedias õigustatud küsimuse, miks nemad ei saa ausas võistluses selliste saadete tootmisele pretendeerida. Pealegi ei ole sellise rahasuunamise juures kunagi lõpuni selge, milline varjatud mõju toodangu sisule ja toimetuse sõltumatusele võib rahastajal olla.
Mille kõige üle meedia katus­organisatsioon ja valitsus läbi rääkida võiksid, sellele osutasin 22. veebruari loos „Ajakirjanduse uus hingamine“. Läbirääkimiseks on aga vaja esiteks tahet ja teiseks kahte poolt. Eesti ajakirjanduse pikaajalise hoiaku järgi ollakse valitsusega kontaktis ainult viimases hädas (nagu allikakaitse, netitsensuuri jm teemad) ning paremaks on peetud muutustest hoidumist ning reeglistamata olekut. Teiselt poolt pole just liiga tihti avaliku võimu juures olnud kas või algelise meediatundmisega poliitikuid. Kui partnerit pole, eks siis peab selle endale ise koolitama. Kui seada eeltingimuseks, et mis tahes läbirääkimised toimuvad täies avalikus valguses, ei pääse ka valitsus kuidagi sunnist määrata oma poole koosseisu asjatundjad, sest muidu jäädakse ju lihtsalt kogu ilmarahva naeruks. Häid läbirääkimisi!