Kultuuril nüüd oma pardaajakiri!

Kaarel Tarand

 

 

 

Kõik, mis nüüd tuleb, on reklaamtekst.

 

Inimkauge eesti kultuur (“Kultuur on tegelikult kõik, mida inimene teeb või mis inimese tegevuse tagajärjel toimub.” – Indrek Mesikepp, kirjanduspealik, Muusa, lk 8) on seoses kultuuriajakirja Muusa esimese ande ilmumisega sammukese võrra “inimesele lähemale toodud” (Muusa, lk 5).

Raske on leida tsivilisatsiooni arenguloos teist nii püsivat ja vankumatut edasiviivat jõudu kui üha uute sirguvate sugupõlvede usk, et nende eelkäijad on elanud valesti või midagi olulist tegemata jätnud; et elus on ikka uusi nišše, uusi lahendusi ja teisiti tegemise eeldusi; et on seni avastamata väljapääse tupikteedelt, kus tammuvad vanemad generatsioonid; et on publikuni aitamata autoreid, materialiseerumata mõtteid.

Muusa on kantud usust teistmoodi tegemise võimalikkusesse (“Muusat on vaja sellepärast, et kirjutada teatrist teistsuguse nurga alt.” – Muusa, lk 9. Või siis et “kinolinal nähtavat pisut teise nurga alt näidata” – Muusa, lk 9).

Muusa sünnist järeldan ma, et eestlaste elu on läinud raskemaks. Juba naksitrallid õpetasid, et looduses peab valitsema tasakaal. Raskemat elu peab tasakaalustama kergemini seeditav kultuurikäsitlus. Sest praegune kultuuriajakirjandus koosneb “askeetlikult intellektuaalsetest tekstimassiividest” (Merit Kask, Postimees 10. I). Kerge elu ja pillerkaari tasakaalustamiseks sobisid need küll. Aga rängad ajad, mis on täis (eriti meeste) ängi, nõuavad vastukaaluks hedonistlikult mõistusevastaste kildude paljusust.

Aga kus nende kildude lummusele anduda? Kas juuksuriäri või hambaravikabineti ootetoas, kust muusad hakkavad välja tõrjuma kõike seda koledat, mida seal leidub ja mida nimepidi nimetadagi ei taha? Ega vist, sest ootejärjekorrad on kängunud olematuks ja kui mõni selline kuskil peaks tekkima, vahetab kolmanda aastatuhande hõivatud eestlane pigem külastatavat äri kui sisustab ootamatult sülle langenud sundvaba aega ajakirja lugemisega. Ainsad sundseisud, mis meile on jäetud, tabavad meid lennukis ja rongis. Just nendel parrastel peaksid muusad oma vallutusretke ka alustama.

Kui kardaks konkurentsi, oleks kiuslik ja kade. Kuid ei, hoopis siiralt tahaks nii väga, et argipäeva (turumajanduse) hall sein muusadele nende teel vastu ei tuleks. Aga…