Kureperspektiivi põlastamine ehk Kes on sündinud roomama, see ei hakka lendama

Andrei Hvostov

Siinkirjutaja pole „selartlane”. Kui Eesti ajaloo II köite kirjutajate kavatsus on olnud puhas ideoloogiavaba ajalookäsitlus, siis mina pole kunagi uskunud selle teostatavusse. Essee „Mõtteline Eesti” teise trüki saatesõnas on lõik, kus väidan, et sajandi eest tagas ajaloolase amet inimesele koolmeistri leiva oma riigi teenistuses ja nii on see jäänud tänaseni: see „ongi ajaloolase roll ühiskondlikus tööjaotuses”. Nendin, et on rõõm lugeda, kuidas sedasama mõtet, küll teistsuguses sõnastuses, väljendab ka professor Enn Tarvel (Sirp 20. III 2013). Ajalool on „kasvatuslik funktsioon”, ütleb ta. Sellest tulenevalt „ei saa politiseeritusest ja ideologiseeritusest vabaneda”. Olen end avalikult tunnistanud ideoloogiks just neil puhkudel, kui kirjutan ajaloost. „Mõtteline Eesti” oli puhas ideoloogia. Ma olen selle ülestunnistuse eest saanud kuulda kriitikat inimestelt, kes pole vähem ideoloogid, kes on seda võib-olla rohkemgi veel, kuid kelle mimikriks on akadeemiline erapooletus. Hoiakutes ajaloosse suhtumisel kuulun ma samasse leeri, kus on Enn Tarvel, Eerik-Niiles Kross ja Lauri Vahtre. Nagu neil nii on ka minul ajaloonarratiiv vahendiks millegi saavutamisel. Arusaamatused ei alga eesmärgi sõnastamisest, sest eesmärk on kirjas põhiseaduse preambulis: „tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Küsimus on selles, kas see eesmärk saavutatakse rahvusliku endassesulgumisega või avatusega. See pole mingi päevapoliitiline küsimus, vaid üks pikem vaidlus, mis algas Harry Jannseni päevil, kes sõnastas XIX sajandi lõpus loosungi „kõigepealt oleme baltlased ja siis eestlased”. Eeskujumudeli andis Soome, selle kohta võib 1880. aasta Eesti Postimehest lugeda: „Soomemaa pojad on suuremast osast Soome, väiksemast osast Rootsi kännust, ja seda teab väga hästi ja sellest peab kinni iga ühe rahva liige. Aga ometi kaob see vahe kõrgema ühenduse sisse ära ja see ühendus on terve kodumaa.” Soomest eeskuju otsinud Jannsen sõnastas natsiooni kui poliitilise, mitte aga etniline mõiste.

Jannseni päevil naersid idee välja nii baltisakslased kui eesti rahvuslased. Esimestel ei lubanud lähenemist seisuslik uhkus, teised pidasid muiste vabadusvõitluse jätkulahinguid ja neile kehtis Henriku kroonikast leitud vanne „põlvepikkuse poisikeseni”. Meil on praegu käimas muistse vabadusvõitluse jätkulahingute jätkulahingud. Lahkunud baltisakslaste mantlipärijateks on kuulutatud „selartlased”, Lembitu rolli Lauri Vahtre. Süüdistused „Eesti ajaloo” II köite aadressil kiskusid päevavalgele selle, et ärkamisaegset ajaloonarratiivi taastoodetakse aina edasi mida sai väidetud juba 1999. aastal ilmunud „Mõttelises Eestis”.

„Mõttelise Eesti” nurgakiviks on avatud rahvuslus, eestimaalus selle sõna laiemas tähenduses, vaimne seisund, kus tunnistatakse „omaks” kõik rahvused, kes sellel maal on elanud ja elavad. Sooviks oli sõlmida möödanikuga rahu, mille tulemusena võetakse „omaks” ka seni vaenlasteks kuulutatud. Sajaprotsendiliselt sama mõte, mis kõlab Eerik-Niiles Krossil: „Muidugi tuleb baltisakslasi käsitleda samasuguste praeguste eestlaste esivanematena nagu eesti talupoegi (…) muidugi tuleb jõuda selleni, et tajuksime Wolter von Plettenbergi samasuguse esivanema ja eelkäijana nagu Lembitut” (Sirp 20. III 2013).

Siinsel maalapil elades on kaks optsiooni: kas olla Läänega või olla Venemaaga. Liisk langes Lääne poole juba XIII sajandi alguses ristisõdijate saabumisega, pärast mida on asjaolu leidnud üha taaskinnitust siia eksporditud-istutatud sotsiaalpoliitiliste struktuuride vääramatul tahtel, olgu neiks struktuurideks katolikust evangeelseks muutunud kirik, Magdeburgi ja Lübecki linnaõigust järginud kogukonnad või provintside omavalitsusteks muutunud rüütelkonnad. XIX sajandil lahvatanud poleemika Läänemere provintside kultuurilist omapära kaitsva Carl Schirreni ja impeeriumi venestamispoliitikat pooldava Juri Samarini vahel jääb seda igaveseks meenutama.

Milles seisneb suletud rahvusluse nõrkus? Küsimus on õigustatud, sest ilmselgelt toetuvad sellegi mõttevoolu esindajad ristisõjaga siia eksporditud baltisaksa valgustuslikule pärandile, Schirreni loosungile „ausharren!” („vastu pidada!”), sest lugedes diskussioonis osalejate arvamusi, jääb mulje, et Enn Tarvel asub 1224. aasta Tarbatu kaitsjate hulgas ning Eerik-Niiles Kross lamab 1944. aastal Sinimägede kaevikus. Seal pole kohta intelligentlikel kõhklustel, sest toimuvale saab reageerida vaid ühtemoodi – schirrenlikult. Kes kõhkleb-kahtleb, see aitab vaenlast, võib-olla on isegi asunud reeturlikule teele, tarnides vastasele munitsiooni, mida annab tulistada Tarbatu ja Sinimägede kaitsjate pihta.

Mind huvitab sellistesse keerulistesse olukordadesse sattudes siiski alati küsimus: kuidas me üldse nii kaugele jõudsime? Miks peame viimast linnust kaitsma vene sõjasalga abil kristlaste väe vastu? Mis sai omal ajal valesti tehtud, et ühel hetkel avastati end lamamas kaevikutes koos nendega, keda peeti veel neli aastat tagasi surmavaenlasteks, mundrikuue käisele õmmeldud Saksa kotkas? Rahvusliku suletuse maailmas pole tarvidust sellise küsimuse järele. Tulenevalt väiksusest pole me suurvõimude vahele kiilutuna kunagi olnud ajaloo subjektid, meist sõidetakse lihtsalt üle. Põhjuse-tagajärje seoste puhul on määrav kvantitatiivne argument: väiksed on suurte mängukanniks.

Rahvuslikult avatud inimene küsib ka oma süü järele

Tarbatu langemine 1224. aastal oli katastroof, see oli „inimsusevastastes kuritegudes” süüdi piiskop Alberti (Tarvelist lähtudes) triumf. Küsiks nüüd, kas Tartu langemiseni viinud sündmuste jada ei saanud mitte alguse XII sajandi tavast käia Latgalet rüüstamas? Mis pani latgalid esimesel võimalusel võtma vastu Mõõgavendade Ordu pakutud kaitset, et asuda üheskoos ründama Eesti lõunapoolseid maakondi? Kas saarlaste-läänlaste harjumus rüüstata Skandinaaviat ajendas Taani kuningriiki suunama röövellike kalduvustega paganate kristianiseerimiseks-alistamiseks Läänemere idaossa „rahvusvahelised rahuvalvejõud” (võttes eeskuju Tarveli anakronismist), kes maabusid Saaremaal 1206. aastal ning siis juba lõplikult 1219. aastal Lindanise all?

Lähiajaloo küsimused kõlavad veelgi ebameeldivamalt. Pärast Tartu rahu sõlmimist käis Eesti kaudu suurejoonelistes mõõtmetes bolševike kulla parseldamine Läände. Oli see omariikluse kindlustamiseks just tingimata vajalik? Venemaa uus võim sai tänu kohalikele Köögertalidele vahendeid nii relvade soetamiseks kui õõnestustegevuseks Kesk-Euroopas. Eesti rahvuslikud tegelased rikastusid Vene enamlastega koostööd tehes, nad aitasid enamlastel võimule jääda ning võtsid 1939.-1940. aastal vastu selle koostöö tagajärjed. Koos rahvaga, kes oli selle kliki askeldamist kahe aastakümne vältel passiivselt pealt vaadanud.

Rahvuslikult sulgunud ajaloonarratiiv ei lase õppida ajaloos tehtud vigadest. Ajaloo pedagoogiline osa taandub seal katseteks ammutada jõudu orjaööde ning okupatsiooniaastate meenutamisest. Küsimust, kas ollakse kuidagimoodi ka ise oma ajalugu „rikkunud”, saab reeturlik küsimus. Kui pole tehtud vigu XII sajandi lõpul ega XX sajandi esimesel poole, siis ei tehta neid praegugi, mis ongi praegu valitsevate erakondade päevapoliitiline propaganda. Ei mõista, mida pidas professor Tarvel silmas, kui ta väitis, et Andrei Hvostov on rahvuslikkuse suhtes tõrjuv või põlastav. Ma ei ole. Lihtsalt ma pean konnaperspektiivi ohtlikuks. Kureperspektiiv lubab sealt ülevalt vaadates lõpuks ometigi hoomata omaenda vastutust ajaloo kujundamisel.

Konnaperspektiiviga ajalooteaduse new age ’i

Konnaperspektiivist vaadates on Henriku suurimaks defektiks kuulumine vastaspoole hulka. Tema kroonika lugemisel tuleb rakendada valikulisust ja erapoolikust. Seda on teinud kõik eesti ajaloolased („selartlased” välja arvatud, nemad püüdlevad erapooletuse ekvilibristilist imet) suuremal või vähemal määral, ehkki meetodi kui niisuguse markantseimaks esindajaks on harrastusajaloolasest publitsist Juhan Libe. Tema sulest ilmus kuukirjas Eesti Kirjandus 1922.-1923 aastal artiklisari pealkirjaga „Läti Hendriku kroonika kriitika”. Psühhiaatrina tegev olnud Luiga ehitas oma arutluskäigu juba baltisaksa ajaloolaste nenditud faktile, et Henriku kroonika algtekst pole säilinud. Henrikut teati viie ümberkirjutuse põhjal, mis tekkisid XIV–XVIII sajandil.

Luiga väitis, et selles tekstis, mida pakuti Henriku pähe, on teinud ohtralt juurdekirjutusi Liivi ordu huvides tegutsenud võltsijad. Luiga puhastas kroonika kõigist kiilunditest-lisanditest, mis ta arvas end avastanud olevat. Tulemuseks saadi „võltsimata” kroonika, mis näitas Eesti omariikluse teket ning kindlasuunalist välispoliitikat kuningas Lembitu juhtimisel. Eesti ajaloolased ei ole niisugust meetodit kasutanud luigaliku sihikindluse ja hoolimatusega, kuid nagu eelmises artiklis (Sirp 14. II 2013) Sulev Vahtre monograafia varal näitasin, kipuvad nad igal sobival juhul Henrikut paljastama, temaga vaidlema, teda ümber lükkama. Kroonika lugemine „õigel” moel võib ka nii käia, et teatud osad jäetakse kas lugemata või eelnevad teated järgnevatega seostamata.

Võtame näiteks palju viidatud teate 1223. aastast, kui toimus ulatuslik ülestõus kristlusest vabanemiseks. Viljandis tehti ordu garnison kahjutuks, ülestõusnud teatasid Riiga, et „edaspidi enam kunagi ristiusku vastu ei võeta, seni kui maale on jäänud üheaastane või -küünrane poisike” (XXVI, 9). Tarvitseb mõned leheküljed edasi lehitseda, et leida sama 1223. aasta alt Viljandi linnuse piiramise kirjeldus. Vastupanu kestis kaks nädalat. Nagu piiramised tavaliselt, lõppes seegi ristiväe võiduga. Henrik kirjutab linnuse kaitsjate kohta: „… väljusid nad linnusest, võttes jälle endale ristiusu kari ikke, ja tõotasid nüüdsest peale mitte kunagi enam rikkuda usust taganemisega sakramente ja kordasaadetu eest hüvitist tasuda, ja sõjateenistuse vennad ning kõik sakslased heitsid neile armu, ehkki nad nii elu kui kogu vara oleksid pidanud kaotama” (XXVII, 2).

Populaarses narratiivis „üheaastastest ja -küünrastest posikestest”, mis rändab ühest raamatust teise, hoitakse algne manifest lahus ülestõusu lõppvaatusest. Vastupanu „küünrapikkuse poisikeseni” toob vaimusilma Juudi sõja aegse Masada kindluse piiramise, kui kaitsjad eelistasid roomlastele alistumisele kollektiivset enesetappu Viljandi kaitsjad andsid aga alla, teades kogu ristisõja eelnevast kogemusest, et alistatud linnuses jäetakse kõik ellu (Tartu langemine 1224. aastal oli karjuv erand ja Henrik võtab vaevaks eraldi seletada, miks seal korraldati veresaun – just sellepärast, et kohalikud arvestasid ellujätmisega ega kartnud piiramisi). Küll aga poodi linnuses olnud venelased teistele venelaste hirmuks.

Kui lugeda Henriku kroonikat rahvuslike ajufiltriteta, tuleb muistse vabadusvõitluse narratiivi täiendada muistse kodusõjaga, sest alates 1216. aastast hakkavad Henriku kroonikasse ilmuma rahvuslikule vaimule raskesti seeditavad teated, mis ei sobitu XIII sajandi eestlastele omistatava rahvustundega. Esimeseks kirstunaelaks on teade Harjumaad rüüstama suundunud ristiväest, mis läks esmalt „… juba ristitud Sakalasse, kutsudes enda juurde selle maakonna vanemad, kelle nõuandel nad liikusid edasi teiste eestlaste juurde, ja need olid neile juhtideks” (XX, 2). Järgmisel aastal aitasid lõunapoolsete maakondade mehed rüüstata Järvat. Ülejärgmisel aastal läks ristivägi taas Revalat ja Harjut rüüstama ning siin teatab Henrik, et Sakala vanemad kutsuti taas kokku, et nad oleksid riialastele „harjunud kombe järgi teejuhtideks” (XXII, 2). 1219. aastal toimus ristiväe rüüsteretk Virusse, kus osalesid ugalased, sakalased ning järvakad, kusjuures neil olid täiesti iseseisvad malevad ristiväe koosseisus (XXIII, 7).

Ironiseerides: kas üksteise peksmine võõraste lippude all oli juba tollal rahvustunde ilminguks? Pühadust rüvetav küsimus. Parem on jätta Henrikust need kohad lugemata. Kui Lauri Vahtre viibutab näppu, et „selartlased” ei taha „tunnistada kibedat tõtt”, ei taha „arvestada allikatega, mis ei sobi loomisel oleva müüdiga” (Sirp 14. II 2013), siis meeldetuletuseks, et Henriku „kibe tõde” ei ole Taara tammikust murtud malakas, vaid pigem kahe teraga mõõk, mis võib lõigata jalad alt ka nendel Kalevipoegadel, kes leiavad märke muinaseesti rahvuslusest. Eesti ajaloomuuseumis peetud väitlusel kutsus Lauri Vahtre üles meid uskuma, et eestlane ei erinenud tuhat aastat tagasi suurt tänasest eestlasest.

Vabadus on alati olnud vabadus, XIII sajandi alguses oli see mõiste samasisuline kui praegu, sisendab ka Eerik-Niiles Kross. On see loogiline? Tänase eestlase teadvusest voolav viiekümneaastane okupatsioon ning kolmesaja viiekümne (endise seitsmesaja) aastane orjaöö olid esivanematele tundmatud. Katsed omistada neile samasuguseid ülevaid vabadusaateid nagu omane meile tähendab samaaegselt seda, et neile omistatakse ka sarnased traumad. Nende teadvus on ennetavalt, n-ö avansiks, mõisatallis kupja vitstest triibuliseks pekstud ja partorgi jutlustest solgutatud. Sest nagu öeldud: muinaseestlane ei erinevat XXI sajandi eestlasest. Minnes konnaperspektiiviga aina edasi, tuleb Henriku kroonika lugeda poolkõlbmatuks ja saavutada ikkagi maksku mis maksab Lehola Lembitu päeviku avastamine. See ei tundugi nii võimatu: Mooses sai jumala käsud Siinai mäel, Muhamedile anti ilmutus Hira mäel, meie saame selle Lõhavere laugel harjal.

Järgnev pole humoresk, vaid lõpuniminek. Kusagil Viljandimaal elab keegi Viktori-nimeline selgeltnägija, kelle joonistatud Lembitu portree ilmus perestroika-aegses ajakirjas Noorus. Viktor edastas hämmastavaid üksikasju: näiteks, et Lembitu paremal käel puudunud nimetissõrmel üks lüli. Niisiis – meedium on olemas. Keegi ustav ning järeleproovitud ajaloolane läheb koos muistsete tarkade järglase Viktoriga Lõhavere mäele, seal toimub sideseanss Toonelaga. Ajaloolane stenografeerib Lembitu mälestused. Pärast seda kutsutakse kokku üle-eestiline rahvakogu ehk kärajad, millel tunnistatakse saadud materjal üksmeelse käetõstega ametlikuks ajalooallikaks.

Vastumürk Henriku laimuteadetele on saadud

Ajalugu on seega valmis kirjutatud. Tartu ülikooli ajalooteaduskonna võib sulgeda, sest sama hästi võivad ajalooga tegelda kirjandusteadlased. Ajalooalased uurimused saavad Viktori ja Vigala Sassi taoliste selgeltnägijate tegevusalaks, sest meie rahvuslik ajalooteadus ongi meditatiivne. Vastuvoolu ujujad ajame maalt välja. Saabub selgus ja üksmeel. Lõpetan Krossi küsimusega: mida võis Lembitu öelda oma malevale enne Madisepäeva lahingut? Ta ütles tõenäoliselt seda, mida sõjapealikud sellistel puhkudel ikka ütlevad: mehed, nüüd lähme ja peksame riialaste, ordumeeste, liivlaste ja latgalite maleva läbi, siis tungime nende maale, rüüstame Turaida, Beverini ning Riia, tapame kõik mehed, vägistame naised, võtame kõva noosi ning vangideks palju plikasid ja poisikesi, siis tuleme koju tagasi ning peame maha suure peo. Ning malevlased karjusid Lembitu kõne peale odasid ja kilpe tõstes heakskiitvalt „urrrrkräuhh!!!”.

Kui keegi tahab kuulda Lembitut kõnelemas priiusest kui kallist aardest ja Eesti riigi loomisest Paala välja verisel mullal, siis ei saa seda talle keelata. Oleme jõudnud Veevalaja ajastusse, kui valitseb new age ning levivad parateadused. Kuulumist sellesse leeri pole vaja häbeneda ega salata.