Kuulekusühiskonna sünd

Aet Annist

Just samal ajal kui ajakirjanduse ja valitsuse vahel lahvatas ajakirjandusvabadust puudutav tüli, jõudis Prantsuse telemeediasse dokumentaalfilm „Surmamäng”, mis imiteerib kuulsat Milgrami eksperimenti 1960ndate algusest. Stanley Milgram, Yale’i ülikooli psühholoogiaprofessor, uuris seda, miks ja millises olukorras alluvad inimesed autoriteedile. 40 vabatahtlikku nn „naiivset osalejat” arvas, et tegemist on karistuse ja mälu  seoste uuringuga1. Nad pidid valede vastuste korral andma elektrilööke nende eest varjatud, kuid kuuldeulatuses tundmatule inimesele. Osalejad olid veendunud, et tegemist on päris elektrilöökidega, tegelikult oli nende „ohvriks” näitleja, kes valu teeseldes vastu seina kloppis ja halises. Kui vabatahtlikud elektrikarjused tahtsid katse lõpetada, andis nendega samas ruumis olnud hallis tehnikukitlis mõnevõrra karmi moega ja  aina nõudlikumaks muutuv teadusinstitutsiooni esindav „eksperimentaator” mõista, et nad peavad jätkama. Kui inimene keeldus jätkamast, kuigi talle öeldi, et „tal pole valikut, ta peab jätkama”, lubati tal lahkuda. Ülejäänutele lõppes katse siis, kui nad olid kolm korda järjest andnud enda arvates 450voldiseid elektrilööke, mida neile kirjeldati kui eluohtlikke. Kuigi jätkamise nõue oli lihtsalt sõnaline korraldus ja kõik osalejad ilmutasid  mingis etapis soovi lõpetada, kuuletus 65%. Kõik osalejad jätkasid kuni 300-voldise löögini, 450 voldini läinute puhul väljendus olukorra ebameeldivus mitmetes kehalistes ja psüühilistes reaktsioonides, kuid nad jätkasid, olles justkui täielikult kaotanud oma tavapärase otsustusvõime.

Prantsuse „Surmamängu” näol on tegemist sama eksperimendi edasiarendusega, millega püütakse osutada sellele, et piinamiskäsule  allumise valmidus on eriti suur telepurgis. Eksperiment oli üles ehitatud nagu Milgrami oma, kuid elektrilööke arvasid osalejad andvat oma „oponendile” TVmängus, selgi korral tegelikult näitlejale. Seekord oli eluohtlikku lööki valmis andma 80% osalejaist. Teaduskeskkonna asemel olid mõjutajaiks pealtvaatajad, kes „karista!” skandeerides mängijaid jätkama õhutasid; sama nõudis malbelt murelik kaunitarist saatejuht. 

Vaid 20% osalejaist lõpetas eksperimendi enne 460-voldist lööki. Eksperimendi autorid olid tulemustest hämmastunud, tõdedes, et šokisaaja agoonia ei olnud piisav, et osalejad leidnuks endas jõudu mitte kuuletuda. Kuigi enamiku käitumine osutas, et nad tundsid end antud olukorras äärmiselt ebameeldivalt, ei suutnud nad lõpetada. Mõlema eksperimendi puhul oli tegemist tavaliste inimestega erilises situatsioonis,  kus nad käitusid viisil, mis oli nende enda igapäevase moraaliga vastuolus. Üks kõhedusttekitavamaid järeldusi on, et suuremat osa inimesi on lapsepõlvest peale harjutatud kuuletuma. Vanemate keskseks eesmärgiks on sageli viiside leidmine, kuidas panna lapsed seletusi andmata tegema seda, mida vanematel vaja. Lapsi peaks aga õpetama ka mitte kuuletuma ja oma arusaamade eest seisma. Autoritaarsed meetodid  ja karistused on asendunud tänaseks vaat et manipuleerivamategi vahenditega süütunde tekitamisega, „aeg-maha” meetodite ja veel varjatumalt, kuid mõjuvamalt, kiituse või tingimusliku armastusega – sõnumiga, et laps on väärtuslik vaid sõnakuulelikuna, teiste nõudmisi või norme pimesi täites.

Nii luuakse allaheitlikkust, mis laieneb noorukite suhtlusse ja täiskasvanuikka ning võib teatud situatsioonis jalge alla tallata  moraalse „mina”, kes on olemas suuremal osal sotsiaalsetest loomadest. Kuulekuse harjutamine toimib ka paljude muude ühiskonnakorralduslike mehhanismide abil. Kuigi seadustest on suur osa igati arusaadavad paratamatud raamid, mille eesmärgiks on ohjeldada mõtlematut või pahatahtlikku hoolimatust, tekib terve rea puhul küsimus, mis on nende sisuline  eesmärk. Niinimetatud allikakaitse seadus, mille tagajärjeks on võimupositsioonil olijate väärkäitumise avalikkuse ette toojate hirmutamine, karistab autoriteedile allumatust ja lisab ohtlikku kuulekust ühiskonda – varjatumalt küll kui autoritaarses riigis, ent seda mõjusamalt. Ja nagu eksperimendid osutavad, ei pruugi valitsuse ja riigikogu liikmete panus kuulekusriigi sündi jääda isegi nende südametunnistusele – kui nad ülalkirjeldatud  katsejäneste kombel tunnevad, et võivad oma kuulekat poolthääle andmist õigustada abstraktse autoriteedi ja parteijuhtide nõudmistega. 

1 S. Milgram, Behavioural study of obedience. – Journal of Abnormal and Social Psychology 1963, 67, lk 371–378.