Lapsus linguae

Lapsus linguae ehk kõnevääratus on suhtlemise loomulik osa. Juba kahe inimese vaheline kõnelus on hoomamatult keerukas protsess, mis kätkeb endas arvutult võimalikke vääritimõistmisi. Kõnevääratused, sh tahtlikud, on loomulik osa ka koosluste- ja institutsioonidevahelisest kommunikatsioonist. Sirbi avaloos käsitleb Ott Karulin loomeliitude rolli kultuuritegijate ja riigi omavahelises suhtluses. Muu hulgas mainib ta Eesti Kultuuri Koja uuringut „Eesti kultuuripoliitika põhimõisted ja suundumused”, mille üks peamisi järeldusi on et „eri kultuurivaldkondade kaasatus poliitikate kujundamisesse on üheselt seotud sellega, kas valdkonnal on tugevad eestkosteorganisatsioonid”.

Üks põhjustest, miks arhitektuuri ja disaini muuseumide ja keskuste juhid arutavad vabatahtlikult ühise sihtasutuse asutamist, on kindlasti see, et koos kõnelda selgemalt ja laiema publikuga. Arhitektuurimuuseumi juht Triin Ojari tõdeb seda teemat käsitlevas vestlusringis: „Muuseumid teevad aina enam tööd publikuga, suunavad oma töö sihtgruppidele ja turundavad.”

Kommunikatsioonist Venemaa kontekstis kirjutavad Agu Uudelepp ja David Vseviov, kes vaatlevad sealset tõe- ja kultuuripoliitikat. „Võib-olla ainsa erinevusena, võrreldes kauge minevikuga, kui selle ülevaate pealkirjas toodud aforism sündis, pole tänapäeval ja Venemaa kontekstis juttu mitte niivõrd muusade vaikima sundimisest kuivõrd katsetest rakendada nad riigi huvide teenistusse,” märgib Vseviov

Iga kommunikatsiooniakti puhul on rääkija kõrval oluline ka kuulaja. Uudelepp toob näite eestlaste ja venelaste erinevast suhtumisest usku: „Eestlastest tunnistab kindlat usku alla viiendiku, venekeelsest elanikkonnast pool. Mõttemudelid on järelikult erinevad. Eestlastele on omane teada, et igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja ning kui kogemata õnne asemel hoopis õnnetus tuleb, on selles süüdi valitsus või kuri saatus. Mitte-eestlased teavad seevastu, et kusagil on kõrgem jõud, kes nende eest hoolitseb ja vastutab mitte ainult halva, vaid ka hea eest.”

Venemaa jõulise tsensuuri ning kontrollipoliitika põhjal võiks kõnevääratust vaadelda ka kui tõestust sellest, et dialoog on veel elus.