Liivimaa tegemise pikast perspektiivist

Võrgustikuanalüüs, mille käigus kujustatakse inimestest ja mitte-inimestest tegutsejaid, nähtusi, protsesse, objekte jms ämblikuvõrguna ühendavad võrgustikud, on viimase aja ajaloouurimustes sage abivahend.

MADIS MAASING

2020. aasta suvel ilmus Eesti Teadus­agentuuri projekti IUT 18-8 „Liivimaa kujunemine: toimijad, institutsioonid ja võrgustikud kesk- ja varauusaegses Läänemere regioonis“ ühe lõppresultaadina ingliskeelne artiklikogumik „Making Livonia“. Projektipõhise kogumiku ilmumine on viimase aja kasvavalt projektikeskses (humanitaar)teaduskeskkonnas saanud üha tavalisemaks ning kahtlemata on sellega seotud nii positiivseid kui ka negatiivseid aspekte.

Ühest küljest on kindlustatud hõlpsasti leitava ning temaatiliselt seotud teabe üsna regulaarne avaldamine ning teadlase vaatevinklist aitab see kaasa väga vajalike publitseerimispunktide omandamisele (Eesti Teadusinfosüsteemis ehk ETISes on see kogumik saanud kõrgeima võimaliku klassifikaatori 3.1 osaliseks). Teisest küljest võib kogumike valmimisega tihti kaasnev üsna range ajakava kaasa tuua ka liigse kiirustamise, mistõttu ei pruugi autor alati jõuda teemasse niivõrd süveneda, kui soovinuks. Selliste kogumike puhul on seega võimalik saavutada hea resultaat nende teemadega, mida on juba varem põhjalikult uuritud, näiteks doktoritöö raames (sellel põhinevad artiklid on ka kõnealuse kogumiku parimate hulgas).

Niisuguse kogumikuga seoses võib kerkida küsimus, kas ja kuivõrd on seal põrutavalt uut. „Making Livonia“ ehk Liivimaa tegemine näib eelkõige viitavat XIII sajandi ristisõdade ja vallutuste ajale, mida käsitlevaid kogumikke on viimastel kümnenditel ilmunud omajagu, nagu tõdevad sissejuhatuses (lk 1) ka kogumiku toimetajad. Siiski ei tule karta, et on takerdutud ainult vallutusperioodi: eesmärgiks on võetud pikk perspektiiv ehk Liivimaa tegemise või kujunemise lugu XII kuni XVII sajandini. XIII sajandi I poolega on otseselt seotud viis neljateistkümnest artiklist ehk sisupeatükist, sellele eelnenud ajale on keskendutud ühes, viies on vaadeldud uurimisobjekti mitme sajandi lõikes, kahes on keskmes XVI ning ühes lausa XVII sajand. Ei ole jäädud ka kitsalt Liivimaa ehk Eesti ja Läti piiresse, vaid kaasa on tõmmatud kogu Läänemere-ruum, eelkõige Põhja-Saksamaa ja Põhjamaad, enamasti küll Liivimaaga tihedalt seostatuna. Üsna mitmekesine on ka autorkond: koos kokkuvõtva lõppsõna kirjutanuga on 15 isiku seas üheksa eestlast, kaks soomlast, üks lätlane (kes, tõsi küll, on pikemat aega töötanud ka Tallinnas), üks (Rootsis töötav) poolakas ja üks šotlane. Esile võib tõsta ka interdistsiplinaarsuse: autorite seas leidub ajaloolasi, kunstiajaloolasi, arheolooge, aga ka numismaatik.

Seda teades võib enne kogumiku kättevõtmist tekkida teistsugune mure: kui teose haare on niivõrd lai ja mitmekesine, kas pole see teos ehk sisu poolest liialt laialivalguv ja dissonantne? Selle vältimiseks on esiteks kasutatud ühesugust metoodikat, mis selgub juba pealkirjast, mille kohaselt käsitletakse võrgustikke ja tegutsejaid. Võrgustiku­analüüs, mille käigus kujustatakse inimestest ja mitte-inimestest (non-human) tegutsejaid, nähtusi, protsesse, objekte jms ämblikuvõrguna ühendavad võrgustikud, on viimase aja ajaloouurimustes tihti kasutusel abivahend. Õigel rakendamisel on see paindlik ja kasulik tööriist ning seda on teose sissejuhatuses huvilistele põgusalt ka kirjeldatud. Teise ühendava joonena asetuvad kogumiku kõik artiklid Liivimaa kujunemise konteksti, mis on selle teose vaates järjepidev ja ühtlasi lakkamatult muutuv protsess: Liivimaa ei saa nagu Tallinna linngi kunagi valmis ning selle tähendust ja olemust tõlgendavad põlvkonnad, huvigrupid, aga muidugi ka ajaloolased erinevalt.

Siinses lühiülevaates artiklite sisust olen need jaotanud üsna meelevaldselt, kuid enda arvates siiski sobilikult temaatilistesse rühmadesse. Mitu autorit on valinud kas isiku või väikese grupi (näiteks perekonna) keskse lähenemise. Marek Tamm on käsitlenud (I ptk) piiskop Alberti mobiilsust ja suhtevõrgustikku, andes kontsentreeritud ülevaate Liivimaa ristisõdade aja tõenäoliselt kuulsaima persooni ettevõtmistest. Ühtlasi saab aimu, miks ja kuidas sai üks suhteliselt tagasihoidliku päritoluga, ent laialdaste kontaktidega isik olla siin kandis uute ja püsivate võimustruktuuride rajajana edukas. Anu Mänd vaatleb seevastu (XII ptk) XVI sajandi Tallinna suurkaupmehe Hans Vianti testamendis kajastuvaid isiklikke, poliitilisi, sotsiaalseid ja kultuurilisi kontakte ning temale kuulunud hoonetes ja esemetes väljenduvat kuvandit, mis annab hea pildi eduka hansakaupmehe sotsiaalsest miljööst ja mentaliteedist.

Ivar Leimus tutvustab (XIII ptk) mündimeister Paul Guldeni seikluslikku elukäiku Liivimaa sõja aegses Läänemere-ruumis. Ühtlasi avab see üldistatult mündimeistrite üsna tähtsa rolli toonastes Põhja-Euroopa linnades. Huvitav on ka Ilkka Leskelä artikkel (XI ptk) Turu saarestikus tegutsenud Skalmide kaupmeheperekonna üle Läänemere ulatunud haardest ja kaubandustegevusest. Tugeva mentaalse jälje jätsid nad maha eelkõige Turu lähistele, ehkki Skalmide edulugu osutab ühtlasi tõsiasjale, et ka hiliskeskaegses Läänemere-kaubanduses võisid edu saavutada perifeersematestki piirkondadest pärit suguvõsad, juhul kui suguseltsi liikmed, hõimlased ja sõpruskonnad tegutsesid ühiselt.

Mitmes artiklis on võtmepositsioonil institutsioonid. XIII sajandi kirik on kesksel kohal Anti Selarti käsitluses kirikule tehtud annetustest XIII sajandi Liivimaal (VI ptk). Ilmneb, et neid kasutati võimustruktuuride kindlustamiseks ja sissetuleku tagajana, aja möödudes aga üha enam ka instrumendina kohalike poliitiliste jõudude omavahelises võimuvõitluses. Juhan Kreem (VII ptk) on vaadelnud Saksa ordu Liivimaa haru liikmete mobiilsust. Ta tõstab muu hulgas esile orduliikmete roteerumise tõttu XIII–XIV sajandil kujunenud tihedaid sidemeid Liivimaa, Preisimaa ja Püha Rooma keisririigi põhialade (Saksamaa) vahel.1 Ülevaade on kahtlemata asjatundlik. Vaid üks väide näib liialt kategooriline: nimelt, et alamaadliku poja puhul olnud riigivürstiks saamine keisririigi tuumikaladel välistatud, kuigi Liivimaal oli see võimalik (lk 161). Võib nõustuda, et siinmail tegutsenud alamaadli võsul võis olla valitsejaks tõusta lihtsam kui Saksamaa vaimulikel territooriumidel (kõige jõukamate Saksa vürstkondade etteotsa polnud alamaadlike poegadel kindlasti asja), kuid päris võimatu polnud see sealgi. Mitmed hiliskeskaegsed ja varauusaegsed piiskopid pärinesid alamaadli seast ning sama päritolu olid kuni XVI sajandi lõpuni kõik Saksa orduharu meistrid, kes olid 1494. aastast ka riigivürstid. Gustavs Strenga on vaadelnud (X ptk) Liivimaa tsistertslaste mälestamiskultuuri, mis oli hiliskeskajal kahtlemata oluline teema. Lahkunud liikmete meenutamine oli just vaimulike asutuste identiteedi üks lahutamatuid osi ning sidus siinsed tsistertslased tihedalt kogu ülejäänud orduga eelkõige Kesk-Euroopas.

Suure osa artiklite keskseks objektiks on mõni tekst või lausa tekstikorpus. Kahes artiklis ei ole pääsetud üle ega ümber Eesti ja Läti varase ajalookirjutuse pühast graalist, Henriku Liivimaa kroonikast. Linda Kaljundi (IV ptk) käsitleb neofüütide ehk vastristitute kujutamist eelkõige just Henriku kroonikas. See on kahtlemata oluline teema, kuna nende sõjalise ja majandusliku toeta oleks piiskop Alberti ja Mõõgavendade ordu üritus üsna kindlasti luhtunud ning kahtlemata oli neil ka keskne roll kiriku edusammude propageerimisel. Artiklit lugedes tekkis aga küsimus, kas poleks saanud teemat käsitleda ehk avaramalt, kaasata Henriku kroonika kõrval muidki sellesarnaseid allikaid ning vaadelda lähemalt ka eestlastest neofüütide rolli. Neid teemasid on küll artikli lõpus möödaminnes mainitud, kuid loodetavasti saab tulevikus neist juba pikemalt ja põhjalikumalt lugeda. Wojtek Jezierski (V ptk) on võrdlevalt luubi alla võtnud Henriku kroonika ja Liivimaa vanema riimkroonika, käsitledes emotsiooni- ja empaatiapoliitikat. Mõlemas teoses leiduvate terminite kvantitatiivne ja statistiline analüüs on Liivimaa kontekstis kahtlemata uudne, nagu ka tema järeldus, et Henriku kroonika meelestatus on paganate suhtes märksa sallimatum kui vanema riimkroonika oma, ehkki tema näib olevat pakkunud paganatele võimalust ületada eristuse „meie“ ja „nemad“ lõhe ning saada heaks kristlaseks (teema seostub otseselt Kaljundi artikliga).

Tiina Kala on võtnud (VIII ptk) vaatluse alla Tallinna XIII–XIV sajandi käsikirjafragmendid, mis viitavad vahest üllatavaltki aktiivsetele sidemetele siinse piirkonna ja toonase Euroopa intellektuaalsete keskuste, näiteks Pariisi vahel. Kirjakultuuri alla võib paigutada ka Tapio Salmineni käsitluse (IX ptk) Tallinna raekirjutajate ametkonna tekkimisest ja kujunemisest keskaja vältel, eelkõige XIV–XV sajandil.

Ilmneb, et aja jooksul professionaliseeruti. Järeldus käib ühte jalga arusaamaga, et keskaja lõpus leidis aset kirjaliku asjaajamise kiire paisumine, eriti just linnakantseleides. Nõnda võis kirjutaja ja eriti raesekretäri koht keskaja lõpuks olla üsna prominentne. Seda ei ole ära põlanud näiteks ka Tallinna ja Saare-Lääne toomhärra Christian Czernekow, kes tõusis sekretäri ametist Tallinna piiskopiks (1513–1514).

Kolmes artiklis on kasutatud tavapärase tekstikeskse uurimise kõrval ulatuslikult ka teistsugust metoodikat. Kersti Markus rõhutab oma artiklis (II ptk) eelkõige XII sajandi Taani eliidi ristisõjavaimsust ja -vaimustust, mis olevat leidnud otsese väljenduse Jeruusalemma Püha Haua kirikust eeskujuks võetud ümarkirikute püstitamises. See vaimsus olnud ka otsene ajend Taani jõudude maabumisele Tallinnas 1219. aastal ja sellele järgnenud Põhja-Eesti hõivamisele. Ühtlasi olevat kogu asjale andnud koherentse vormi Hvide ülikusuguvõsa laiaulatuslikud sugulussidemed, mis ulatusid ka Rootsi ülikute sekka.2 Marika Mägi on pakkunud (III ptk) välja uue oletuse, et paljud XII–XIV sajandi Eesti muinaslinnused võisid olla olulised eelkõige kaubanduslikult. Sealjuures on ta läinud mõne asula kaubandusliku kaalu rõhutamisega liiga kaugele. Näiteks ei saa nõustuda väitega, et XIII sajandil rajatud Vana- ja Uus-Pärnu linn polnud poliitilised keskused (lk 65). Hoolimata tõigast, et soodne asukoht kaubateedel mängis nende puhul kahtlemata rolli, olid mõlemad siiski rajatud poliitiliste keskustena: Vana-Pärnu oli Saare-Lääne piiskopi residents (12 aastat, kuni leedulased linna 1263. aastal maha põletasid), Uus-Pärnus oli aga algusest peale kesksel kohal ordulinnus.

Teose viimases peatükis (XIV) on käsitletud Tallinna varauusaegsete jõukate kodanike elamute kunsti- ja arhitektuuriprogrammi, mis sõltus nii nende kaubareisidel nähtud uudsetest lahendustest, naabrite eeskujust kui ka ühiskonnas valitsenud seisusekohastest normidest.3 Kahtlemata avaneb kõnealuses teoses Liivimaa ühiskondlike, poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste aspektide märksa värviküllasem palett, kui siinses lühiülevaates oli võimalik välja tuua – suurele osale neist on osutanud Alan V. Murray kokkuvõtvas ülevaates teose lõpus.

„Liivimaa kujunemine“ on igal juhul huvitav ja mõtlemapanev teos, mille lugemist võib soovitada kõigile siinse kandi vanemast ajaloost huvitatuile. Ühtlasi pole kahtlust, et Liivimaa vaatlemine ajas on viljakas tegevus, niisiis võiks sellesarnaseid teoseid ilmuda veelgi. Näiteks võiks võrdlevalt käsitleda ehitustegevust, (re)konstrueerimist, leiutamist Liivimaal ning eelkõige selle tõlgendamist tekstides, alates keskaegsetest kroonikatest ja ürikutest uusaegsete tekstide ning hiljutiste ja praeguste kujutustega ajaloos ja kirjanduses. Sel teemal on ilmunud üksikuid uurimusi ja lühemaid ajajärke või kitsamaid valdkondi haaravaid käsitlusi, kuid XIII–XXI sajandit interdistsiplinaarselt hõlmav teos puudub.

1 Liivimaa orduharu mobiilsust oleks kindlasti tarvilik käsitleda ka märksa pikemas ja üksikasjalikumas formaadis, miks mitte raamatu kujul. Tegelikult vääriks seda terve orduharu ise, kuna Bernhart Jähnig on oma põhjalikus teoses „Verfassung und Verwaltung des Deutschen Ordens und seiner Herrschaft in Livland“ (Berliin 2011) keskendunud vaid selle valitsemis- ja halduskorraldusele.

2 Lähemalt on Markus käsitlenud seda temaatikat oma vastilmunud monograafias „Visual culture and politics in the Baltic Sea region, 1100-1250“ (Leiden, Boston 2020.

3 Põhjalikumalt on sama temaatikat käsitlenud Kodres oma eesti keeles ilmunud teoses „Esitledes iseend: tallinlane ja tema elamu varauusajal“ (Tallinn 2014).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht