Lõhepüük sotsiaalpsühholoogias

Ameerika psühholoog Jonathan Haidt jõuab järeldusele, et kuna kõigile sobivat moraali ja poliitikat ei ole, tuleb hoiduda teistsuguse moraalimaatriksiga inimestega tüli kiskumast.

VALNER VALME

Eesti meedias ei möödu päevagi ühiskonna lõhenemisest rääkimata. Lõhede põhjusena jääb kõlama väärtushinnangute erinevus. Millest tekivad väärtushinnangud? Kas asi on pelgalt maitses ja meile lihtsalt ei meeldi üks või teine nähtus? Või juhindume õiglasest meelest, mis on enamikul meist enda hinnangul ju olemas? Aga vaevalt me kõik samal lainepikkusel oleme. Ning juhul, kui asi on siiski vaid maitses, siis kerkib järgmise küsimusena: miks ei meeldi? Sageli on mängus omakasu. Või ehk harjumused, mõttemallid, neid soodustav keskkond?

Täpsema vastuse järele küünitasin Ameerika sotsiaalpsühholoogi Jonathan Haidti raamatu „Õiglane meel“ toel. Keskendun raamatust rääkides selles puhuvatele poliitilistele tõmbetuultele, üldpsühholoogiline pool jääb taustale mulksuma. „Õiglane meel“ võtab kokku autori veerandsaja aasta uurimused ja järeldused moraalipsühholoogia alal ning toob näiteid distsipliini ajaloost ja tänapäeva kolleegidelt. Kahmasin köite teatava umbusuga, kerge (eluterve?) skepsisega, sest naeratav ja tunnustatud moraalipsühholoog selgitamas põhitõdesid nii konservatiividele kui liberaalidele, nagu lubatakse tagakaanel, tekitas mingi tõrke, mida ma ei oska ka pärast raamatu lugemist seletada. Mingil määral ma skepsisest vabanesin, kuna autor on ladusa jutuga tore inimene, kes kenasti seletab ja argumenteerib ning polemiseerib ka iseendaga, on talgi ju moraalseid dilemmasid ja tupikseise. Vastust ma ei saanud, välja arvatud see, et erinevustele vaatamata ei maksa ikka tülli minna. Jah? Ega ju pruugigi ise kähmlust alustada, aga kui keegi meiega tülli pöörab, mis siis, mr Haidt? Tegemist ei ole siiski käitumispsühholoogia õpikuga, vaid sissejuhatusega moodsasse moraalipsühholoogiasse poliitilise kalde alt. Pealegi, kas elus ongi vastuseid olemas. On vaid protsessid.

Liberaal olla on uhke ja hea

Poppsühholoog Haidt üritab pakkuda kõigile midagi: vasakule, paremale ja keskele, psühholoogidele-kolleegidele ja võhikutele. Raamat on lihtsas keeles, jutustavas-pajatavas laadis, ei puudu omad huumorihetked ja seigad autori isiklikust elust: näiteks, kuidas ta vabanes Indias uurimistöö käigus maailmavaatelisest vaenust. Indias saab lääne inimene oma küsimustele alati vastuse. Haidt, liberaal, oli harjunud oma keskkonnaga: ülikoolides, kus ta oli õppinud ja töötanud, pilkasid tudengid ja õppejõud Reaganit ja vabariiklasi-konservatiive. „Liberaalne olla oli lahe, liberaalne olla oli õige,“ ütleb Haidt (lk 130) ja jätkab, et liberalism tundus ilmselgelt eetiline, sest liberaalid korraldasid protestimarsse rahu, töötajate õiguste, kodanikuõiguste ja ilmaliku ühiskonna nimel. Indias, kus ta pidi võõras keskkonnas üksi hakkama saama, nägi ta kastisüsteemi, seksismi ja rõhumist, mitte seda vaimset Indiat, millest räägivad gurud ja nende jüngrid.

Haidt mõistis, et sotsiaalkonservatiivid ei olegi nii arust ära oma karmide meetmetega, juhul kui neist on abi (Indias või mujal) näiteks soovimatu rasestumise vastu. „Sotsiaalkonservatiivid arvavad, et hoolekandeprogrammid ja feminism suurendavad üksikemade arvu ja nõrgendavad traditsioonilisi sotsiaalseid struktuure, mis sunnivad mehi oma lapsi toetama? Noh, nüüd, kui ma ei olnud enam kaitseasendis, nägin, et need argumendid on loogilised, isegi kui naiste vabastamisel meestest sõltuvusest on ka palju häid tagajärgi. Ma olin pääsenud oma varasemast erakondlikust mõtteviisist (kõigepealt eita, esita retoorilisi küsimusi hiljem) ja hakkasin mõtlema liberaalsele ja konservatiivsele poliitikale kui sügavalt vastandlikele, kuid võrdselt siirastele, südamest tulevatele nägemustele heast ühiskonnast“ (lk 131).

Teisal märgib autor, et eluaegse liberaalina oli ta eeldanud, et konservatiivsus = ortodoksia = religioon = usk = teaduse tõrjumine. „Seega, ateisti ja teadlasena olin kohustatud olema liberaal“ (lk 320). Kuid ajaloolase Jerry Mulleri teost „Konservatiivsus“ lugedes hakkas Haidt endale aru andma, et tänapäevase konservatiivsuse eesmärk võib olla luua võimalikult hea ühiskond, mis arvestab kohalike oludega.

Ameerika hääl

Vastast mõista on üllas ja tark. Kuigi mina ei saa aru ütlusest „vaenlase keelt tuleb tunda“, millega osa lapsevanemaid lepib praegu vene keele õppega koolides. Minu meelest tuleb osata pigem sõprade keelt. Venemaaga me asju ei aja, Prantsusmaa või Hispaaniaga küll. Kuigi meile ei pruugi ka sealsed riigi­juhid meeldida, pole avatud ja suletud kultuuriruum (vastavalt vaba maailm kõigi oma puudustega ja terroririik peamiselt ainult puudustega) võrreldavad.

Lõhestumist puudutavad küsimused praeguses elus ja ka Haidti lugedes aina süvenevad. Aga populism? Kas see ei ole pigem konservatiivide seas levinud nähtus? Nii võis ehk arvata, kuni Slovakkia valimised võitsid vasakpopulistid, kelle järgi sõjakurjategija Putini Venemaa on justkui vasakpoolne riik, kuna on ju „sotsialistliku“ NSVLi järglane. Ja kuidas küll Smer-SD klapib parempopulistliku Orbáni Ungariga! Haidti teos pärineb aastast 2012, seega toob ta palju näiteid Ameerika-kesksest XXI sajandi alguse poliitikast, kaksiktornide langemisest Barack Obama tagasivalimiseni, Venemaa polnud veel Krimmi anastanud.

Poliitilised näited on Ameerikast. Haidti kiituseks tuleb öelda, et mingit agendat tal ei ole, ka mitte liberaalset. Omaenda eelarvamuste ja kinnisideede ümberlükkamiseks tsiteerib ta radikaalsemaid kaasliberaale: „Vabariiklased ei usu kujutlusvõimesse, osalt seetõttu, et nii vähestel neist on seda, kuid enamasti seetõttu, et see takistab tööd, mille nad on endale valinud – hävitada inimsugu ja planeet“ (Michael Feingold, Village Voice, lk 318). Teatrikriitik Feingold ei suuda ise seejuures kujutleda, et esineb tema omast erinevaid moraalimaatrikseid, kommenteerib Haidt tabavalt.

Siinkohal tuleb õiendada selgemaks ka terminid: Ameerika Ühendriikides osutab sõna „liberaal“ progressiivsele või vasakpoolsele poliitikale ja autor kasutab seda eelkõige selles tähenduses, nagu ta on märkinud üsna raamatu algul. Tema märget edasi arendades jõuame üldse ummikusse. Euroopas mõistetakse „liberaali“ all pigem vabadust väärtustavat isikut, keda ei saa alati vasaku-parema teljele asetada, sest ta mõtleb vabalt ka majanduse kontekstis. „Progressiivsus“ majanduses ei ole aga enam üldse moes, sest progressiusk on pannud inimese loodust alistama ja seostub pigem konservatiividega, kes ihkavad keskkonna säilitamise asemel endiselt head elu planeedi arvelt.

„Vasak“ ja „parem“ on poliitilisel maastikul üha ähmasemad kategooriad – kes tahakski must-valget maailma, kus puuduvad isikupära ja pooltoonid? Aga kes tahaks maailma, kus enam mitte kedagi ei saa usaldada? Oli meil Euroopa kõige cool’im peaminister, nüüd on peaminister, kes jäi paigale, sest liberaalne osa ühiskonnast ei taha riiki juhtima agressiivseid onu Heinosid.

Teooriad ei maksa

Valikut kahe või enama halva vahel kirjeldab ka Haidt. Peatükis „Õiglase meele maitsmispungad“ järeldab ta, et moraal on mitmes mõttes maitse moodi: õiglase meele maitseretseptoriteks pakub Haidt lisaks õiglusele hoole, lojaalsuse, võimu ja pühaduse (lk 150). Lisab aga, et psühholoogias ei maksa teooriad midagi, progressi täheldatakse selles teadusharus siis, kui teooriaid kontrollitakse, toetatakse ja parandatakse empiiriliste tõenditega.

Raamatu esimeses osas „Kõigepealt tekivad intuitsioonid, strateegiline analüüs järgneb pärast“ räägib Haidt moraalist üldisemalt ning vahendab ka ohtralt katseid, uuringuid, teste, nende näiteid ja tulemusi. Teises osas „Moraal on enamat kui vaid kahju ja õiglus“ läheb autor poliitilisemaks, siin tulevad esile Haidti liberaalsed veendumused. Kui võiks vaielda selle üle, kas teadlane tohib valida poole uuritava materjaliga seotud küsimustes, siis pole teadlane paratamatult kõigest usin käsn, kes analüüsib kogutud teadmisi hinnanguvabalt ja tuimalt. Antud juhul teevad Haidti isiklikud näited populaarteadusliku teose sidusamaks ja mitmekesisemaks, seda enam et tähtsaimad on seejuures teostatud uuringute selgitused.

Autor näitab, kuidas moraal seob ja ka pimestab. Lõhede kaotamise asemel jaotab moraal inimesed ideoloogilisteks meeskondadeks, kes võitlevad üksteisega maailma saatuse nimel (lk 346). Raamatut käest pannes jääb lugeja ikkagi laia lõhe emmale-kummale kaldale: liberaalide või konservatiivide poolele. Ühed tahavad planeeti säilitada, teised tahavad iseennast säilitada. Mõlemas valemis peab kokkuvõttes hukkuma inimene, võiksin ma võimalikult erapooletuna järeldada – olles tegelikult ikkagi liberaal. Vastandite yin’i ja yang’i tasakaal inimese ja planeedi vahel jääb saavutamata mõlemal kaldal. Kuna kokkuvõttes pole kumbki pool enesetapjate killast, siis ongi võimalik edasi tegutseda ainult inimkonnana, saades viisakalt läbi maakeraga, et too ei tuuseldaks meid uputuste, põua, orkaanide ja maavärinatega. Muidu lõhe jääb, aga mõlemad pooled kukuvad sinna sisse ja ongi üks ühinenud (hukkunud) inimkond. Lõhestunud ühiskonda ühendab lõhe.

Jonathan Haidt kutsub loobuma ratsionalismist ja mõistuse kummardamisest ning võtma omaks intuitsionismi: kõhutunne peab lõpuks õiged otsused kätte juhatama seal, kus mõistus leiab tõendite asemel ainult intriige. Intuitsioon võiks inimkonna viia tagasi rühmataseme käitumismehhanismide juurde, mille eesmärk on rühma, mitte üksikisiku kaitse (lk 223). Mulle tundub, et individualismi soodustav moodne ühiskond (õpi tundma iseennast, ole sina ise, igaüks on isiksus) seda ei soodusta.

Päike paistab kõigi peale

Haidt jõuabki isiklikest ja mugavatest ajenditest valiku tegemisel kaugemale, näidates sotsiaalsete ja poliitiliste otsuste intuitiivsust. Viimane lähtub ajulainetest, mis võtavad teatud nähtusi vastu erinevalt, teisi aga ka sarnaselt. Autor kirjeldab afektiivse primaarsuse efekti, mille puhul katsetes osalenud liberaalid ja konservatiivid reageerisid samamoodi sellistele sõnadele nagu „päikesepaiste“ (mõlema rühma meelest positiivne; imelik küll, minu puhul kindlalt negatiivne) või „vähktõbi“ (loomulikult siis kõigile negatiivse laenguga), aga kui mängu tulid „Clinton“, „Bush“, „lipp“, „maksud“ ja isegi „elu poolt olemine“, hakkas reaktsioon lahknema. Maailmavaade tähendab, et tundetasandil on sadade sõnade ja väljenditega seoses välja kujunenud kindel reaktsioon, ütleb Haidt (lk 77).

Poliitika kui rühmakeskne tegevus teenibki ideaalis ühiskonda, mis mõistab ühtmoodi päikesepaistet või vähktõbe, mitte tsunfte, mis reageerivad erinevalt sõnadele „Kallas“ või „Helme“. Haidt tõdeb raamatu jooksul korduvalt, et kui konkurents on paratamatu, tuleb seda soodustada pigem võistkondade, mitte üksikisikute vahel.

Ja oleme alguses tagasi. Kõigepealt jaguneme võistkondadeks, siis hakkame palli mängima, siis sekkub kohtunik, kes annab tugevamale võistkonnale ebaõiglase penalti, sest nii ütleb talle karjainstinkt, mille varju jääb õiglustunne, mida absoluutsel kujul olemas ei ole, sest asjad paneb paika intuitsioon, mis on parem kui mõistus, sest mängus on sisim tunnetus, aga valetab vähemalt sama palju, sest hoiab ikka omade poole.

Aga iga raamatu lõpp on millegi uue algus.