Majanduskriis, armastus ja monogaamia

ANNA-MARIA PENU

Üks kindel valik on kerge ja kõik ülejäänud keerulisemad.„Love or nothing”, seisab Ateena kesklinna väsinud maja hallil seinal. „Armastus või mitte midagi”, loed seinalt ega saa muud moodi kui küsida – küsida endalt, kõrvalolijalt, tervelt maailmalt: kas armastus, suhted, kas vähemalt seks suudab nii raskel ajal nagu majanduslangus pakkuda varjupaika, lohutust, kindlustunnet? Tahaksin vastata jaatavalt – me kõik tahaksime vastata jaatavalt –, sest romantilise armastuse võlu pimestab meid, muutes poliitilise ja majandusliku dimensiooni peaaegu nähtamatuks. Tunnetest rääkides, südameasjadega tegeldes raha, võimusuhted ja majanduslik olukord justkui ei loe. Vähemalt arvame, et ei tohiks lugeda. Ent ometi nad teevad seda. Hoolimata sellest, kas me teadvustame seda endale või mitte, leiab majanduskriis meid igalt poolt üles. Ükskõik kuhu me ka peitu ei poe.

Võimsad, kõikehõlmavad kriisid nagu see, milles viskleb pea kogu Lõuna-Euroopa, ei puuduta vaid makromajandust, finantsvaldkonda ja börsi kõikumist. Need kriisid lükkavad ümber miljonid eluplaanid, painutavad osavalt reegleid, kärbivad õigusi, moonutavad argikäitumist, hägustavad vabaduse piire ning imbuvad ka intiimsfääri. Kriisiolukorras muutub enamik meist konservatiiviks, ka armastuses. Sest me kardame, meil on hirm. Hirmust saab peamine elu mõjutav faktor, mis varjutab, mõjutab, vormib otsuseid ja valikuid, piirab maailmapilti. Korraga näeme vaenlasi igal pool. Pealegi elame ajal, mil füüsilise läheduse pakkumine ja kogemine on muutunud keeruliseks, isegi taunitavaks. Me keelame seda teistele ja ka iseendale, välja arvatud teatud, väga selgelt märgitud juhtudel. Seetõttu kasvab majanduskriisi ühiskonna moraali ahendavates tingimustes ka truudusetuse ja seksuaalselt riskantse käitumise osakaal. Revolutsiooniromantikud peavad seda kõike järjekordseks protesti­ilminguks traditsiooniliste institutsioonide, väärtuste ja põhimõtete vastu ning võib-olla on neilgi õigus.
Kriisiajal elades me ei laula enam vabast armastusest ega vaba voli andmisest rinnus pulbitsevale kirele. Nüüd usume pühasse abielutõotusse ja otsime piiranguid seksuaalsele käitumisele. Me usume truudusesse, monogaamiasse, sest see on kõige ligilähedasem kindlustuspoliisile, mida meil õnnestub eraelus teistelt nõuda ja ise pakkuda. Ainuke kooseluvorm, „tõelist armastust” võimaldav raamistik, mida teame ja milles arvame end oskavat liikuda, armastada „nagu peab” sõltuvuse, omandiõiguse, suhete instrumentaliseerimise ja isolatsiooni võtmes. Nii kuulutamegi pühaks traditsioonilise kristliku perekonna väärtused ning kanname need üle riigile, kogu maailma majanduspoliitikale. Või vastupidi. Ühelt poolt pakub traditsiooniline abielu asendust heaoluühiskonnast kaotatud-kaotatavatele teenustele, rahuldab teatud põhivajadusi, kandib ümber kohustusi ja vastutustunnet, ent teisalt kärbib see meie, eriti naiste, iseseisvust ja autonoomiat. Ühel hetkel leiavad kõik abielud, mis on rajatud tarbimisele, kui raske on sellisest kooselust väljamurdmine. Et me ei olegi vabad.
„Las igaüks teeb, nagu tahab,” ütleme rahumeeli, kui jutuks tuleb monogaamia või samasooliste abielu või alternatiivsed suhted. Ja sellega on asi korras. Õigus on kõigil. Me anname mõista, et kõik variandid on justkui samaväärsed, ühtmoodi lubatud, võimaldatud, hinnatud ning eksisteerivad rahumeelselt koos siinses ühiskonnas, meie uskumuste keskel, meie majandus- ja poliitsüsteemis.
Ometi see nii ei ole ja me teame seda. Päriselus muundub lause „las igaüks teeb, nagu tahab” paratamatult juht­lauseks „las igaüks teeb, nagu saab”, sest ükski valik ei ole üksnes personaalne, vaid sõltub ümbritsevatest struktuuridest, otsusele eelnenud teadmistest ja neile järgnevatest hinnangutest, reageeringutest, isegi juriidilistest tagajärgedest. Kokkuvõttes on tegemist privilegeeritud hegemoonia jõuliste joonte ja dissidentide hapra kriidiga tõmmatud alternatiivide mustriga, mille järgi on üks kindel valik kerge ja kõik ülejäänud keerulisemad, kui mitte otseselt võimatud.
Armastus ei puuduta vaid meid ennast. See, kuidas ja keda me armastame, ei ole puhtalt isiklik, indiviidi küsimus, kuigi meile nii tundub. Ei armumine ega kooselu vorm, ei tunded nagu lahkumineku vabastav valu ega selle vastand, kellegi kõrvalejäämise äng, ole lihtsad, „loomulikud” tundeehitised. Kõik on meie kultuuriruumi, majandusliku ja poliitilise süsteemi peegeldus. Sest armastus – nii nagu enamik meist seda lähisuhtes kogeb – heteroseksuaalne, monogaamne ja kindlatel soostereotüüpidel põhinev – on ühiskondlik (ja mitte ainult individuaalne) valuvaigisti. Selline armastus vahetab kollektiivsed utoopiad individualistlike paradiiside vastu, mille näiliselt turvalises valguses mõtleme rahulikult, süümevalu tundmata ning täielikult eba­koherentselt, et maailm, kogu inimkond võib ennast jätkuvalt hävitada, ent niikaua kuni minul on armupartner ja meie abielus, kooselus, suhtes on kõik hästi, olen mina õnnelik. Pärast meid kahte tulgu või veeuputus. Ja see tunne rahustab meid. See on ju meeletus! Tegelikult peaks hoopis ärkvele ehmatama.
„Love or nothing”, seisab kriisist räsitud Kreeka pealinnas ühel hallil, määrdunud seinal. Armastus küll, aga milline? Niikaua kuni muud armastuse ja suhtevormid pole sama mõeldavad, sama reaalselt teostatavad nii praktikas kui ka emotsionaalsel tasemel, sama kaitstud ja tunnustatud kui heteroseksuaalne monogaamia, on raske eneselegi tunnistada, et just see suhtevorm, ja mitte mõni teine, on see, mida oma ellu soovime. Ärgem unustagem, et vabalt otsustamiseks on alternatiivide olemasolu hädavajalik nii armastuses kui ka majandusteoorias. Sest vaene riik, kus puudub ka võimalus armastada, pole mitte ainult igav, vaid on määratud surmale.