Mees ja maja moodustavad kahtlase paari

Kaarel Tarand, Eesti Päevaleht

Presidendivalimiste eel hakatakse taas ?kinnisvarakomprat? otsima. Siirderiikide poliitilises elus kehtib reegel: tahad oponenti kahjustada, heida pilk tema kinnisvarale. Kuna kõik sotsialismi teelt pöördunud riigid pidid nn sotsialistliku ühisomandi mingil viisil eraomandiks vormistama, on pea kogu elanikkonna liikmed, s.h poliitikud, alles värsked kinnisvaraomanikud. Ja kuna jaotatav kraam oli väga erineva kvaliteediga, tekitab see kõikjal paksu verd. Negatiivset üldpilti tugevdab universaalne veendumus, et kinnisvara ja selle arendamine  on maailma kõige korruptiivsem tegevusala. Miks see siis siirde ajal teisiti peaks olema? Seal, kus kogu vara korraga käibesse paisatakse, on kuritegelike toimingute hulk tõenäoliselt suurem kui seal, kus ainult protsent või paar vargaid  liigu(ta)b.

Kellele Eesti tippudest poleks nende kinnisvara halba varju heitnud? Tiit Vähi lahkus korterite tõttu sootuks ametist. Perioodiliselt jääb avalikkuse hammaste vahele president Meri neemenukk ja Rüütli neli elamist. Majade eest on publik praadinud nii Savisaart kui Laari, rääkimata vähemate vendade-õdede ehitusprojektidest rannajoonel, segastest üürisuhetest  (viimast mitte ainult kunagistes kroonu onnides Keila-Joal) jne. Osa tehingutest on kindlasti puhtad ja teised mitte nii väga, aga ühe mõõduga mõõdetakse kõigile. Ideaalne poliitik peaks ilmselt lageda taeva all elama. Oleks küll kinnisvara pihta suunatud rünnakute eest kaitstud, aga samas ? mis mees see on, kes majagi ei jõua ehitada?!

Olukord ei muutu ilmselt enne, kui praegused omanikud pärandavad oma vara aja jooksul lastele, kes saavad vabalt öelda, et see on päritud, seega puhas.

Nädalavahetuse Venemaad tabas sellele imedemaale tüüpiline uudis. Peaprokuratuur algatas kriminaalasja ekspeaminister Mihhail Kasjanovi vastu. Viimane oli  esialgu president Vladimir Putini soosik, siis aga, napilt enne mulluseid presidendivalimisi, tagandas Putin Kasjanovi liigsete kommentaarideta. Lugu oleks viimase jaoks võinud siiski ka õnnelikult lõppeda, kui ta poleks tänavu kevadel andnud teada oma ambitsioonidest asuda Venemaa demokraatlike jõudude etteotsa ning koguni 2008. aastal presidendiks kandideerida.

Valitsusvastase portaali Gazeta.ru teatel käis kriminaalasja algatamine välkkiirelt. Kõigepealt saatis presidendipartei Ühtne Venemaa duumasaadik Hinstein prokuratuuri ?kompraga? varustatud järelepärimise. Järgmisel päeval ilmus riigitelevisioonis Rossija paljastav saade ja veel päev hiljem ? pühapäeval! ? oligi kriminaalasi algatatud.

Asja sisu on väga lihtne: väidetavalt hämarad tehingud Moskva-lähedaste suvilatega, mis kunagi kuulusid nii kange kraadiga kommunistidele nagu Suslov ja T?ernenko. Pole üllatav, et Venemaa avalik arvamus tunnistab kahtlase loo hõlpsasti tõeks. Suletud re?iimiga eliitrajoonis ju ei saagi ausaid tehinguid teha, ja kui juba võimul ollakse, jätab ainult püstiloll  võimaluse kasutamata. Seega on kriminaalasjale valitud vägagi usutav taust. Lisaks võib öelda, et Kasjanov on ise süüdi, sest ta oleks pidanud teadma, kuidas lõpetavad need, kelle poliitilised ambitsioonid on Kremliga kooskõlastamata. Hodorkovski on värske näide, ja kui vaja, küllap leitakse midagi ka Garri Kasparovi vastu.

 

Kuidas samastuda valijameestega?

 

Mis see meile siin peaks korda minema? Aga niipalju, et meil on presidendivalimisteni jäänud palju vähem aega kui Venemaal, ja nagu publikule korduvalt rõhutatud, otsustatakse küsimus juba sügisestel omavalitsuse valimistel. Sest mingil juhul ei valita järgmist presidenti otse ning üliväike on tõenäosus, et selle tööga saab hakkama praeguse kirju koosseisuga riigikogu. Seega teevad  selgi korral presidendi linnade-valdade valijamehed. Aga kelle?

Isegi juhul, kui kumbki senistest presidentidest ei peaks kandideerima (kuigi üks kahest tõenäoliselt  võistlustulle ikkagi kipub), toimub valimine kaudselt ikkagi nende kahe vahel. Ainult et neid kehastavad asendusisikud. Ühel natuke nooremat sorti, välishuvide ja diplomaadikalduvustega kirjahärra, teisel kolhoosikorra noorveteran, kes kenasti suurtalunikuks ümber kehastunud.

Mitte ainult nemad, vaid kõik, kes vähegi kandideerimisele mõtlevad, peaksid esmajoones oma kinnisvaradokumendid laitmatult korda ajama. Maja ja maalapp huvitavad ju ka ajakirjanikke tänapäeval palju rohkem kui näiteks kommunistlik minevik.

Laitmatutest paberitest üksi siiski ei piisa. Veel tuleb mõelda sellele, kuidas need puhtad paberid Estonia kontserdisaali kogunevatele valdade-linnade esindajatele meeldivad. Et hääli saada, peaks kandidaadi kinnisvaratehingud sarnanema võimalikult paljude valijameeste omadega. Üks asi on meeldida rahvale, teine paljudele nimetatud  seltskonnast,  kelle kui omavalitsustegelase käest on vähemasti läbi jooksnud  võimalus  infoeelist omades teha soodne tehing (iseasi, kas seda on kasutatud).

Kinnisvarakompral on poliitvõitluse jaoks hea omadus: ta on mahukas. Sellele, kas ja kuidas täpselt keegi kellegi põllu kombainiga puhtaks sõitis, joobnult roolis oli või vale märklaua pihta lasi, saab päeva-paariga jälile, kinnisvaratehingu uurimine võib võtta kuid või isegi aastaid. Poliitikute peal rakendatav ?süü presumptsioon? ütleb, et kuni kohus pole sind õigeks mõistnud, oled süüdi. Nii et, lase jutt kahtlasest kinnisvaratehingust liikvele ja seda jätkub vähemalt aastaks.

Kõik eespool öeldu muudab meeste  teekonna presidendiametisse vaevarikkaks, on aga päikesekiireks meie esialgu ainult näiliselt võrdõigusliku elu rõhutud enamusele ehk naistele. Esiteks, naistele kuulub Eestis vähem kinnisvara kui meestele. Stereotüüpselt ongi omanik meessoost ja vara pärandub ikka isalt pojale. Igand küll, aga elujõuline. Teiseks, kui mees on ühisvara naise nimele kirjutanud, näeb see kahtlasena välja, vastupidi aga loomulikuna. Kolmandaks, naispoliitikutel pole iseseisvuse ajal kinnisvaraskandaale olnud. Kui nüüd mõnele see tekitada, poleks asi usutav. Seega ? tahate puhast presidenti, otsige naist!