„Meie tulime oma otsima”

Hasso Krull

Saaremaal on 1920. aastal üles kirjutatud Mustjala pulma kirjeldus, mis hämmastab üksikasjade rohkuse ja kavakindlusega. Kuigi pulmi peeti sügisel mardipäeva aegu, algas peamiste osatäitjate valimine juba kevadel; pulmakülalised kutsuti aga suvel. Etenduse põhiosa kestis kolm päeva ja oli täis igasuguseid tavasid ja nippe, mida pulmalised pidid teadma. Toimunu teatraalsusest annab hästi aimu teise päeva tegevus, kus peiupulmalised sõitsid pruudikoju:

„Peig ja peiupoiss olid viimasel vankril… Tee peal tehti kõiksugu takistusi: veeretati kive teele, tehti aedu jne. Inimesed valvasid teel ja kui hobused takistustest üle ei saanud, tuldi ja aidati. Selle eest andis eeskäibija kannust õlut. Eriti suured raskused olid pruudi väravas. Värav hoiti kinni ja püüti hobuseid kõiksugu võtetega väravast eemale juhtida või tagasi kohutada. Lasti tuhasuurtükki: tuhk pandi rattarummu sisse ja laia lauaga löödi teise otsa pihta – õhuvool viis tuha tuisates rummust välja, mis siis püssirohu suitsu kujutas. Pandi kasukad pahupidi selga, käis sabaks taha – nii kujutati koera. Neid pandi kaks värava ja kaks ukse ette vahti, nad haukusid ja kiskusid inimesi…” (Vana Kannel V. Mustjala regilaulud. Tallinn 1985, lk  97.)

Tänapäeval oleks sellise pulma korraldamine võimatu. Mitte sellepärast, et meil pole hobuseid ja vankreid (neid saaks hõlpsasti asendada). Asi on hoopis selles, et nüüd ei saaks ükski pulmaline aru, mida ja miks ta tegema peab. Traditsioonist pole jälgegi ja pärimus kolletab arhiivides, nagu poleks ta kunagi olnud kogukonna elu kese ja telg.

Tavaliselt me sellele kõigele ei mõtle. Tänapäeva elu läheb oma rada, meie oleme ühel pool ja esivanemad teisel pool. Ainult harva on tunda tühikut. Eriti siis, kui puutume kokku nn rahvusprobleemidega, ehk täpsemalt, kui meil on vaja ennast määratleda vastamisi kellegi teisega. Võib tekkida tunne, et miski väga oma on puudu. Miks me oleme hoopis teine rahvas, võrreldes vanavanavanematega? Kas see on nii lihtsalt sellepärast, et tänapäeval on kõigiga nii? Või me oleme midagi tegemata jätnud? Ehk peaksime andma iseendale järeleaitamistunde, et enesest paremini aru saada?

Vabariigi Valitsus näib olevat teisel arvamisel. Kui meie traditsioonis on midagi kaduma läinud, siis ei pea seda enam otsima. Selle asemel võib hoopis panna keset linna püsti ühe vägeva samba, niisuguse suure ja ilusa, et oleks fallose moodi. Samba tippu ühe kandilise ristikese, nagu kukekese kirikutorni otsas. Siis pole traditsiooni vajagi, sest sammas paistab Riia linnani ära. Kuidas meie loomislaulus öeldaksegi: „Riia puolt on ristiline, Narva puolt on naastuline, Harju poolt on aukuline…”

Heakene küll, tegin nalja. Muidugi ei arvestata otsuste tegemisel meie loomislaulu, ega üldse midagi, mis võiks viidata kaugemale eelmise sajandi algusest. Kui meile tundub, et traditsiooni ei ole, eks siis teeskleme seda: teeme näo, nagu oleksime kanged sõjamehed, nagu oleks Eesti tähtsus relvades, lahingutes ja suurtes kivist ehitistes. Ometi tehti meil veel neljakümne aasta eest populaarne komöödiafilm, kus minevik visatakse vastu kivipõrandat, hüüdes: „Meie reliikvia on vabadus!”. Ja sellega taheti öelda, et meile pole tähtsad mõnda laekasse lukustatud kondid.

Aga tuleme Mustjala pulma juurde tagasi. Kujutame ette, kuidas kahele poole väravat on kogunenud pulmaliste väed, kes püüavad üksteist lauluga üle lüüa ja sõnadega üle trumbata. „Mida haavavamad ja „vägevamad” sõnad olid, seda tublimaks peeti lauljat. Kui sõnad enam ei aidanud, võeti käed ja jalad abiks, süljati teineteisele näkku jne. Viimaks tuli pereisa ja lasi võõrad sisse… Sisse pääsenud, asusid pulmalised tühjade laudade taha, mille peale naeristest tehtud loomad olid asetatud, ka kaladele olid jalad alla tehtud. Kappades oli soe vesi, söed sees, kaussides pihlapuu-, jõhvika- ja pohlamarjad. Kausid pöörati kummuli, kallati viina lauale, pandi põlema ja küpsetati sellel räimi, neid jalgupidi kinni hoides. Peiupulmalised ajasid kõik selle toimingu segi ja hakkasid pruuti otsima. Selle juures lauldi: „Meie tulime oma otsima, nömmelindu nöudema. Kui mind ep lasta langu hoone, siis mina kargan katusele, akan aga arjalt arutama, malku maha rookima…” (samas). Teisel päeval peiukodus lauldi sama laulu, kuni pereisa pulmarahva sisse laskis. Pruuti ei leitud aga sealgi kiiresti, rahvas juhatati valede uste taha. Kui õige uks oli lahti lauldud, istus laua taga pruut, kelle nägu oli kaetud rätiga. Harilikult pandi mõni võõras pruudiehtesse. Selleks valiti enamasti tugevam mees, kes rüselemisel kõvasti vastu pani. Pärast „valtspruudi” äratundmist võeti ta nägu lahti ja saadeti tagasi. Seda korrati teine kordki. Alles kolmandana toodi õige pruut sisse.