Mida küll Võru murdega peale hakata?

J?Valge

  Hea kolleeg Jüvä Sullõv on 16. märtsi Sirbi erilehekülgedel avaldanud kommenteerimist väärt mõtteid nn võru (lõunaeesti) keele kohta artiklis “Võru keel eesti keele arendamise strateegias”. Nõustudes “Eesti keele arendamise strateegia” (EKAS) kohta öeldud tunnustavate sõnadega, tahaksin keeleinimesena ja koostajate hulka kuulununa mõningaid selle seisukohti selgitades kolleegiga ka veidi vaielda. Mitte vaidlemise, vaid nii Võru murdele kui eesti kirjakeelele kasulikele ühisseisukohtadele jõudmise pärast.

 

 

Keel või murre?

 

EKASil on selles küsimuses täiesti kindel, mitte kahtlev või hirmunud seisukoht. Tõsi, kuna keelespetsialistide koostatud dokumendi pidid heaks kiitma ja kiitsidki poliitikud, on selle sõnastus läbirääkimiste tulemusena sündinud kompromiss (formuleeringut “eesti keele piirkondlik erikuju, mis on eesti keele murdest lähtuv erikuju”, nagu pakub sõnastusena Jüvä, seal siiski pole). Vahetegemine keele ja murde vahel põhineb poliitilisel otsusel, teaduslike kriteeriumide alusel pole see võimalik. Põhjus, miks Eesti riik räägib Võru murdest, mitte võru keelest, on lihtne: rahvusvahelistes õigusaktides käsitletakse keeli, mitte murdeid. Murde keeleks tunnistamine annaks võimaluse taotleda rahvusvahelist toetust, kuid tekitaks riski, et tegevuse käivitumise järel peaks toetus asenduma Eesti-poolse rahastamisega. See tooks riigile kaasa suuri keelekasutuse-alaseid ülesandeid ja aruandekohustuse ning teeks riigi kaitsetuks ebaproportsionaalsete pretensioonide ees.

Ei ole midagi katki, kui keegi mitteametlikus jutus või murdetekstis kirjutab, et “kõnõlõs koton võro kiilt”. Tegelikult ta ei saagi öelda või kirjutada, et “kõnõlõs võro murrõt”, sest murre on eesti kirjakeelne lingvistikatermin. Nii EKASis kui Eesti ametlikus keelekasutuses on võimalust mööda välditud “võru keele” kasutamist ametlikus tekstis (sellest hoolimata on riigi toetus murretega tegelemiseks suurem – ja suureneb ilmselt veelgi – paljude nende riikide omast, kus murded keeleks on tunnistatud; erand pole ka praegune koalitsioonileping). Kokkuleppimatuse suurim kahju  vaidlusteks ja diplomaatiliste sõnastuste väljamõtlemiseks kuluva aja kõrval on see, et murde prestiiž langeb ning selle säilitamisele kasulikud otsused jäävad vastu võtmata (aastatetagune komisjon leppis kokku peaaegu kõikide murrete, ka Võru murde kasutamist soodustavates seadusemuudatustes, ent eriarvamuse tõttu “keele/murde” kasutamise osas lõpetas tulemusteta).

EKASi (ja selle koostajate) ühemõtteliselt murdesõbralik seisukoht on, et murrete säilitamiseks kultuuriväärtusena tuleb teha kõik mõistlik – maksimaalsel määral, laskmata aga Eestit ei rahvusvaheliselt ega siseriiklikult panna olukorda, kus meid võidaks sundida tegema ebamõistlikke otsuseid. Viimastest poleks kasu kellelegi ega millelegi.

 

 

Kas Võru murre jääb alles?

 

Teadlaste üksmeelne seisukoht on, et maailmas kasutatavate keelte arv väheneb pidevalt, erineb vaid määr, milleni see kukub lähima saja aasta jooksul. Pessimistlikema prognoosi on välja pakkunud Mart Rannut: alles jääb 2-3% praegusest 6912 keelest (on ennustatud ka absoluutset ingliskeelestumist, mis aga pole nähtavasti siiski reaalne). Allesjäämise tingimuseks on keele kõrge staatus (muu hulgas funktsioneerimine riigikeelena), selles keeles antav haridus ja keele jaoks loodud/loodav keeletehnoloogiline tugi, võimalus arvutiga suuliselt suhelda. Eesti kirjakeelt kasutatakse enam-vähem edukalt kõigis meie ühiskonna- ja riigielu valdkondades, Eesti haridussüsteem on suures osas eestikeelne, eesti keelt õpetatakse keskmiselt viis tundi nädalas (emakeeleõpetajate arvates pole see siiski piisav). Eesti keele keeletehnoloogilise toe loomiseks on olemas riiklik programm, mida igal lähiaastal kavatsetakse rahastada 15 miljoni krooniga. Kõige selle juures kirjutab Karl Kello (ja tema pole kindlasti ainus veendunuist) eesti kirjakeele kadumist ennustades: “…kui kaua on internetistumise, üleilmastumise, võrgustumise ja tööjõu vaba liikumise tingimustes võimalik rääkida globaalse küla ühes umbtänavasopis teist keelt kui keskväljakul” (Õpetajate Leht 19. I 2007).

Kui Võru murde – mille puhul pole olemas tänapäevast ametliku (kirjaliku) kasutamise tava, mida õpetatakse paarikümnes ajaloolise Võrumaa koolis vabatahtlikele ringitunnina üks tund nädalas ja mille keeletehnoloogilise toe loomisest ei saa rääkidagi – säilitamiseks leitakski raha (mis on teoreetiliselt võimalik), siis oleks murde kirjakeeleks arendamiseks vajalikke spetsialiste suures osas võimalik leida selletagi tegijate vähesuse all kannatava eesti kirjakeele arendamise arvel. Oma osa kogu teema mõistmisel on kindlasti selleski, et Võru murde kirjakeeleks kujundamise puhul ei ole tegemist millegi säilitamise või taastamise, vaid täiesti uue suhtlusvahendi loomisega (mh üritatakse suruda oma murrakud ühtsesse raami täpselt nii, nagu kirjakeele puhul tehti eesti keele murrete ja murrakutega).

Teatud tasemest ei pruugi kasutajate arv olla murde säilimise kõige olulisem tingimus. Praegune areng on siiski selline, et Võrumaa elanike arv väheneb pidevalt (viimaseil andmeil jõudis see hiljuti XIX sajandi tasemele), ning see õõnestab murdekeele tulevikku kahest otsast: lahkujad kirjakeelestuvad uues keelekeskkonnas, säilitades ehk mõningad murdejooned oma suulises keelekasutuses, ning asemele tulijad toovad kirjakeelse keskkonna Võrumaale kaasa. Mõtiskluseks: Misso valla elanikest on 19,7% (162) vanuses 71–100, kuni 20aastasi on 17,8%, möödunud aastal sündis 9 last.

 

 

Hariduse või kultuuriharrastuse vahend?

 

On tõsi, et projektipõhisusega võru kirjakeelt ei päästa. Rahastuspõhimõtte muutmine ei kõrvalda aga probleeme ning seda tunnistab oma artiklis kaudselt ka Jüvä ise: “Pole vaja võrukeelset sõjaväge, mikrobioloogiat ega tuludeklaratsiooni.” Murre ilma igapäevaste keelelise suhtlemise funktsioonideta (tuludeklaratsioon!) hakkab üha kiiremas tempos kaotama teisigi (kõnealusel juhul nende täitmiseni jõudmata). Objektiivsed protsessid (sh keelelise suhtluse ühtlustumine) kulgevad meie tahtmistest sõltumata ning Võru murde kasutusvaldkondade (kooliõpikuist arvutiprogrammide ja teadusartikliteni) ülioptimistlik presenteerimine – õpikute ja (populaar)teaduslike artiklite pealkirjad mahuksid ilmselt ära mõnele leheküljele – ei muuda asja.

Tähelepanuga tuleb suhtuda järgmisse Jüvä väitesse: “Küll aga on kiiresti vaja võrukeelseid või tugeva võru keele kallakuga lasteaedu ja koole, võrukeelseid lasteraamatuid ja multifilme, romaane, mängufilme, võrukeelset teatrit ja laulupidusid. On vaja võrukeelseid arvutiprogramme ja entsüklopeediat…”. Loomulikult tuleb toetada Võrumaal kohalikku traditsiooni hindavat ja selle tavadele (k.a murdekasutus) toetuvat kultuuriharrastust, nii kirjandust, kino kui teatrit ja laulupidusid. Samas ei kujuta ma ette, kuidas võiks toimuda “võrukeelse” entsüklopeedia koostamine oskussõnavara täieliku puudumise (Enn Kasaku belletristilist eksperimenti arvestamata) tingimustes. Ilmselt jääks sellest mikrobioloogia kõrval välja muudki.

Iseasi on “võrukeelne” haridus (Õie Sarv on mh nõudnud ka “setukeelset” haridust kuni kõrghariduseni välja). Oletagem, et enne kui Võrumaa kahanev uus põlvkond tänasest veelgi suuremal määral kirjakeelestub, suudetakse luua murdeline oskussõnavara ja kirjutada seda kasutades murdekeelsed kooliõpikud (teksti, kus kirjakeelseile termineile murde vormitunnused külge pandaks, ei saa minu meelest siiski murdekeelseks pidada). Kust võtta murret ja oma ainet murdekeeles õpetada oskavad õpetajad (ei ole ju võimalik luua alternatiivset võrumurdeliste õpetajate ettevalmistamise süsteemi), kas leidub lapsi, kes soovivad murdekeeles õppida (isiklikud kohtumised Võrumaa õpilaste ja õpetajatega lubavad selles kahelda)? Ja kui kõik needki tingimused on täidetud, siis mida hakkavad murdekeelse üldhariduse saanud inimesed oma edasises elus peale, kui nii väljaspool Võrumaad asuvad kõrgkoolid kui tööalane suhtlus Eesti teiste osadega on juba seadusegi järgi kirjakeelne? Kust tulevad koolitunnid eesti kirjakeele õpetamiseks ning kuidas täidetakse seadust, mille järgi Eesti riik peab tagama võimaluse saada eesti kirjakeelne haridus?

Samas tuleks mõistlikke eesmärke silmas pidades kohalikku identiteeti süvendavat tegevust koolis lisada. Ringitunni staatuse asemel kindel õppekavasse kuulumine, saavutamatu võru(või mõne teise)keelse suhtlusoskuse taotlemise asemel nii Võru kui teiste murrete põhijoonte ning muu kohaliku kultuurimaterjali õpetamine eesti identiteedi ühe osana on kahtlemata võimalik ja vajalik ning mingil määral seda ka tehakse. Võiks rohkem teha – eeldused REKK komisjoni koostatud ainekava näol on olemas.

 

 

Kuidas edasi?

 

Vastus saab olla vaid üks: kasutada maksimaalselt kõiki võimalusi keelestrateegias osutatud eesmärgi saavutamiseks. Mingis mõttes on kogu diskussioon kunstlik, sest praktiline tegevus ju käib. Kindlasti aktsepteeritaks Võru murde eest seisjate argumente paremini, kui need oleksid selgemini ära seletatud: mida tähendab võrukeelne kool, entsüklopeedia, asjaajamine… Eesti keele piirkondliku erikuju nime all on keeleseaduses kohalike murrete kasutamisele ka vastu tuldud, lubades näiteks kirjakeelsete siltide kõrvale ka murdelisi. Olukord, kus ajaleht seal ilmuvate inglis- ja saksakeelsete tekstide kõrval Võru murdes kuulutust vastu võtmast keeldub, näitab minu meelest vastuvõtja kultuuritust ega ole seadusega reguleeritav.

EKAS on tänapäeva reaalsest keeleolukorrast lähtuv arengukava ning seega ei ole Tartu murdel põhinenud lõunaeesti kirjakeele minevikust pärinevad argumendid tuleviku kavandamisel kõige õigemad. Liiati kipub arutelu objekt arutelu käigus ähmastuma: kord on jutt võru (vastavalt setu, mulgi, kihnu jne keelest), siis lõunaeesti keel(t)est, siis vastava(te)st kirjakeel(t)est, maakeelest. Kui võruke mahub (ja loomulikult mahub!) eestlase mõiste sisse, siis miks ei peaks tema keelepruuk mahtuma eesti keele sisse (olles selle kohalik erikuju). Täpselt nii nagu koosneb mitmest erikujust saami keel. Selline asjast arusaamine peaks välistama sõnajärjendi “võru keel ja eesti keel”.

Loomulikult ei suuda Võru murre ohustada eesti kirjakeelt selles mõttes, et võiks tulla selle asemele. Küll võib aga ebareaalsete eesmärkide püstitamine tuua muud kahju, sh nõrgendada eesti kirjakeele võimet inglise keele survele vastu seista. Võrumaal ja väljaspool sedagi arenev Võru liikumine on hea ja õige, sellel on palju toetajaid ja sõpru ning selle eeskujuks võtmine teisteski Eesti piirkondades on igati soovitav. Tundub siiski, et Jüvä poolt liikumise peaeesmärgiks nimetatu – “säilitada ja arendada võru keelt elava keelena” – tuleks vahest üle vaadata ja veidi pehmemal kujul formuleerida. Kindlasti tuleb kõik veel olemas olev hoolega talletada ja läbi uurida ning kultuuriliste eesmärkide saavutamiseks (senisest heldema rahastamisega) kasutusele võtta.

Kirjutatud seadustest ning nende sõnakasutuse põhjustest on eespool juttu olnud. Vähem tähtsad ei ole kirjutamata seadused ning tavad. Hoides ametliku ja kõnekeele lahus ning loobudes põhjendamata ambitsioonidest ja ebareaalseist eesmärkidest, on võimalik võita poolehoidjaid nii Võru kui teistele eesti keele murretele ka pelgalt kirjakeelsete maksumaksjate hulgas. On koguni võimalik teha neile selgeks, et eesti kirjakeele kõrval ka mingit murret oskav inimene on keeleliselt rikkam ning seetõttu koos oma murdega eesti kultuurile, sh kirjakeelearendusele väärtuslik. Nii inimeste – kes moodustavad rahva –, kultuuri kui keele – mis koosneb paljudest eri kujudest – hoidmine on meie kõigi põhiseaduslik kohustus.