Miks vajab maailm antropolooge?

Tim Ingold: „Antropoloogia ei ütle sulle seda, mida teada tahad; ta lööb kõikuma ka need alustalad, milles olid eelnevalt kindel … nii et sa võid lõpuks teada vähem, kui alustades, kuid olla siiski targem.“

KEIU VIRRO

Kümne aasta jooksul on Antropoloogia Keskus – mis mõne aja eest kaotas oma nimest „Rakendusliku“ – end tõestanud nii avaliku sektori asutuste kui ka eraettevõtete väärtusliku partneri ja konsultandina nii uuringutes kui muutuste juhtimises. Aluseks on võetud inimkeskne vaade, empaatiline lähenemine. Küllap suuresti just tänu keskuse tegemistele ei ole antropoloog enam väljaspool akadeemilist maailma arusaamatu suurus. Äsja ilmunud raamatus „Antropoloogiline: inimestega koos lahendusteni“ näitavad antropoloogidest autorid, miks see nii on.Arusaam kvalitatiivsete uurimismeetodite voorustest kvantitatiivsete ees või kõrval on ehk ajas samuti kinnistunud. Ent kindlasti jagub kohti, kus antropoloog võiks abiks olla, aga kus sellist võimalust (veel) näha ei osata. Need on asutused, kus statistikat küll jagub, aga kus andmed ilma järjepidevate inimtasandil küsitud miks-küsimusteta reaalsuse nüansirohkust piisaval määral avama ei kipu. Ammugi ei paku need võimalikke lahendusi probleemidele. See ei vähenda statistika olulisust. Aga ainult numbritest piisab vähestes valdkondades.

Antropoloogid ei arva üldiselt, et kui piisavalt kaua Excelisse vaadata, hakkab see viimaks vastu vaatama. Nad lähevad sinna, kus on inimene. Näiteks antropoloog Ehti Järv kirjeldab kogumikus, kuidas ta varjutas laste ligipääsetavuse uuringu käigus üheksa-aastast Tallinna poissi. „Ma poleks iial tulnud selle peale, et vestlusel küsida, kas bussipeatuse sõiduplaanide info on lapse jaoks parajal kõrgusel. Vaevalt oleks ka lastel tulnud pähe mulle sellest teemast rääkida,“ kirjutab ta. Aga poisiga koos linnas jalutamine just seda näitas – poiss ei ulatunud liiga kõrgel asuvaid sõiduplaane mugavalt nägema. Selline on lihtne näide ühest igapäevareaalsusest, mis võib kõrvaltvaataja fokuseeritud pilgu abil viia muudatusettepanekuteni. Need võimaldavad ideaalis juba oluliselt meeldivamat liikumisruumi paljudele.

Siinkohal on ilmselt tagumine aeg mainida, et päris objektiivne arvustaja ma sellele kogumikule ei ole. Kuulun ka ise antropoloogia keskuse laiemasse võrgustikku. Üksiti tähendab see, et autorid ei ole mulle võõrad ka inimestena, ent eelkõige on minu eelhäälestus antropoloogia võimaluste suhtes ühiskonnas positiivseid muutusi luua ühemõtteliselt positiivne. See on võimalik filter järgnevale.

Antropoloogia keskuse kogumiku juhatab sisse omamoodi loomislugu. Selle osaks on kolme Eesti antropoloogi sõit rahvusvahelisele sümpoosionile „Why the world needs anthropologists: coming out of the ivory tower“ („Miks vajab maailm antropolooge: elevandiluutornist väljatulemine“) ning suuremat sorti inspireerumine rakendusantropoloogia võimalustest.

Kogumikul on täita mitu funktsiooni. Mõni neist on suunatud sissepoole – antropoloogia keskusele ja antropoloogide võrgustikule, teised väljapoole – nii uudishimulikule lugejale, pealekasvavale uuele antropoloogile kui ka potentsiaalsele koostööpartnerile või kliendile. Küllap viimastele on sobivaks lisanüansiks nii valik lühikokkuvõtteid siiani tehtud projektidest kui ka autorite mini-elulookirjeldused artiklite ees. Kogumik on tagasivaade ja võimalus seni tehtut mõtestada ja laiemasse konteksti asetada antropoloogia keskuse enese jaoks. Samas on tegemist kogumikuga, mis annab panuse (rakendus)-­antropoloogia populariseerimisse.

„Antropoloogiline: inimestega koos lahendusteni“ tekstid on jaotatud nelja plokki, vahepaladeks Ave Taaveti illustratsioonid. Õigupoolest, „vahepala“ ei ole võib-olla kõige õigem sõna. Pilt annab siin sõnadele selge lisakihi ja tähendusvälja. Taavet, kes on ka ise esimese ülikoolihariduse just Tartu Ülikooli etnoloogide seas omandanud, tunneb valdkonda hästi.

„Ikkagi inimene“ ühendab artiklid antropoloogi enesepeegelduse olulisusest, noorte uurimisest ja kaasamisest ning ülevaate Eesti hariduselust, tehes seda ikka autorite töistele kogemustele tuginedes. „Inimene loob ruumi ja ruum loob inimest“ koondab arutlusi ruumide (sh kontoriruum, linnaruum jne) kui väärtusloome ning sotsiaalsete suhete kujunemise ja kujundamise kohtadest. „Äri teevad inimesed“ keskendub antropoloogia võimalustele muutuste efektiivsemaks juhtimiseks organisatsioonides ning „Antropoloogid muudatuste eesotsas“ koondab intervjuusid inimestega, kes on (rakendusliku) antropoloogia keskust kümne aasta jooksul juhtinud.

Mõned näited teemadest, mida puudutatakse. Liina Rajaveer rõhutab artiklis „Enesepeegeldus kui inimese mõistmise tööriist“ pidevat miks-küsimuse esitamise vajalikkust. Küsida tuleb seda uuritavatelt, aga ka endalt. Kõik selle huvides, et viimaks paremini mõista nii inimesi, nähtusi kui ka iseennast. Ja see „ise“ on omakorda kahetasandiline – mina kui inimene ja mina kui antropoloog. See eristus on töös kohati vägagi oluline. Usun, et see on tuttav ka paljudele ajakirjanikele. Maailmavaated või tegevused, millesse ma muidu tingimata mõistmisega suhtuda ei suuda, võivad olla teistmoodi ligipääsetavad uurija empaatiaga. See ei tähenda heakskiitmist, aga see võimaldab mõistmist, kuidas tekitad erinevad tajutud reaalsused.

Uuritavate mõistmine või nende kaudu maailma mõistmine on (küllap ootuspäraselt) korduma kippuv teema. Selle kaudu vastatakse seejuures ka tellija ootustele. Ühe näitena on välja toodud hange, mille tingimused nägid ette lastega fookusgrupi intervjuude tegemist. See meetod ei arvesta aga laste täiskasvanutest erinevat kohanemisviisi. Kui täiskasvanute fookusgrupis on sünergia kiire tekkima, siis laste puhul tuuakse välja harjumus aruteludes osalemise asemel pigem klassi ees „õigesti“ vastata. Ka laste räägitu asetamine kontekstidesse ja tõlgendustesse on erinev. Selliste kultuuritaustade erinevuste ettenägemine uuringudisainis ja hiljem analüüsil on aga oluline.

Antropoloogia nägemine „pehme“ või dünaamilisena võib olla aga omakorda eelarvamuste pinnas. Selle toob välja Keiu Telve, kes arutleb n-ö traditsioonilise sektori – tööstus, ehitus, põllumajandus, energeetika – põhjal. Kuidas lastakse ligi antropoloogi? Kuidas innustada konservatiivseks peetud valdkondades innovatsiooni? Siin tuleb jällegi mängu antropoloogi võime sulanduda keskkonda, mida ta uurib, nii et ka intervjueeritavad, juhid ja teised mõistaksid koostöö tegelikku potentsiaali.

Olen praegu välja toonud vaid üksikud nopped, ent lisaks eri valdkondade näidetele on kogumiku artiklite puhul oluline, et need annavad aimu ka sellest, kuhu on üks või teine projekt viinud, mida muutnud või mille muutumise võimalikkusele aluse pannud.

Kogumik pakub lugejale üksjagu erinevaid formaate – kui intervjuudest ja arutlustest jääb väheks, siis miks mitte lugeda antropoloogi vaatlustest näidendi vormis? Mõnusalt ja ka teemavälistele inimestele lihtsalt loetavad tekstid on minu meelest aga sageli antropoloogide tugevus.

Seejuures võivad antropoloogilise vaate võlud ja valud tuleneda üsna sarnasest kohast. Ehkki antropoloogide jaoks on oluline teadmispõhisus, ei tähenda see ühestele tulemustele jõudmist. Antropoloogia ei paku meetodit, kus on võimalik püstitada hüpotees ja siis seda korduvalt kontrollides muudkui samale tulemusele jõuda. Antropoloogide vaatlused on kombinatsioon, milles mängib lisaks vaatlusoskusele ning küsimis- ja kuulamisoskusele suurt osa kultuuriline tõlgendus, mille osaks on paratamatult ja teadvustatult isiklik kogemus. Selles protsessis on palju paindlikkust, võimalust mõistmise abil uusi lahendusi leida, ent vähe lõplikke tõdesid. Raamatu eessõnas kasutatud briti antropoloogi Tim Ingoldi tsitaat illustreerib seda üsna hästi: „Antropoloogia ei ütle sulle seda, mida teada tahad; ta lööb kõikuma ka need alustalad, milles olid eelnevalt kindel … nii et sa võid lõpuks teada vähem, kui alustades, kuid olla siiski targem.“

Antropoloogide seas – Eestis vähem, maailmas rohkem – on üksjagu arutelusid akadeemilise ja rakendusliku antropoloogia kohta. Akadeemilise ja rakendusliku antropoloogia omavahelist suhet klatitakse ka kogumiku eessõnas, ent pigem lepitaval moel. Kui klassikaline nägemus akadeemilisest antropoloogist näitab inimest, kes veedab uuritavatega koos kuudesse, kui mitte aastatesse ulatuva aja ning püüab eelkõige toimuvat selgitada, siis rakenduslikud antropoloogid veedavad väljal enamasti oluliselt vähem aega ning keskenduvad lisaks selgitamisele ka lahenduste väljatöötamisele. Eesti kontekstis aga suurt ja põhimõttelist vastuolu olevat ei paista.

Seejuures võib ka kiirest etnograafilisest uurimusest saada mitte ainult hea meetod fokuseeritud uurimisteemaks, vaid lühikestest projektidest kujunebki aja jooksul omamoodi pikk etnograafia.

Soov positiivsetele muutustele kaasa aidata on kogumikus leitavate kogemuste läbiv joon. Vastavalt on antropoloogide eetikakoodeksi põhiprintsiibi „ära tee kahju“ kõrval samavõrd oluline kannustav mõte „tee midagi head“. Juhul kui tulevased kliendid peaksid kogumikust otsima argumente, miks teha koostööd antropoloogidega, siis juhtmõte teha koos ära midagi head pole just kõige halvem variant.