Miljoni inimesega mängime kümne- ja sajamiljoniliste rahvaste mängu

Mart Trummal

Tõlkimiseta, maailma vaimupärandi omaks mõtlemiseta, ei ole ka eesti mõttelugu. Sel suvel jõudis Ilmamaa kirjastuse väljaandel ilmuv “Eesti mõtteloo” raamatusari 100. köiteni – päramine aeg ühel väljaandmises osalejal peatuda ja endalt küsida, mis on selle töö tähendus, milline nende raamatute koht eesti mõtteloos. Mäletamisi sarja alustades sellist sõnaühendit ei kasutatud, nimepanek oli ise tähendust loov; asja sisu oli arusaadavalt viiekümne okupatsiooniaastaga tekitatud tühiku täitmine: mõtteloo kildude kokkukorjamine, korrastamine, talletamine ja taas (või esmakordselt) käibesse toomine. Ülesanne oli nii pakiline ja valdav, et pikemat juurdlemist ei vajanud. Vahendeid nappis, ajahorisont oli teadmata, endast mäletan kaalumist, et kui antakse kümme aastat, siis jõuab üksjagu ära teha, et järgmine kord paremini vastu seista; kakskümmend aastat kõlas ulmeliselt …

Oluline on, et need mõtted on eesti keeles mõeldud

Nüüd on seitseteist aastat ja sada köidet kaante vahel palavikupaine maha võtnud, leevendanud ka rahvuslike suurmeeste esiletõstmise – meie rahvusliku võimekuse tõestamise – vajadust. Suurmehi, jumala abiga, on, tuntav osa neist ka selles kirjus rivis esindatud. Eesti mõtteloole on lisandunud uus mõõde, sari ise omandanud teatava konstitueeriva tähenduse, aga need raamatud annavad ehk ühtlasi õigustuse mõttele, mis algse kaanoni järgi on ketserlik: see, kui palju meil on rahvuslikke suurmehi, kes on maailmale jaganud mõtteid, mida mitte keegi enne neid mõelnud ei ole, polegi kõige tähtsam. Et neid suurmehi on umbes kaheksakümmend korda vähem kui sakslastel, on ka selge – pole vahet, kas õige suhe on nelikümmend või sada kuuskümmend, ülieestlase või rahvusliku alaväärsuse all kannataja meelest. Mina loen meid sakslastega võrdseks. Tagasivaatega sai ilmsemaks asja tuum: oluline on, et need mõtted on eesti keeles mõeldud. Ainukordsus on edevuse asi; mida uut siin päikese all ikka. Aga see, et need naised ja mehed, kelle mõtteid see sari koondab, on neid mõtteid mõelnud eesti keeles, on oluline. Kui oluline, saab eriti selgeks paraku selle läbi, et suur osa neist kirjutistest ja neist mõtetest jäid meile aastakümneid kättesaamatuks – ja osalt just seetõttu oleme vahel jännis uute teadmiste ja uute mõtete omakstegemisel praegu.

Vahepeal läks kaotsi järjepidevus. Seeläbi murenes ühtlasi harjumus, nõue, enesesund uued asjad lõpuni läbi mõtelda ja endale – nende meeste ja naiste puhul ühtlasi, teistele – selgeks teha. Mõtted saavad omaks vaid siis, kui suudad need ka omas keeles lõpuni mõelda. Mõnes uues teaduses või uues mõtteviisis sündinud uus mõiste ähmastub eestlase jaoks, kui selle „maaletooja” ei mõtle oma mõtlemist lõpuni, olgu küündimatusest või hoolimatusest. Mõiste peab olema lõpuni mõeldud, et ta saaks leida õige koha keeles, milles mõeldakse. Suured mõtlejad suudavad ka täiesti uusi, olgu või kogu maailmapilti muutvaid käsitlusi sõnastada nii, et ei vaja selleks võõraid sõnu, piisab sõnadest, mis on keeles olemas. Emalt õpitud sõnadega saab sõnastada asju, mida mitte keegi mitte kunagi varem ei ole teadnud. Aga meil jäi see komme unarule, osalt katkestuse tõttu mõtteloos. Kui kirjanikud, luuletajad, kraanide poikvele pääsedes ka ilukirjanduse tõlkijad suutsid „oma töö” ära teha, nii et meil ei ole ka praegu ükskõik kui kõrgetest tunnetest või üllatest sihtidest rääkides vaja võõrastes keeltes sõnu kobada, siis mõnes muus asjas ei ole seis nii hea. Kehvemini läks valdkondades, kus olime maailmast jõhkramalt ära lõigatud, kus tõde ei olnud lubatud. Ja kaotatu tasategemine pole mõtte vallas lihtsam kui materiaalses.

Tagantjärele teiste mõeldud mõtteid ja tehtud avastusi avastada või reaalajas omaks teha ei saa, kui ka parema õnne korral oleks jaksanud. Nii ootas eestikeelse mõtteloo kokkukorjamise kõrval järge rekordiline tõlkimise võlg. On selge, et kogu inimteadmiste paljusust me eesti keeles ei kata, ka tõlkides. Valiku tegemine on ise määrava tähtsusega „tõlkimine” kogu maailma mõttepärandist. Seepärast kuulub samavõrra eesti mõttelukku „Avatud Eesti raamatu” sari ja pole vale öelda, et teisipidi on ka „Eesti mõtteloos” sisalduv suuresti tõlkimine. Tõlkimiseta, maailma vaimupärandi omaks mõtlemiseta ei ole ka eesti mõttelugu. Nii on mõtteloo sarja jõudnud raamatud, mida algselt ei kirjutatud eesti keeles, mis aga kuuluvad meie kultuuri. Ei oska näha ühtki väiklustest kõrgemat põhjust, miks peame aeg-ajalt olema tunnistajaks nääklemistele „originaalautorite” ja tõlkijate vahel. Looja au ei võta temalt keegi.

Üheks probleemiks, mis tõlkimisega lähedalt seondub, on võõrsõnad, millest ma algul ei arvanud, et neist eesti mõttelooga seoses tingimata rääkima peaks. Võõrsõna iseendast ei ole hea ega halb, mul ei ole midagi selle vastu, et meil on elekter või vahel öeldakse juba nähtu kohta déjà vu. Ei ole vaja kellegi stiili või eneseväljendust piirata. Jutt ei ole siin „keelepuhtusest”, cool’id ja hängimised jäägu, kuhu kellegi maitse nad paneb. „Ole isikupärane, kanna Nike mütsi …” Jumala pärast. Jutt on muust: vaegtõlkest ja selle kaudu keelde siginevast võõrsõnapahnast. Kui teistes keeles loetud sõnad, uudsed mõisted ja käsitlused jäävad lõpuni mõtlemata, kui ei leidu kedagi, kes keeruka ja raskesti sõnastatava mõtte omas keeles ütlemisega jänni ei jää – ega veena teisi, et on leidnud kohase viisi –, siis minnakse lihtsama vastupanu teed; sisult samatähenduslike eesti sõnade vahele pressitakse võõrast keelest pärit „see õige”. Võõrkeha mitte ei lisa võimalusi, vaid ähmastab arusaamist ja lõhub keelt. See on kaevu sülitamine, paremal juhul.

Ühe keele kõnelejad, üks rahvas, jääb jänni veel ühe teiste poolt kasutusele võetud, mõnest teisest keelest pärit mõistega. Nagu, suvalist näidet valides, meie jäime alla imidžile. Niikaua kui inimene ei oska sama asja omas keeles värdsõna kasutamata öelda, ei ole ta asjast aru saanud. Nii lihtne see ongi. Mõiste ei ole eestlasele lõpuni selge, katkestusse surutud rahva esteetikud, kunstiteadlased, psühholoogid, filoloogid, muud asjamehed ei leidnud ühist keelt ja lõid käega – olgu pealegi sakste vana. Ei aita siin jutt kuvandist, kujundist, kujutisest ja muudest paslikest võimalustest – kui nende kõrval ei saa mööda imidžist, mida justkui ükski teine sõna eesti keeles ikka päris targalt ei väljenda, siis ongi nii, me ei ole asjale pihta saanud. Keeles olevale sõnale uue tähenduse lisamine, tema tähenduse laiendamine, uudse kasutuse tõttu uue tähendusega täitmine, igati loomulik viis uue mõiste kujunemisel, jääb meil sageli kõrvale, nagu kinnitab paljude valdkondade eesti erialakeel, mis kubiseb mõttetutest võõrlaenudest.

On arusaadav, et mõisted ei pea eri keeltes iga kord kattuma, ei saagi seda, nagu on mõistetav seegi, et suuludel on vähem sõnu lume omaduste kohta kui eskimotel. Kui erinev keskkond või mõni muu põhjus ei luba otse eesti sõnaga öelda „sophisticated”, pole katki midagi, võime jäädagi asja kaude seletama. Aga kui mõnes teises ja olulises asjas on uue mõiste jaoks heade eeldustega (või koguni täpselt sobiva tähendusega) sõna eesti keeles olemas, ei ole võõra sõna keelde raiumine muud kui kuritegu. Olgu, väärtegu. Keskkooliajast mäletan vaidlusi võõrdumise ja võõrandumise teemal, isegi ajalehes – tähendab, vahel ju vaieldaksegi; aga latt jäi selleski asjas ületamata. Hiljem üks teine seltskond, kel nii tõsist enesesse süüvimise vaevust ei olnud, ja enesekohase vormi vajadust, liigse vaidluseta lihtsalt võttis ja „võõrandas” maad ja metsad.

Tarbetud, vahel võikad toorlaenud ei ole keele häda, see on mõtlemise häda. Möönan, mõnikord võib mõttelaiskuse või küündimatuse kõrval kahtlustada muudki, nagu ka jutuks olnud imidži puhul. Kadaklust? Lugu võib olla veelgi lihtsam: istub mees „stuudios”, „tuunib” toolijalga ja on „disainer”. Aegrea algusest tuvastame 1970. aastal hõlma all ER KIsse toodud välismaa ajakirja, määravaks sai aga ehk hoopis nutikas tähelepanek, et välismaise hõnguga „klassi” ja eksklusiivsust sisendav sõna on suureks abiks, kui tahad arvele veel ühte nulli lõppu kirjutada. Ma ei kutsu tööstuskunsti või tootekujunduse asemel taga ajama muistse õnnepõlve sõnu, kunst ja kujundus on igati head, eesti keeles juurdunud ja täiesti piisavad, et enda hõlma alla võtta kõik disainerite tegemised. Ei ole vaja keele abil puru silma ajada. […] Lihtne lollus võib pikapeale leida leevendust, otorinolarüngoloogist, kelle nime ma vastuvõturuumi ukselt lapsena veerisin, on tänaseks jälle saanud kõrva-nina-kurguarst, aga kõiki hooletult lendu lastud võõraid sõnu nii lihtsalt tagasi ei kutsu.

Mida venestamine ei suutnud, on omad ära klaarinud

[On veel üks väike asi, mis keelel kipitab. Kui vabaduse saabudes ajakirjandus meid muu uudse kõrval üle ujutas kilavapilguliste ülevaadetega „allmaailma autoriteetide” tegemistest, võis seda hea tahtmise korral pidada lastehaiguseks, ja mõneti ongi asi paranenud – ehkki pole selge, kas nooruk on välja kasvanud või on lihtsalt bandiite vähem. Aga kui nüüd õhtul telekas krimifilmi tiitritest leiad, et ka kuningliku politsei tegemistes on koduvillase „võmmi” ja „koputaja” välja tõrjunud räigest vene pätikeelest pärit „ment” ja „kits”, siis on mul eesti keele pärast piinlik. Mida venestamine ja nõukogude sunniaparaat ei suutnud, on meie omad „tegijad” ühegi kõrvalise abita ära klaarinud. Keelemehed on olnud vist liialt ametis sellega, et selgitada keele demokraatliku arengu vajadust ja seda õigekirja repressioonidest vabastada, jõudes seejuures kümmekonna aasta jooksul sundida neid, keda sundida saab, koolilapsi, kirjutama lühendeid kord ilma punktita, kord punktiga lõpus, siis keskel ja siis jälle ilma punktita, leides aega veel sellekski, et jätta eestlased ilma Argentiinast jms ja põikpäisemad kukalt kratsima – miks siis mitte Pariisist? Milleks on hea lõputu segadus ühes enam-vähem toiminud, kuid täiesti teisejärgulise tähtsusega asjas nagu punkt sõnalühendis? Mina annaksin oma hääle tagurlusele. „Ühtlase ja muutumatu edasiliikumise jõu” eiramine on lihtsaim võimalusi avarii korraldamiseks, kusjuures mitte ainult füüsikalises maailmas, vaid ka keeles.]

Tõlkida tuleb meil aga paratamatult üha rohkem, üha rohkem on asju, mis jõuavad meieni väljast, teadmisi ja mõtteid, mis on sõnastatud teistes keeltes. Sealhulgas möödapääsmatult olulisi, mille puhul on parem, kui suudame keerukusest hoolimata ise nende üle otsustada – isegi kui meil seni puudub vastav sõnavara. Eestis on hariduseelistuste tõttu kujunenud halvav vaegkaetus loodusteadustest ja matemaatikast lähtuvatel erialadel, mida ka parima asjakäigu korral parimgi mõeldav haridusreform ei saa parandada vähem kui kümne aastaga. Ühe vähese hea asjana eelmiselt süsteemilt päritud teadmistemajandus sai liiga kergelt käest antud ja seda nüüd hoopis väiksemalt aluselt uuesti ellu äratada ei ole nii lihtne. Aga teaduse ja tehnoloogia keele – ja mõtlemise – tõlkimise vajadus ei kao kuhugi ka siis, kui tehnoloogia ise ei ole meile jõukohane, või ei saa olemagi.

Presidendi mõttelooga seoses tõstatatud küsimus avalikust arutelust jääks raamatusarja puhul ebamääraseks, aga mõtteloos laiemalt on küllaga küsimusi, kus rõhuasetus arutelule ja selle avalikkusele on vältimatu. Näiteks pakiline ja silmahakkav tühemik absoluutselt meid kõiki puudutavas teadmisvallas nagu tuumaenergeetika. Olgu ka tõsi see, et üksmeelt ei leia selles küsimuses terves maailmas ja määramatust ei saagi päriselt kõrvaldada – see ei aita meid, kui meil tuleb valida, kas ehitada aatomielektrijaam (osaleda vastavas projektis) või mitte. Tänaseni ei toimu eesti keeles selle kriitilise tähtsusega otsuse langetamiseks arvestatavat arutelu, mis tugineks igakülgsele argumenteerimisele, tegelikule alternatiivide võrdlusele ja mida ei ähmastaks emotsioonide väljaelamine ega äri- või poliitilised huvid. Isegi kui rahva arvamus siin midagi ei määra, sest otsuse langetavad demokraatlikul viisil need, keda me oleme valinud, on seda enam põhjust muretseda nende esindajate informeerituse pärast. Tõe otsimine selles asjas peaks olema kindlasti avalik ja see peaks toimuma dialoogina. Praeguseks on meil vaid mõned rohkem, mõned vähem asjakohased, informeeritud valikule kaasa aitavad monoloogid, mille rõhuasetus on olnud anda üks kahest täpselt vastupidisest vastusest, mitte aga tegelik, vastasrinnalt oma argumentidele vastust ootav – ja vastuseid saav – sünkroonis ja arenev dialoog, riskide ja võimaluste järjekindel ja jälgitav võrdlus, mis lubaks loota nii kaaluka otsuse langetamisel parimat väljavaadet mitte eksida.

See on hea näide ka keele osas: kui tööjooniste tasemel ühe aatomielektrijaama kirjeldamine maakeeles võib jäädagi utoopiaks, siis süsteemi üldine kirjeldus, nii et selles olulisi lünki poleks, peab eesti keeles käima sama ladusalt kui inglise või prantsuse keeles – kui me ei taha rajalt ära tulla. Loodusja inseneriteadustega ongi ilmselt kõige raskem, kui pidada silmas, kui vähe neid paarkümmend aastat ühiskonna mentaliteedis väärtustatud on. Seda suurem vastutus on selle ala liidritel – lisaks määravale kaalule majandusarengus –, kui me ei taha, et eesti keel taandub köögikeeleks, nagu ta oli sada viiskümmend aastat tagasi. Tänane seis aitab paremini mõista, kui tänuväärsed olid kas või Harry Õiglase nüüdseks aastakümnete taha jäävad füüsikaraamatud. Või muidu? Muidu läheb nagu sellega, millest praegu räägib kogu maailm – sõnal ei ole vägi mitte ainult meie keeles. Finantsgeeniused üle ilma suutsid „tuletisinstrumentide” ja muu abrakadabraga panna ülejäänud inimesed uskuma, et on asju, mida tavainimese mõistus ei võta ja ei peagi võtma. Jäägu need asjatundjate ja volitatud esindajate hooleks. Ja nii, abiks lipsuga mehed valitsustest, kõik ausal ja demokraatlikul teel valitud, said enam-vähem palja „sõna jõul” voli asuda üsna legitiimselt ajama asju, mille tulemusi maailm hakkas hoomama alles siis, kui igalt poolt juba tõusis paksu suitsu. Ka muule rahvale hakkas selguma tõsiasi, et selle maakera sees on veel teine maakera, märksa suurem kui väline. Raha, mis pidi olema kaupade ja hüvede mõõduks ja abivahend nende vahetamiseks – seda raha on maailmas, nagu selgub, palju rohkem kui kaupu ja hüvesid … Süüd pole kellelgi, lipsuga mehed on demokraatlikult valitud maailma kõige demokraatlikumates riikides ja rahaasutused ellu kutsutud samades riikides sellesama demokraatia toetuseks. Sõnade abil jõuti saavutuseni, mille jaoks ei ole sõnu. Tegijatel jääb vaid kaamerate ees kolleege suudelda ja poetada häälikuid: EFSF, IM F …

Jõudsime, kuhu pidimegi, poliitikasse. See on alles õige sõnatanner! Seal on ka kõige kergem näha, kuidas sõna võib määrata meie kõikide käekäigu või elu. Mida rohkem meie mõtlemises on lõpuni mõtlemata sõnu, seda lihtsam on sõna kasutada ebamäärase embleemina, manipuleerimiseks – ka poliitikas. Ei ole paremat näidet demokraatiast. Mitte miski ei saa demokraatia vastu. Demokraatia, vabade valimiste toimumine, on piisav viigileht õigustamaks ükskõik mida, isegi kui ainus asi, mida iial valijatelt küsitud, on: kas olete nõus homme elama paremini kui täna? Nii tuleb tunnistada, et ka demokraatia ei aita sõnade vastu. Sõna on nii kõva relv, et enne valimisi ei riski sellega vehkida isegi poliitikud, palkavad poliittehnolooge ja turundajaid, kes teavad paremini, kuidas võitev lausung kokku segada. Aga sellest on Orwell paremini kirjutanud. Moraal meie jaoks on lihtne: sõnade eest ei tule vastust nõuda mitte ainult piibli tõlkijalt. Mõtlemise koht on siin kasvõi igale eesti noorele, kes Oxfordis või Princetonis on õppinud midagi sellist, millest eesti keeles seni ei räägita. Kui tema ei ole esimene, kes seda teeb, on tema kooliraha ehk küll hästi kulutatud elus edasijõudmiseks, aga eesti mõtteloo seisukohalt on see mahavisatud raha. Keda segab kõhklus, ma nii noor alles, meenutagu Kristjan Jaaku.

Kui püüda eelnevat kokku võtta, siis üheks peaküsimuseks mõtteloo puhul jääbki: kui palju me jõuame „ise kirjutada” ja kui palju tuleb (masin)tõlkida – ja mis on see osa, lõpuni eesti keelde mõeldud „tõlge” sealhulgas, millega me peaksime toime tulema, et olla edasi need, kes me tahame olla. Latt on seatud kõrgele. Mäng käib tõeliselt hõredas õhus. Me oleme ühe püramiidi absoluutses tipus, paraku on püramiidi eripäraks, et hõlbus on elu selle põhjas. Miljoni inimesega mängime kümne- ja sajamiljoniliste rahvaste mängu, ainsaks konkurendiks veider saareriik, kelle puhul sõna esimene pool sisaldab mõneti ka selgitust. Vastamisest eelnevale küsimusele sõltub, kas püsime mängus. Võib-olla on selle üle mõtlemisest kasu; kindel on, et keegi teine seda meie eest ei tee, ja ei sõltu see ka kellestki muust kui meist. Aga kes teeb, kes otsustab – kes vastutab? Kellel peaks olema ülevaade? (Kus sa oled, Mihkel Oviir …?) Põhiline raskus muidugi ongi subjektiga. Kellele ja millele saab loota? Taas demokraatia ja turumajanduse kursil, läbi ajaloo nagu meil, kui kaotatu tasategemine, kohanemine ja muutumine on niigi iseenda juustest tõstmine. Lohutuseks piisab teisipidi isekorrastumise teel vahel ka tühisest mõjutusest, et süsteemis ilmneks tajutav muutus, nii on lootust ka selles asjas, ühtlasi oma võimalus ja vastutus meil kõigil.

Kuhu see asetab meie triibulise servaga juba arvestatavat riiuliosa täitva raamatusarja? Usun, et ta teenib meid veel pikka aega. Ja kui tema kõrvale tekib pilveversioon, ei ole see mitte halb, vaid hea. Kumbki ei kahjusta ega asenda teist. Viisteist aastat tagasi, esmakatsel, ei olnud aeg veel küps. Nüüd ei ole veel hilja. Ja kui poliitikud on jutuks võtnud tasuta hariduse, ei oska ma näha ühtki põhjendust, miks eesti mõttelukku kuuluvad tekstid eesti autoritelt ei peaks olema igale õppurile iga kell pilveversioonis kättesaadavad. Ega ka ühtki muud asja hariduse vallas, mille tasuta, s.t riigi poolt makstud kättesaadavus, põhihariduse kõrval – ja selle loomuliku osana –, oleks sedavõrd põhjendatud. Koos kõigi lisanduvate võimalustega, mis siit paistavad: viited teoste vahel, allikaviited, toimetuslikud ja muud parandused, täiendused kõigi meediumide vahendusel. Niipalju, kui jõudu ja vajadust on. Selle saavutamine nõuab ressursse, aga kaugelt suurem töö on raamatute väljaandmisega tehtud; kõik seni tehtu on kasutatav, see on vaid tehnika küsimus.

Iga sõna, mis keelde lisandub, kujundab mõtteloo kulgu

Ja mis puutub uutesse meediumidesse, siis võib mõnestki blogijast või säutsujast ühel päeval talle endalegi ootamatult saada raamatuautor, kes kunagi võib leida koha ka nende triibulise äärega kaante vahel. Raamat lööb viimase naela. Koodeks ulatub aastasadade taha, olgu tema osa ajas ka muutunud, tal on oma jõud ja võlu. Pole tarvidust väga pingsalt kinnitada, et see ei kao kuhugi, ehkki raamat meiesugusel tillukesel turul kipub ajapikku luksuskaubaks ja seina täitev raamaturiiul, nii tavaline eesti kodus kolmkümmend aastat tagasi, on kadumas koos sellesama minevikuga. Seda enam ei kao ettenähtavas tulevikus kuhugi raamatukogud, mis seda laadi raamatusarja põhiliseks kantsiks loomupäraselt on ja olema saavad. Eriti kui tahame kesta rahvusena. Liiati, milleks loobuda nii meeldivast ja kasulikust asjast? Kellel võiks tulla nii hull mõte? Peale muu loobuda parimast võimalusest juba teekonna algul kohata tüdrukut, kellesarnast veel kunagi näinud ei ole. Talle meeldivad raamatud.

Sai miski tagasivaates mulle selgemaks? Oli see ju üksiti kinnituse otsimine, et töö, milles olen osalenud, vääris pingutust, suur tükk elust ei ole maha visatud aeg. Vastus sai rahuldav, pikalt mõtlemata käiseid käärides sai ette võetud vääriline ülesanne, võin käsi südamel noogutada kõigile, kes seda tööd päevast päeva on teinud. Kinnitust sain selleski, et raamatusari on pärale jõudnud. Ei ole põhjust oodata, et iga endast lugupidav eestlane oleks need raamatud ükshaaval läbi lugenud. Väga hea, et ei ole, me ei pea kõik ühtmoodi mõtlema. Aga kui ma aeg-ajalt kuulen inimesi ütlevat, et nad ei ole neid raamatuid eriti lugenud, aga vaat see üks, mida ma lugesin, oli minu jaoks oluline, siis see ongi parim kinnitus, et seda oli vaja, isegi kui need raamatud on jõudnud meieni tagantjärele. Mäletan ise, millist mõju sarja esimese, Juhan Luiga raamatu toimetamine mulle avaldas.

Mida ma aga ei oodanud, oli see, et pidin muutma senist ettekujutust selles osas, kui sügaval mõtteloo keskmes ja kui määrava tähtsusega on keel. Et keele osa mõtlemises on raske üle hinnata, polnud ju mullegi päris teadmata. Sellegi poolest. Ma ei häbene seda tunnistada, ka lahtisest uksest sissemurdmisel võib olla väärtus. (Usalda, aga kontrolli?) Iga sõna, iga uus mõiste, uus tähendus, mis keelde lisandub, kujundab mõtteloo kulgu. Iga õnnestumine lisab jõudu, iga õnnestumisest kehvem tulemus murendab keelt ja mõtlemist. Kui kellegi meelest sai siinne rõhuasetus vildak, liialt raamatutelt ja inimestelt sõnade suunas kaldu, siis olen oma kokkuvõtte edastamisega hakkama saanud. Mõttelugu on heitlus sõnadega, mõtete ja põhimõtete pärast.

Ma ei arva, et see arutlus meie mõtteloo üle kuigivõrd selle mõtteloo kulgu mõjutab, olgu ta lihtsalt ühe selle mõtteloo nimel peetud – seeläbi ehk ka ise selle mõtteloo osaks saanud – võitluse ja pingutuse äramärkimiseks. Eelkõige austusavaldus neile meestele ja naistele selles loos, kellest igaühe mõeldud mõteteta me kõik oleksime vaesemad.