Mina on võim

Peame saama iseseisvaks ja ettevõtlikuks, olgu näokreemi kortsudesse määrides, plätudega paterdades või maasturiga metsas mutta vajudes.

Ott Puumeister

1. 1970. aastate Prantsusmaal kuulutas Michel Foucault, et subjekt, indiviid, mina, ise jne – kõik, mida tähistavad esimesele isikule, tegutsejale viitavad (ase)sõnad ja mõisted – on võimu(suhete)ga võrreldes teisejärguline. Enamgi, mitte ainult teisejärguline, vaid võimu poolt loodud, võimusuhetes konstitueeritud. Indiviid ehk mina on kontrollimehhanism, ei muud. Individualiseeritud keha, mis luuakse distsipliini kontekstis, võimaldab suuremat kontrolli käitumise üle.

(Inim)subjekt, kunagine objekte kontrolliv ja maailma vormiv kangelane, taandub mutrikeseks mehhanismis, seades, mille üle ei ole õigupoolest kellelgi lõplikku kontrolli. Võimukandjad ja allutatud subjektid on ühtemoodi seadesse haaratud. Ka valitsejate subjektsus on võimumehhanismi tulem. Võimusuhe ei tähenda seega, et üks indiviid on teise oma kontrollile allutanud, et teine teostab esimese tahet. Võim on anonüümne, masinlik. Võimusuhted valitsevad ühiskonnas kõikjal: vanema ja lapse, õpetaja ja õpilase, psühhiaatri ja patsiendi või elukaaslaste vahel. Ent oleks ekslik arvata, nagu kehtestaks ilmselgelt võimupositsioonil tegutseja võimusuhte. Selle illustreerimiseks ei ole tarvis end vanglaseinte vahele müürida lasta, piisab psühhiaatriahaiglast. David Rosenhani korraldatud eksperiment psühhiaatrilise diagnoosi paikapidavuse kontrollimiseks näitab selgesti, et suhe pannakse paika juba ammu enne, kui kaks inimest omavahel lävima asuvad.

Eksperiment seisnes selles, et Rosenhan saatis 1970ndate alguses pseudopatsiendid USA viie osariigi psühhiaatriahaiglatesse; „patsientide“ ülesandeks oli teeselda hallutsinatsioone, et saada haiglaisse vastu võetud. Sinna sisse saanud, käitusid „patsiendid“ normaalselt ning väitsid end olevat terved. Loomulikult anti neile antipsühhootikume ning sunniti tunnistama vaimuhaigust, et haiglast välja saada. See oli vaid eksperimendi esimene vaatus. Teises vaatuses esitasid solvunud haiglajuhid Rosenhanile väljakutse: saada meile veel oma „patsiente“ ning me suudame nad kõik tabada! Mõne nädala jooksul tuvastati haiglates 250 uue potentsiaalse patsiendi hulgast 41 pseudopatsienti. Rosenhan ei olnud aga kedagi haiglaisse saatnud.1

Kui diagnoosituvastuse seade on juba käima pandud ning kui inimene avastab end selle seade sisemusest, on ülimalt tõenäoline, et temast saab nimelt psühhiaatrilise võimu subjekt, olgu õe, sanitari, administraatori, arsti või patsiendi kujul. Seda, et tegemist on nimelt võimuseadega, näitab selgesti diagnoositahe: kõik, kes siia satuvad, saavad seadesse haaratud, keegi ei välju endisena, seadest puutumatuna. Seade toodab uue subjektsuse. Ometi, nagu näitas Rosenhani eksperimendi teine vaatus, ei ole võimuseade täiuslik ja totaalne: seda on võimalik muuta, vaidlustada, kahtluse alla seada – sellele on võimalik kaikaid kodaratesse loopida.

Ent milline on see võimuvastane kaigas, mis peaks võimaldama vastupanu? Tuvastanud subjekti, ise, indiviidi küll võimu tulemina, otsib Foucault siiski sealtsamast ka vastupanu allikat. Võimu ja subjekti konstitutiivse suhte nõrgestamiseks on tarvis, et subjekt seaks sisse eetilise suhte iseenesesse. Enese suhtumine iseenesesse, enesehool on see, mis võimaldab võimu haardest vähemasti veidikenegi välja pääseda. Ent: kuidas saab säärane suhe enesesse toimida, kui subjekti on kehtestanud nimelt võim, kui subjekt ei ole muud kui võimuseade toimimise tulem?

Siinkohal tuleb viidata sellele, kuidas eristab Foucault võimu vägivallast. Võimusuhe rajaneb alati eelduslikult vabadusel: allutatu peab olema tunnustatud vaba subjektina, s.t subjektina, kes on igale võimu provokatsioonile võimeline vastama, mitte ainult reageerima. Võim korrastab subjekti tegevusvälja, kuid ei sulge seda kunagi täielikult. Vägivald, vastupidi, ei tunnista vabadust, vägivald sulgeb. Võim võib küll piirata, kuid piiramise käigus joonistab ta maha teatud rajad, mis eelnevalt võimalikud ei olnud (scientia sexualis, mis haaras inimese seksuaalsuse võimu ja poliitika haardeulatusse, tegi ühtlasi võimalikuks inimese poliitiliselt vabastava enesemõtestamise seksuaalse identiteediga olendina). Subjekti suhe enesega ei tähenda seega mitte võimust puhastatud suhet, vaid säärast subjektivatsiooni, mis võtab teatud võimu poolt võimaldatud aspektid ning teeb nendest enese vabaduse praktiseerimise eelduse. Teatud mõttes tähendab enesehool seega võimu omastamist, eneseloomise võime rakendamist võimu enese üle või, nagu ütleks Gilles Deleuze, võimu välisuse voltimist enese sisemusse, et see sisemine välisus panna uuesti jõujooni painutama.2

2. Lõuna-Koreas sündinud ning Saksamaal elava filosoofi ja kultuuriteoreetiku Byung-Chul Hani kompaktne raamat „Mis on võim?“ („Was ist Macht?“, Reclam, Stuttgart 2005) seab säärase subjekti vabadust rõhutava lähenemise kahtluse alla. Ennekõike seab Han kahtluse alla arusaama, et võimusuhetes enestes võiks peituda teatud eetiline dimensioon, mida on võimalik kasutada vastupanu allikana. See ei tähenda aga, et Hani arvates ei ole võim ja vabadus omavahel tihedasti ja lahutamatult seotud – võib-olla isegi tihedamalt, kui Foucault’ meelest. Võimu ja vabaduse lahutamatusel on siin aga kurjakuulutavamad kaastähendused.

Tõsi, võim ei ole vägivald. Viimane toimib põhjuse ja tagajärje loogika alusel: jalahoop ei kutsu esile vastust, vaid põhjustab vigastuse. Võim toimib aga vahendatuse kaudu või ongi pigem vahendatus, mediatsioon. Siin toetub Han Niklas Luhmannile, kelle süsteemiteoorias on võim üks kommunikatsioonimeedium.3 Nii Luhmannil kui ka Hanil võimaldab võimu määratlemine meediumina hoiduda võimu segiajamisest lihtsa mõjutamisega. Võim seab subjekti valiku ette. Ja oluline on nimelt kommunikatsiooni osapoolte (mina ja teise) ebasümmeetrilisus: võimupositsioonil osapoole valikuvõimalused ja võime toota või tühistada valikuvõimalusi on laiemad. Allutatu peab valima nende võimaluste seast, mida teine toodab.

Ometi ei ole võim sunduslik. Sunnivõim tähendaks valikuvõimaluste taandamist üheks võimalikuks käitumisviisiks. Sunnivõim läheneb vägivallale selles mõttes, et vahendatuse mitmekesisus kahaneb: võim vaesestub. Kui on juba tarvis hakata vägivaldsuse poole kalduma, on miski valesti, s.t võim ei tööta nii, nagu ta peaks töötama. Seega, mida suurem on nii mina kui ka teise vabadus, seda paremini võim töötab. Luhmanni sõnastuses: „Võim kasvab mõlemal poolel ja igasuguses ühiskonnas proportsionaalselt selle toodetavate alternatiividega.“4

Võib niisiis öelda, et kui võim töötaks täiuslikult, langeksid vabadus ja võim omavahel kokku: „Mitte „ma igal juhul pean“, vaid „ma tahan“ annab märku ülema võimu kohalolust. Mitte sisemine „ei“, vaid resoluutne „jah!“ on vastus ülemale võimule“ (lk 2). Seetõttu ei aktsepteeri Han ka Luhmanni arusaama, et võim toetub siiski viimases instantsis sanktsioonide võimalikkusele. Võim võib küll toimida valikuvõimaluste tootmise kaudu, ent ähvardab seejuures alati. Niisiis, olgugi et Luhmann määratleb võimu meediumina, seob ta selle viimaks konstitutiivse keeluga: sina ei tohi, vastasel juhul … Foucault’likult öeldes: Luhmann, raiunud maha kuninga pea ning lahustanud võimu süsteemses kommunikatsioonis, annab sellele peata kehale siiski kätte mõõga.

Mida teeb aga Han? Ta õmbleb kuninga kehale pea otsa tagasi, ent võtab mõõga käest. See tähendab, et ta seob võimu lahutamatult subjektiga, minaga, isega: „Subjektiivsus konstitueerib võimu. Anorgaanilisel olendil võib küll olla keskmega struktuur, kuid ta ei arenda välja võimu struktuuri, sest ta ei ole subjektiivsusest hingestatud ega valda sisemust. Võimu ruum on ipsotsentriline“ (lk 49). Siinkohal toetub Han enim Nietzschele ja Hegelile. Mõlemale on võim kogu elusa pärisomane tunnusjoon: juba kõige algelisem toitumine tähendab teise allutamist, enesesse haaramist ja tema läbiseedimist;5 elu haarab selle järele, mis jääb temast väljapoole, laiendades end mitte-endas nii, et jõuab teise haaramise kaudu tagasi endani – Hegeli elu suhtleb lõpuks ainult iseendaga, end pidevalt maailma arvelt kasvatades.6

Niisiis, foucault’liku võimu anonüümsus saab asendatud fundamentaalse personaalsusega. Seda ei pea aga võtma otsesõnu, otsekui toimiks võim ainult konkreetsete isikute kaudu, otsekui valdaks vaid konkreetsed inimesed võimu. Ei, subjektiivsus tähendab Hanile võimu struktuurset omadust: võimul on alati kese, mis on suunatud endast väljapoole eesmärgiga end laiendada. Võimul ei ole lõpuks muud eesmärki kui enese avardamine (mis tähendab ühtlasi teis(t)e sissesulgemist). Siit ka kommunikatsiooni tähtsus võimu (taas)tootmiseks: võim vajab teist, legitimeerimist teise poolt. Kommunikatsioonita võim on puhas jõud.

Võimu kommunikatiivne loomus ei vähenda aga kuidagi võimu ohtlikkust. Samamoodi ei vähenda seda asjaolu, et võim toimib tõhusaimalt, kui langeb kokku suurima vabadusega. Ükskõik, millega võim tegeleb, kas kodanikuõiguste laiendamise või laste tagakiusamisega, on tema ainus eesmärk oma mõjuala suurendamine. Kõik, mis võimu ruumis juhtub, peab juhtuma suunatuna keskme poole. Võim loob tähenduse ja annab kätte suuna. Viimane tähendus ja õige suund on aga alati võim ise. Võimul ei ole muud eesmärki kui võim.

3. Võim on isekas. Isekus on võimu struktuuri sisse kirjutatud. Seetõttu ei saa Hani järgi ka võimus eneses peituda võimu kriitika alge, nagu on eeldanud Foucault. Kui Foucault rõhutab vabaduse tahku millegi positiivse ja võimestavana – võimusuhetesse on kätketud „vabaduse eetos“ –, võimusuhete lõplikku sulgemist takistavana, siis Hani arvates ei ole võimueetika mingisugune eetika.

Kuidas siis üleüldse mõelda vastupanust, kui subjektist ja vabadusest enam ei piisa? Subjektist, sest võim ise on subjektsuse struktuuriga, mistõttu on igasugusesse subjektsusse juba eos istutatud võimutahe, ja vabadusest, sest võim ise toodab vabadust ning langeb oma täiuslikemal kujul sellega kokku. Kui Nietzschel läbib võimutahe kogu elu ja Foucault’l kogu ühiskonda, siis Han annab lootust, et võimust on siiski võimalik välja astuda. Kui võim on üks kommunikatsioonimeedium, siis tuleb loobuda säärasest kommunikatsioonist, mis taastoodab isesust, mis seob vabaduse subjektiga. Seega on Han ühest küljest küll optimistlik, öeldes, et võim ei ole kõikjal, ei pesitse igas ühiskondlikus või kommunikatiivses suhtes, kuid teisest küljest seab ta meid ülesande ette enesest lahti öelda.

Võimu kriitikaga peab tahes tahtmata kaasas käima subjekti kriitika. Suveräänne subjekt ei ole kunagi võimule vastu seisnudki. Vastupidi, säärane subjekti struktuur – ennast ja oma maailma valitsev mina, kellele nii ümbritsev kui ka tema enese keha ja mõtted on objektideks – teeb ülepea võimu võimalikuks. Lõhe subjekti ja objekti vahel, lõhe, mis jaotab maailma aktiivseks ja passiivseks osaks ning jookseb läbi subjekti sisemuse, kahestades temagi vaimuks ja kehaks, mõtteiks ja tundeiks jne, võimaldab inimese haaratust (biopoliitilisse) võimu, mistõttu on inimesed kontrollile allutatavad, vormitavad ja lõpuks ka tapetavad. Seega: et mõelda vastupanust ja vabadusest, tuleb säärasest subjekti kujust lõplikult lahti saada. Vabadusel ei saa olla omanikku.

Kommunikatsioonilaad, mis võimaldab liikuda teisele poole võimusuhteid, on Hani järgi sõbralikkus. See on võimule võõras, selle põhiolemusele vastukarva, kuna sel ei ole subjektiivsuse „teravikku“ (lk 95). Seega: mitte mina ei pea olema sõbralik, vaid sõbralikkus peab mind haarama sedavõrd, et minul ei oleks enam iha midagi vallata, omada, haarata. Sõbralikkus on ühtsus. Teispoole võimu liikumiseks tuleb mitte midagi tahta – tahab alati mina. Samamoodi tuleb mitte tahta olla sõbralik, lahke, solidaarne jne – kui tahta kuidagiviisi olla, tahab alati mina. Ja mina, kes valdab vabadust, taastoodab võimu struktuuri – mina on võim.

Jällegi, see ei tähenda subjekti taaskergitamist suverääni troonile. Võim on endiselt eelpersonaalne ses mõttes, et võimusuhetes konstitueeritakse see mina, kes taastoodab võimu struktuuri. Siin ehk peitubki võimu kavalaim nõks ja tema töötamise märkamatuim viis: panna meid uskuma, et meie vabadus peitub meie isiklikus võimus ennast ja teisi valitseda. Kui võim toodab vabadust, siis seisneb ainuke viis end vabastada enese võimu kasvatamises, enese valitsemises ja kontrolli alla saamises.

Hani lähenemise suurim väljakutse seisneb ehk selles, et sõbralikkust ei tohi mõista ei kommunikatiivsena ega enesehoolest lähtuvana. Kui mina edastab eneses kultiveeritud sõbralikku hoiakut, ei ole jällegi tegemist muu kui enese laiendamisega, teise haaramisega enesesse. Tegemist oleks lõppude lõpuks enesest hea mulje jätmisega, eneseupitamisega. Sõbralik saab olla vaid ilma minata. Võimutahtest saab loobuda ainult enesest loobumise teel.

Siinkohal ilmneb märgatav sarnasus Hani ja Giorgio Agambeni mõtlemises. Viimase meelest pole samamoodi võimalik võimule vastu astuda aktiivse võitluse ja enesekehtestamise teel, vaid radikaalses ükskõiksuses, mitte-suhtes:7 võimul ei lasta enese peal toimida, sellele ei pöörata tähelepanu – ei alluta võimu provokatsioonile end võimsana kehtestada. Nii Agambenit kui ka Hani võib seega süüdistada tegevusetuse ja pagemise ülistamises. Ometi tunnistab Agamben, et pageda ei ole kuskile: võim läbib meid pealaest jalatallani. Lihtsalt olemises ja olla laskmises ei ole midagi kerget ega käegalöövat: just seetõttu, et meie võimuseaded ootavad meilt pidevat tegutsemist, produktiivsust, enesehoolt, on ükskõiksus see kõige keerulisem ülesanne ja radikaalseim tegu. Samamoodi: kuidas lasta sõbralikkusel maad võtta – ükskõikselt, enesele mõtlemata –, kui tegeleme pidevalt ainult iseenesega?

Säärase minale suunatud võimuideoloogia taastootmist kohtame loomulikult eriti selgesti reklaamitööstuse igiliikuris. Mis tahes toode kasvatab meie (tahte)jõudu, ilustab meid, teeb meid tugevamaks, vastupidavamaks, meeldivamaks, seksikamaks, nooremaks – mis tahes toode muudab meid kangelaslikumaks. Meid kasvatatakse teadmises, et peame olema omaenese elu kangelased, peame saama iseseisvaks ja ettevõtlikuks, olgu näokreemi kortsudesse määrides, plätudega paterdades või maasturiga metsas mutta vajudes. Millal viimati öeldi teile, et teie mina ei ole kõige olulisem, kõige võimsam, kõige parem?

1 Eksperimendi tulemusi vt David L. Rosenhan, On being sane in insane places. – Science 1973, kd 179, lk 250–258.

2 Gilles Deleuze, Foucault. Éditions de Minuit, Pariis 1986.

3 Niklas Luhmann, Trust and Power. Tlk Howard Davis, John Raffan, Kathryn Rooney. John Wiley & Sons, Chichester 1979, lk 109–118.

4 Luhmann, Trust and Power, lk 113.

5 Friedrich Nietzsche, The Will to Power. Tlk Walter Kaufmann ja R. J. Hollingdale. Vintage Books, New York 1968, lk 372.

6 Georg Wilhelm Friedrich Hegel, Encyclopedia of the Philosophical Sciences in Basic Outline. Part I: Logic. Tlk Klaus Brinkmann ja Daniel O. Dahlstrrom. Cambridge University Press, Cambridge 2010, § 219.

7 Giorgio Agamben, The Use of Bodies. Homo Sacer IV, 2. Tlk Adam Kotsko. Stanford University Press, Stanford 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht