Mis ilm täna on?

Mõtisklus sellest, kuidas ja miks muutuva kliima aegu armastada ja hoida Eesti ilma

ERET TALVISTE

Ma räägin vanaemaga telefonis ja me mäletame koos aega, kui ma olin väike ja kevaditi sai kraaviservast korjatud kullerkuppe, suurte kuuskede alt sinililli ja ülaseid. Sinililli ma ikka näen metsaserval, kuid kus on kullerkupud? Ma ei olnud neile kollastele lapsepõlvekaaslastele isegi mõelnud, kuni vanaema rääkis, et neid ei ole enam nii rohkelt kui vanasti. Kindlasti kusagil on, aga mitte nendes kohtades, kus neid kunagi oli, näiteks Viljandi-Halliste vahel teeservas. Mõni päev pärast telefonikõnet tuletab kõikvõimas Facebook meelde, et 10. juunil seitse aastat tagasi olin rannas, juuksed palju blondimad kui talvekuuldel, nahk pruunim ja kogu olemine palju puhanum. Taustaks on männimets ja valge liiv, tean, et mu ees on porilombi värvi Läänemeri ja kõrval istub sõprade koer.

See tuletab meelde, et Eesti seostub, või vähemalt seostus, mulle ikka nelja selge aastaajaga: soe suvi, kirju sügis, lumine talv, sulalumeporine kevad. Osaliselt on siin tegu nostalgiaga, igatsusega paremana tunduva mineviku järele, kuid need kaks hetke panid mind mõtlema sellele, kuidas meie kiindumus kohtade vastu on tugevalt seotud ilma ja meid ümbritseva looduskeskkonnaga; kuidas aja möödumise tajumine sõltub väga tugevalt ilmast, ning kuidas me seeläbi ennast tajume. Aja möödumise mõõtmine ilma abil ja ilma toel kohta kiindumine ei ole ainult nostalgia, vaid pakub ka palju mõtlemisainest.

Me peame rääkima ilmast

Ilmast rääkimisele vaadatakse tihti viltu. Ilmast räägitakse siis, kui muid teemasid pole, aga on vaja vaikust täita. Ometi peab ilmast rääkima nendel kohaarmastusest tingitud põhjustel, kuna kliima muutub. Minu kaks näidet kullerkuppudest ja soojast juuni algusest ütlevad midagi ka ilma ja keskkonna kohta. Kullerkuppude kadu ei ole otseselt tingitud kliimast, küll on see seotud puisniitude kadumisega, mille peamine põhjus on inimtegevus – linnastumine ja põlluharimistavade teisenemine. Põhjalikult saab selle kohta lugeda Maalehe 2017. aasta artiklist ning Tiina Talvi juba 2011. aasta puisniitude hooldamise alasest uurimistööst, mis on koostatud keskkonnaameti tellimusel.1 Sellest aastaarvude vahest on näha, kuidas uuringuprognoosid nõuavad aega, et need märgatavaks saaksid.

Meenutanud mälestust neljast selgest aastaajast, vaatasin, mida Ilmateenistus.ee kuukokkuvõtted keskmise temperatuuri kohta ütlevad. Vahemikus 2013–2020 juuni keskmine temperatuur väga muutunud ei ole, mõnel aastal normist kõrgem, mõnel madalam. Kuid vaatasin ka detsembrit. Alates 2013. aastat kuni 2019. aastani on temperatuur alati olnud normist kõrgem: väidetavalt on paljuaastane detsembri keskmine –2,0 kraadi, vahemikus 2013–2019 on keskmised peaaegu alati olnud üle 0 kraadi, 2015. aastal näiteks lausa 3,3 kraadi. Samamoodi on kõrgem keskmine temperatuur kasvanud ka mitmel teisel kuul, eriti talvekuudel.

Kullerkuppude kadu ei ole otseselt tingitud kliimast, küll on see seotud puisniitude kadumisega, mille peamine põhjus on inimtegevus – linnastumine ja põlluharimistavade teisenemine.

Wikimedia Commons

Oma kogemusele tuginedes ja teaduskirjandust lugedes olen jõudnud veendumusele, et ilm ja kliima muutuvad (üldiselt soojenedes) ja inimkonnal on selles oma roll. Seda kinnitavad teadusartiklid ja raamatud, millest Eileen Crist on andnud ammendava ülevaate.2 Saadaval on ka populaarteaduslikud artiklid, mida võib lugeda näiteks Sirbi kliimarubriigist või Guardiani kliimavaldkonnast.3 Ma ei taha pikalt peatuda arvudel ja statistikal, vaid keskendun sellele, mida olen juba maininud: teaduse prognoosid jõuavad inimtajusse viibega. Niisiis tahan rääkida sellest, kuidas me ilmas elame. „Ilm“ on eesti keeles huvitav sõna – ilm on vihmane, soe, tuuline, kuid ilm on ka kogu maailm. See on mõtisklus meie kogemusest ilmas, ja sellest, kuidas ilma muutumisse uskumiseks ei pea tutvuma teadusuuringutega, piisab oma ümbruse tähelepanelikust jälgimisest.

Mind inspireeris seda esseed kirjutama Zadie Smithi 2014. aastal kirjutatud nn eleegia Ühendkuningriigi aastaaegadest, kuidas ilm seal muutub ja kuidas see armsaks saanud harjumusi muudab.4 Smithi essee kõnetas mind ja ma tahtsin samasuguse armastuskirja kirjutada ka Eesti maale, loodusele ja ilmale. Tähendab, mida mina küll juba mõnda aega enam kogenud ei ole, aga mille järele ma tihti igatsen. Smithi esseed on mõttetu tõlkida, sest eestlasi ei pane Victoria vahukoore-maasikatort heldima nii nagu suvine rabarberikook ja rabarberikissell, varasügisene õunakook või detsembri lumehanged. Teisisõnu, seda tunnet ei saa tõlkida, vaid peab ise kirjutama.

Eestlaste tundeid liigutavad teistsugused hetked ja ootused, sest kliima ja laiuskraad on teine, marjad, mida maa annab ja mida nendega tehakse, on teistsugused. Mulle tundub, et kliima, ilm ja loodus määravad tihti selle, mis on eestilik. Eestlus tundub olevat tugevalt looduspõhine. Võib-olla on see mingi natsionalismi vorm, näiteks loodusnatsionalim, kuigi ma ei taha end üldse rahvuslusega siduda. Igal juhul on looduse kaudu rahvusliku ühisidentiteedi otsimine palju kaasavam ja toredam kui ühise seksuaalorientatsiooni, nahavärvi või etnilise päritolu järgi ühisidentiteedi otsimine.

Peale päikese tõusmise ja loojumise on aastaaegade vaheldumine ja seeläbi ilma tunnetamine kõige loomulikum viis tunda aja möödumist, sellest aimu saada. Mehaaniline aeg – tunnid, minutid, sekundid – on midagi, mida me ilma kellata ei taju. Seevastu on selge, et kui päike loojub, hakkab päev lõppema; kui tõuseb, siis päev algab. Mida kiiremini päike neil laiuskraadidel, kus Eesti asub, loojub, seda külmemaks väljas läheb. Rohelised lopsakad lehed vahetavad värvi, kuivavad, langevad. Päike käib madalamalt, linnud lahkuvad, puud on raagus, on esimesed öökülmad, lumi tuleb maha. Niimoodi on ikka olnud, kuid üha enam lükkub talv edasi, üha enam tundub suvi liialt jahe ja vihmane.

Ma ei ole kaua Eestis aasta ringi elanud. Täiskasvanuna olen olnud kusagil välismaal, peamiselt Ühendkuningriigi linnades Portsmouthis, Glasgow’s, Newcastle-upon-Tyne’is. Ühendkuningriigi kliima on väga erinev Eesti omast, või vähemalt oli siis, kui ma sinna kolisin. Juunis ja detsembris võib vabalt olla sama soe, lumi on väga harv nähtus, suved on jahedad, sellist sügist ja kevadet nagu Eestis, ei ole. Teisisõnu, siin ei ole aastaaegu – kuuma suve, värvilist sügist, lumist talve, mudast maalõhnast kevadet.

Ma ei väida, et ühe paiga ilm on parem kui teine. See on teistsugune. Ühendkuningriigi kevad on nartsissid, tulbid, krookused ja ootamatud paduvihmahood, värske lõhn, värske helendav rohelus, magnooliaõied ja õiesadu. Mitu riigipüha, inglaste valge naha põlemine ja õlleaedades esimeste soojade päevade nautimine. Peamiselt siiski nartsissid ja vihm. Eesti kevad on murrangulisem ja palju mitmekesisem: esimesed jääpurikad ja pikenevad tulipunased päikeseloojangud, lume sulamine, pori-pori-pori, paiselehed, maa lõhn. Ka kullerkupud, sinililled, ülased. Või vähemalt sellist Eesti kevadet olen ma igatsenud ja ette kujutanud.

Mustikaaeg teisel ajal

Võib veidralt kõlada, aga vahest igatsen Eesti maad rohkem kui inimesi ja midagi muud sellel maal. Ma igatsen oma vanemate aeda, ristikheinaõisi ja päevalilli, ja kase all võrkkiike, ja ma igatsen tuhandet eri värvi päikeseloojangut seal aias. Ma igatsen lumehangi ja uisutamist ja nii külma talve, et valus on hingata. Ma igatsen metsast läbi lume ise kuuse toomist, mitte turuplatsil vihma käes selle valimist. Ma igatsen pikki sooje suveõhtuid. Aga seda igatsevad nüüd ka need, kes elavad „talvel“ Eestis, sest sellist valusalt külma talve enam ei ole.

Me tajume aja möödumist ja seda, mis aeg on, tihti looduse järgi – päikese langemisnurk ja valgusemäng, kuum või külm, rohelised puud ja sinine taevas, punakollased puud ja hall taevas. Me elame looduses ja meie aeg on samuti looduses. Ma tean, et on juuni lõpp, sest ma saan süüa Eesti maasikaid, mida õnnelikumad nopivad oma peenralt; juuli lõpp ja augusti algus tähendab vaarikaid, karusmarju, mustikaid, kukeseeni. Seda võtab eestlane enesestmõistetavusega, ootab-teab, kunas jõuab kätte mustikaaeg. Aga mustikaaeg hakkab kätte jõudma teisel ajal, või üldse mitte, kui me ei sõida vähem autoga, lenda vähem, tarbi vähem, tooda vähem.

Ma tahan öelda, et ilmal ja sellega kaasas käivatel nähtustel on suur osa kiindumuses koha vastu ja oma mina tajumises sealses kohas. Kiindumus peaks olema piisav, et märgata antud kohas muutusi oma tegevuses: lumises metsas kuuse valimine, kevadel kullerkuppude korjamine, pikkade suveõhtute nautimine ilma sulejopeta. Need ei ole juhuslikud muutused, vaid märgid sellest, et kliima muutub ja seda suuresti inimmõjul, nagu eelmainitud artiklites on teaduslikult tõestatud. Teadmine on aga ka see, et käitumises muudatusi tehes saame protsessi aeglustada, nautida sellist ilma, nagu me seda juba tunneme. Süüa mustikaid ikka augustis, uisutada jaanuaris, noppida kevadel ja suve hakul kullerkuppe.

Miks suhtuti COVID-19 kui kriisi? Sest see juhtus siin ja kohe. Kliima soojenemine on samamoodi kriis, toimub siin ja praegu, aga see on kuidagi hajunud, pikaldasem – katastroof, mis võib saabuda, on liiga kaugel, me ei kujuta ette, kuidas see elu mõjutab. Harjume muutustega, mis lühikesse aega kokkusurutuna mõjuksid väga ehmatavalt. Ometi on need pika aja jooksul toimuvad ilma väiksed muutused väga märgatavad. Neile tuleks reageerida, sest need ulatuvad ilma muutusest kaugemale. Just igapäevased toimingud, mälestused on need, mis löövad häirekella, annavad teadmise, et kui me oma harjumusi ei muuda, muutub ilm (sõna mõlemas mõttes – koht, kus elame, ja aeg, mida, tajume, ning ka kliima) veelgi rohkem.

Tõesti, keegi ei teagi, kuidas ilm muutub ja kui palju on see loomulik, aga see polegi tähtis. Rõhutada tuleb, et ilm muutub – ja elu selles ilmas, meie meeled, tunded, kogemused. Muutusi võib küll tervitada, kuid ainult seni, kuni need tagavad kestliku, elukõlbliku elu ka kümne, viiekümne, saja aasta pärast.

1 http://www.hiiuleht.ee/2017/07/hiiumaa-kadunud-kullerkupud/ https://www.keskkonnaamet.ee/sites/default/public/PLK/Lisa_3_Puisniitude_puiskarjamaade_hoolduskava_2011.pdf

2 Naomi Oreskes’s 2004 landmark study, „Beyond the Ivory Tower: The Scientific Consensus on Climate Change“, Science 306, no. 1686 (December 3, 2004). Bill McKibben, The Debate is Over: No Serious Scientist Doubts that Humans are Warming Up the

Planet, Rolling Stone, November 3, 2005.

Eugene Linden, The Tides of Public Opinion, chap.18 of Winds of Change: Climate, Weather, and the Destruction of Civilizations (Simon & Schuster, New York 2006), pp. 219–29.

3 https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/maailmale-koige-suuremaks-ohuks-peetakse-ekslikult-kliimasoojenemist/

4 https://www.nybooks.com/articles/2014/04/03/elegy-countrys-seasons/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht