Mis kasu on ajaloost?

Kaarel Tarand

    Õnnelik maapere Urmas Eero Liivi dokumentaalfilmis “Tervitusi nõukogude Eestist”.

Ajaloo ja mäletamise kasu või kahju kohta on targad mehed aegade jooksul palju üldtuntud sententse pildunud. Kui aga asi läheb konkreetsemaks, tundub esmapilgul alati, et ajalool on pigem segav kui abistav tähendus meie argimurede võitmisel. Me näeme teda tegelikult must-valgelt, kuid kinnitame endale lakkamatult, et see, mida näeme, ei ole must-valge ja seetõttu pole lahendusi lihtne leida. Kui oleks, siis me ei maadleks tänaseni pronksmehega, mis sümboliseerib kogu ühiskonna suutlikkust nõukogude okupatsiooni pärandiga kuidagi toime tulla.

Rahvusliku ärkamise ajal oskasid eestlased ammutada oma lähimineviku raksustest innustavat ja edasiviivat jõudu. Alles käegakatsutavast pärisorjusest konstrueeriti 700aastase orjaöö müüt. Sellest müüdist õhutatuna, soovist, et kõik oleks teisiti, loodi kiiresti kõik, mis täisväärtuslikul rahvuskultuuril vaja. Aga ärgem unustagem, et see müüt ei sisaldanud ühtki positiivse iseloomuga fakti minevikust. See oli must-valge. Õigemini must. Valge pidi tulema alles eespool, tulevikus.

Kas me oleme praegu palju paremad ja teistsugused kui ärkamisajal? Ega vist. Tähendab, ka praegu sobivad meile omariikluse ülesehitamisel ning rahvusriigi arendamisel motivatsiooniks pigem mustad kui valged teated lähiminevikust, teisest orjaööst.

Urmas Eero Liivi värskes dokumentaalfilmis “Tervitusi nõukogude Eestist” (Ruut, 2007, esilinastus 17. veebruaril Sõpruses) ütleb Lagle Parek terve ajajärgu kohta lühidalt ja selgelt: “Oli närune aeg!” Seda ta oligi. Aga viis, kuidas Liiv seda näitab, nõukogude võimule ülistuslaulu laulvad arhiivikaadrid, mis moodustavad filmi selgroo, on ühe sõnaga kokku võetult: absurd! Ei midagi toredat. Täpselt sedasama veelgi teravamal kujul kõneleb Lauri Vahtre värske meenutusteraamat “Absurdi impeerium” (Tammerraamat, 2007). “See raamat on pühendatud inimtekkelise absurdi vahest ehk kõige võimsamale õiele kogu inimkonna senises ajaloos – Nõukogude Liidule,” kirjutab autor ise.

Jah, okupatsiooniaeg oli täis absurdi. Aga me saame seda absurdsena meenutada ainult seetõttu, et see aeg sai läbi. Praegu võib see absurdsus isegi toredana tunduda. Toreda absurdina, aga mitte toreda eluna. Absurdsus ei ole iial toreduse või heaolu, stabiilse elu ja rahulolu sünonüüm. Kui paljud meist keelduvad tänaseni okupatsiooniaega õudsena mäletamast, siis mäletagu absurdsena, mitte toredana. Või nõukogulikus kõnepruugis öeldes: “Iseseisvuspäevani on jäänud 8 päeva. Olgem valvsad!”