Mõlgutusi sõjaaja ajakirjanduskeelest

Piirolukorras väljendatakse end nagunii vabamalt ja julgemalt kui tavaks. Seepärast vajab liiasus ennemini tasakaalustamist kui tagant õhutamist.

RIHO PARAMONOV

Sõda ei muuda meie elu üksnes laial skaalal ja suurel määral, vaid puhuti ka äärmiselt kiiresti. Peaaegu kohe, kui Vene väed olid alustanud vaenutegevust Ukraina pinnal, järgnesid sellele kaalukad reaktsioonid Eesti ajakirjanduses. Ma ei taha rääkida sellest, et sõda tõusis esiplaanile nii tugevalt, et mingid küsimused, probleemid ja isegi valdkonnad jäid mõneks ajaks pea täiesti katmata. Ega ka sellest, et tekkisid uut tüüpi käsitlused-žanrid, neist kõige silma­torkavamad suuresti välisajakirjandusele ja ühismeediale tuginevad igapäevased või -nädalased pikad, kohati kirjanduslikku stiili kalduvad sõjareportaažid.

Tahan rääkida ajakirjanduskeelest. Hinnanguid anda pole kasulik, kuid kunagi varem pole ma märganud ajalehe­veergudel nii ohtralt sõnakasutust, mida tavapäraselt seostan argikõnega – ja nimelt sellisega, mida kohtab õllelauas või ka Facebookis. See uut tüüpi sõnakasutus, mida iseloomustavad liialdus, kujundlikkus ja rahvapärasus, täitis kiiresti arvestatava osa meediaruumist (eeldan, et sõjaajal meediatarbimine kasvas) ega näita soovi lahkuda.

Kuigi selle loo eesmärk ei ole diskursuse eritlemine, vaid arutelule kutsumine muutuse laiema mõju üle, toon selguse huvides mõne näite. Kõige värvikamaks sõnaloomeks on andnud põhjust mõistagi Putin, keda artiklites on nimetatud „Kremli koletiseks“, „kavalaks Kremli vanakeseks“, „tapja vanakeseks“, „Putleriks“, „hullu(meelse)ks” jne. Levinud on ka mitte-nii-värvikas „diktaator“. Enim levinud kujund – see võiks olla ka üks meie aega defineerivaist märksõnadest –, on aga „orkid“, mõnikord täpsustatuna „Mordori orkid“. Seda rakendatakse enamasti, kui räägitakse Vene sõduritest, aga vahel ka abstraktse venelase puhul.

On võimalik aru saada, et lopsakas kujundiloome jms aitab timmida kirjutaja soovitud rõhuasetusi, kuid siit pole palju maad vastuoluni ajakirjanduskeele normidega. Ajakirjanduskeeles on hinnatud argumentatiivsust ning tasakaalustatud, loogilist, ökonoomset ja tabavat käsitluslaadi. Keerulised ühiskondlikud olud kindlasti ei tähenda seda, et vormi võib kergekäeliselt ohverdada sisu altaril. Seda enam et piirolukorras väljendatakse end nagunii vabamalt ja julgemalt kui tavaks. Seepärast vajab liiasus ennemini tasakaalustamist kui tagant õhutamist. Mullegi on kujundid alati meeldinud, kuid kui hakkasin ülikoolis võtma keeleloenguid, sain aru, et tegu on ohtliku keeleviguriga, mille suhtes tuleb säilitada alaline valvsus. Kujundite kasutamise range eeldus on hea keeletaju: nad toimivad vaid siis, kui on täpsed ja täpselt doseeritud (jällegi on halb liiasus). Mittetoimiv kujund kahjustab teksti.

69aastast teovõimelist meest üldiselt vanakesena (võrdne raugaga) hästi ette ei kujuta. Ka määratlused „hull” ja „tapja“ on mitmes mõttes komplitseeritud. Paljude valitsejate-võimukandjate, sh teatud USA presidentide, otsuste tagajärjel on valatud süütut verd, ent sellest hoolimata peetakse osa neist, seejuures sageli kõige verisemaid ja mõnikord ka obskuursemaid, hoopis ajaloo suurteks kangelasteks (mõistagi ei tähenda see, et sama saatus peaks ootama Putinit). Metsiku ja rumala olendi arhetüübiks sobib „ork“ hästi, kuid erinevalt neist, kes tungisid Ukrainasse, ei ole ta inimsoost. Siin on lehekülgede viisi ainest jätkuaruteluks … Diktaatorlust ei määra mitte sõjateele asumine, olgu see kui tahes salakaval, jabur ja ohvrirohke, vaid võimu piiramatus. Pole kindel, kas Putini võim on piiramatu, nagu ka see, kui suur on tema toetus või mittetoetus venelaste seas.

Poole aasta jooksul olen välja kirjutanud ka pikemaid sõnakonstruktsioone, kõik kutseliste ajakirjanike sulest (nimed ja väljaanded jätan märkimata).

1. „Veebist leiab video, kus on näha, kuidas umbes 15 Vene tankist saavad küla vahel kaks-kolm paugu lagipähe. Kas teised teevad siis püksid täis ja tõmbavad jeehat?“ [kirjavead algkujul]. Sedavõrd madalkeelne lause nädalalõpu suures intervjuus mõjub kohatult. Sõnad matavad mõtte täiesti enda alla. Kes peaks olema sellise stiili adressaat?

2. „Seepärast on liberaalse maailmakorra säilimine Ukraina kätes, kelle võimuses on teha lõpp Putini terroristlikule ja igas muus mõttes läbikukkunud riigile.“ See lause ei mõju kohatult, kuid ei ütle ka midagi, sest argumenti asendab laiahaardeline hinnang-üldistus. Iseäranis julgete (ja kardetavasti sageli huupi rabavate) hinnangute ja üleüldse tähelepanu tõmbava sõna- ja stiilivalikuga on silma paistnud eelmainitud igapäeva-sõjareportaažid.

3. „INTERVJUU | Sõjaekspert: kui Kreml Ukrainas molli saab, võib ta revanši otsida Balti riikidest.“ Nii ei räägi enam isegi keskkoolipoisid. Kas inter­vjueeritav on samuti sellise sõnastusega päri?

Nüüd järeldused. Eri kõne(tus)viiside lähenemise ja kokkusulamise tõttu muutub niigi vaba keelekasutus veelgi vabamaks. Ajakirjanduse tagapõhjalt harija ja mõju(ta)ja roll, antud juhul keeleharijana, näib taanduvat. See on nukker väljavaade, sest just ajakirjandusväljaanded võimaldavad suurtele hulkadele peamise kokkupuute kvaliteetse ja professionaalselt toimetatud tekstiga.

Kõrvalekalded harjumuspärasest ajakirjanduskeelest on osalt selgitatavad asjaoluga, et äärmuslik olukord avas tee kirjutajate ridadesse uutele inimestele, kel napib kogemust, aga jääb ebaselgeks, miks lubavad toimetajad säärasel diskursusel võimust võtta. On vaja vaid näpuliigutust, et asendada „Putler“ pisutki vaoshoituma sõnastusega. Ja see näpuliigutus aitaks vältida kümmet teist, mis juba järjekorras ootavad.

Võib-olla on määrav hoopis psühholoogiline faktor. Sõda Euroopas ikkagi. Jõuline „nüüd on ka öeldud“ stiil näib toimivat omalaadse patriotismi ning tõe ja õiguse poolel olemise mõõdupuuna. Muidugi, sõda nõuab drastilisi meetmeid, aga vahel teeb küll küllale ikka liiga ka. Tahan uskuda, et ühiskonnad õpivad sõjast ja väljuvad sellest targemana. Kui on aga vastupidi ja tarkus asendub nürimeelsusega, mille tunnus on ka nürikeelsus, siis on sõda mingis mõttes kaotatud ka juhul, kui paberil seisab võit. Lisaks: Putinil on ükskõik, kuidas teda nimetatakse, kuid küllap on temast lähtuva destruktiivse ideoloogia ja propaganda jaoks ka naaberriikide keeleline-väljenduslik allakäik kordaminek. Ei saa kunagi küllalt rõhutamisest, et Eesti riigi mõte seisneb kultuuris.

Kui ka meediatekstid ei anna enam küllaldast eeskuju, saab keelelodevus – täpsusele ja argumendile liialduse ja kujundi eelistamine – toitu ning kahjustab kogu kommunikatsioonikultuuri. See avaldub internetis, pereringis ja poliitikas. Ja kui juba ministridki, need meie juhtivad suunaseadjad, annavad eeskuju to hell’idega,* siis miks peaks valijagi oma mõtet ja keelt piirama, selle kultiveerimisest rääkimata.

* https://news.err.ee/1608757375/estonian-foreign-minister-putin-should-go-to-hell