Mõneti populistlik populismikäsitlus

Jan-Werner Mülleri kitsas populismi mõiste on küll huvitav, aga kohasem oleks siiski mõiste laiem sisu säilitada ja välja pakkuda nähtuse tüpoloogia.

MIHKEL KUNNUS

Mis on populism?“ pole klassika­potentsiaaliga monograafia, vaid pigem väike ajakohane essee, mis väärib kaasi eelkõige oma suhtelise pikkuse tõttu. Vabalt võinuks see ilmuda ka jooksvalt Akadeemias, Vikerkaares või Loomingus, Vikerkaare parempoolsuse erinumbris (2016, nr 10-11) on Mülleri kattuva sisuga kokkuvõtteartikkel ka ilmunud.1 Praegugi õhuke raamat võiks vabalt olla veel õhem, sest Müller kordab end üsna palju ja peamine tees sõnastatakse ikka ja jälle uuesti. Ses mõttes on Müller kannatlik pedagoog. Teose ajakirjanduslikkust rõhutab ka see, et näited on võetud eelkõige lähiajast. Essee on lihtsas keeles, lühike, autor kordab ennast heas mõttes ja teema on väga aktuaalne – rohkem võimalikult laiale lugejaskonnale vastu tulla vist ei saagi.

Mõiste monopoliseerimine

Müller kritiseerib põgusalt levinud arusaamasid populismist ja pakub siis välja enda oma, püüdes silmas pidada praegu aktuaalsete tendentside ühisosa. Ta ütleb, et populismi vajalik, aga ebapiisav tunnus on kriitilisus eliidi suhtes ning võtmeliseks kitsenduseks pluralismivastasus ja tõelise/õige rahva ainuesindamisele pretendeerimine. See ongi raamatu põhitees. Selline ilming on praegu laialt levimas küll ning nii ka Eestis. Seetõttu on huvitav vaadata, kui suurelt kattuvad siinsed ilmingud nendega, mida on kirjeldanud Müller.

Mülleri määratletud populismil on siiski rida sõsarilminguid, mis populismi peamist voolu toetavad, aga ise vastutusest pääsevad, kui Mülleri määratlusele rangelt truuks jääda. See on ehk ka mu suurim etteheide Müllerile. Kust võtab ta õiguse populismi mõiste monopoliseerimiseks? Pole ju populismi näol tegu loomuliku liigiga (natural kind) ning kõik teised populismi määratlused ja käsitlused, mida on ometi hulgi, tabavad samuti midagi olulist. Pealegi on tegu üsna laialt levinud tavakeele sõnaga, mille tähendusväli on lai, kontekstitundlik ja hägune, aga ometi kommunikatiivselt pruugitav. Eesti keele seletavas sõnaraamatus on antud päris kena määratlus: „rahvapärasust, (odavat) populaarsust taotlev poliitika, võimule pürgimisel rakendatav demagoogia sugemetega poliitiline tegevus“. Ka Vikipeedia artikkel algab igati adekvaatse täheldusega: „Mõiste täpsema defineerimise osas teadlastel üksmeelt pole“.

Ses mõttes võib mutatis mutandis ka Mülleri populismikäsitlust populistlikuks pidada. Kohasem oleks siiski populismi mõiste laiem sisu säilitada – ja vaevalt Mülleril ongi väge ja võimu oma arusaamine ainuvalitsevana kehtestada. Näiteks ütleb Leif Kalev eessõnas, et „populismi [võib] mõista ka positiivsemas võtmes, demokratiseeriva ja vabastava nähtusena. Ilma populismita võib demokraatiast saada kiiresti valikutevaene oligarhia, kus vaadatakse vaid, et siseringi käsi hästi käiks. Mõõdukal määral populismi võib pakkuda värskust ega lase võimukandjail liiga mugavaks minna“ (lk 7). Kas ei juhtunud Reformierakonna pika võimulpüsimisega just see? Ei tulnud ju Aitab Valelikust Poliitikast ja Sirbi-skandaal ning haritlaste suuteipimine sugugi tühja koha pealt.

Leif Kalev kirjutab: „Müller pakub meile pidepunktid demokraatia seisukohalt ohtliku populismi väljaselgitamiseks ja analüüsiks. Oht demokraatiale väljendub eeskätt pluralismivastasuses, teiste jõudude mitteaktsepteerimises ja püüdluses ainuvõimule. See on kvalitatiivselt teistsugune kui eliidi kritiseerimine või maagiliste lahenduste pakkumine, mida populistid samuti teevad“(lk 6). Ühelt poolt on kõik õige, aga eristusjõudu jääb väheks, sest teisi jõude ehk konkurente ei armasta suurt keegi ning ainuvõimust ei ütleks kah keegi ära. Maagiliste lahenduste pakkumist võib nimetada kvalitatiivselt erinevaks, aga ometi ei raputa see menetlus sellelt populismisilti.

Esimese tüpoloogilise eristusena võiks rääkida maagiliste lahenduste populismist. Selle alla võiksid käia kõik kirvemeetodil lahendused, nagu „Piirid kinni ja asi ants!“, „Kui on must, näita ust!“ ja igasugused vastuolulised komplektid, kus lubatakse korraga rohkem toetusi ja suuremat pensioni ning maksulangetusi. Sellega oleks lähisuguluses näiteks unistuspopulism, kui müüakse täitmatuid unistusi, olgu see kiire viie kõige rikkama hulka jõudmine või demograafiline plahvatus hommepäev. Sellist arusaama nimetab Tõnis Saarts sõna „populism“ üheks levinumaks kasutamiseks „vales võtmes“: „Populism kui rahva seas populaarsete, kuid lühinägelike ja vastutustundetute lahenduste või poliitikate pakkumine. Kuigi see võib olla populismi väljenduseks, pole see kaugeltki selle mõiste tuum.“2 Ma pole kindel, kas siin saab nii üheselt eristada tuuma ja väljendust ja kas sellist essentsiaalset tuuma üldse olemaski on. Teise tüüpilise „populismi“ eksikasutusena toob Saarts välja selle võrdsustamise paremäärmuslusega.

SAPTKile mõeldes turgatab pähe kujund „moraalipopulism“, aga populismi ja moraali suhe on komplitseeritum ja vajab pisutki süvenenumat pilku. Seda, et moraalil ja populismil on sügavam seos, rõhutab ka Müller. „Populistid väidavad, et nemad ja ainult nemad esindavad rahvast. Mõelgem näiteks Türgi presidendile Recep Tayyip Erdoğanile, kes oma arvukaid kodumaiseid kriitikuid trotsides kuulutas: „Meie oleme rahvas. Kes teie olete?“ Muidugi ta teadis, et ka tema vastased on türklased. Ainuesindamisele pretendeerimine ei ole empiiriline: see on selgelt moraalne hoiak. Ametisse kandideerides kujutavad populistid oma poliitilisi võistlejaid ebamoraalse, korrumpeerunud eliidi osana; valitsedes keelduvad nad tunnistamast mingitki opositsiooni legitiimsena. Populistlik loogika annab mõista, et keegi, kes populistlikke parteisid ei toeta, ei pruugi õieti päriselt rahva hulka kuuluda – rahva, keda kujutatakse alati õigel teel oleva ja moraalselt puhtana (lk 29).

Populism ja moralism

Populism on üks eripärane moralistlik kujutelm poliitikast, niisugune poliitikamaailma tajumise viis, mis seab moraalselt puhta ja täiesti ühtse fiktsionaalse rahva vastamisi eliitidega, keda peetakse korrumpeerunuks või mingil muul viisil alamaks,“ kirjutab Müller“ (lk 52). Kui Saartsi arvates on populism „maailmavaade, mille järgi on ühiskonnas kaks vastandlikku gruppi: korrumpeerunud eliit ja rahvas“3, siis ajalugu ja tänapäev kubiseb näidetest, kus see ju nii ongi. Ei jõua piisavalt rõhutada, et eliidi ülesanne on mitte anda korruptsioonisüüdistusele alust. Seda ei tohi unustada.

Populismi ja moraali seos on aga tõesti oluline. Kui püüda kujutada populismi vastandsuundumust, siis võiks olla selleks just nimelt moralism, hoiak, millega esitatakse rahvale moraalne nõudmine olla parem, töökam, kasinam, vooruslikum jne. Moralistlik reaktsioon alkoholiaktsiisi tõusule olnuks näiteks „Jooge vähem!“ või meietavalt „Joome vähem!“, seevastu populistid apelleerivad ikka sellele, et mingi kuri jõud (korrumpeerunud eliit) on rahvale jälle kuidagi liiga teinud. Karskusliikumine on moralistlik, „Maksud sõidavad Lätti!“ populistlik.

Praegu on kõige positiivsemas mõttes moralistlik liikumine igasugune veganlus, loomaõiguslus jms, sest moralismi sisuks on ikka üleskutse piirata oma tegemisi vabatahtlikult moraalsetel kaalutlustel. Näiteks SAPTKi keskendumist homoküsimusele nimetaksin just seepärast moraalipopulismiks, et vaid väga väiksele osale inimestest on homoseksuaalsusest hoidumine moraalne enesepiiramine, enamikult ei nõua see vaikesäte mitte mingit pingutust, ning vaikesätte kujutamine moraalse saavutusena on populismiga vähemalt psühholoogilises lähisuguluses, eriti kui see vaikesäte on lausa saatus (rass, sugu, ajalookannatused jne). Kui SAPTK nõuaks sama kindlameelselt abielulahutuse keeldu ja jutlustaks sama raevukalt abielueelse seksi amoraalsusest, ei oleks nende mõju ligilähedaseltki selline.4

SAPTKi homotrummi tagumine on tõelise, heas mõttes moraalse nõudlikkuse (näiteks säästlike ja keskkonnasõbralike eluviiside nõudmise) psühholoogiline vastand: inimesi paitatakse ja kiidetakse selle eest, mis nad juba on (mugavalt tehakse kontrasti väljajoonistamiseks ühest vähemusest patuoinas), apelleeritakse hoiakule „Teile on liiga tehtud! Te väärite paremat elu!“, mitte aga „Võtke end ometi kokku! Te pole praegust heaolu ära teeninud!“. Moralist ütleb, et oled ise patune ja süüdi, populist ütleb, et tema on patune ja süüdi. Ja taas: ei maksa unustada, et mõnikord see ka nii on.

Moraliseerimise puhul on aga sedasi, et kui see ei puuduta ainsat moraalsete valikute agenti – üksikisikut, ei ole talle adresseeritud, siis saab moralismist väga hõlpsalt ühe järjekordse mütoloogia konstrueerimise vahend: religioonipsühholoogilise substantsi saab mingi abstraktne tont, olgu selleks kapitalism või globalism, neoliberalism või fašism (nende nähtustega võitlemiseks pole moralism sobiv vahend). Inimene ehk zoon politikon kasutabki aga orienteerumiseks mütoloogilist kaarti …

1 Vt https://www.vikerkaar.ee/archives/20250

2 Tõnis Saarts, Liberaalse demokraatia sõnastik. – Vikerkaar 2019, nr 10-11, lk 64.

3 Samas.

4 Asise perekonnakaitse kohta vt artiklit, mis teeb konstruktiivsuses pika puuga ära SAPTKi deklaratiivsele ponnistusele: Erkki Laaneoks, Lapsele ühest vanemast ei piisa.– Postimees 30. X 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht