Mõtteid ja täheldusi ajakirjandusseisust Eestis

Kerge on muutuda osaks süsteemist ja selle sees olles võibki näida, et see paradigma on ainuõige ja süsteemi toimemehhanismide vastu võidelda ei olegi võimalik.

ISABEL MARI JEZIERSKA

Aasta eest kirjutasin Müürilehes1 nõnda: „Olen üritanud juhinduda Millist, kelle arusaamad suunavad arutama teemadel, mis võivad näida selged ja lõplikult paigas. Kui me ei luba teisel oma mõtet esitada, siis on võimalus, et temal on siiski õigus. Väita vastupidist oleks äärmiselt arrogantne. Nii võimegi jääda uskuma ilusat valet. Ja isegi kui see mõte, mida me ei luba teisel esitada, on vale või vigane, siis mingi osa sellest võib olla siiski tõde. Ja kui me ei luba teisel seda mõtet esitada, siis me ei saa ka näidata, et see on vale. Nõnda jääbki see tõeks vales elava inimese jaoks. Kui see vaigistatud mõte on aga tõde, siis hoiame tagasi ka seda inimest, kes on selle mõtte omanik, sest tal ei ole võimalik selle üle arutleda ning seda teiste mõtetega kaalukausile panna. Mahavaikimisest või vaigistamisest ei ole kellelgi võita – ei sellel, kellega me ei nõustu, ega meil endil.“

ERRis avaldatud artiklis2 kõneles Toomas Henrik Ilves sellest, et elame esseistika põuas. Mulle näis, et olen temaga ajakirjandusest sarnaseid mõtteid mõelnud, kuid sel teemal sõprade-tuttavatega arutades selgus, et isegi kui osutame Ilvesega samale tulemile, mõistame probleemi olemust täiesti erinevalt. Olukorra erinev tõlgendus tuleneb ilmselt tõigast, et Ilves kritiseerib Eesti ajakirjandusseisu kõrvalseisjana, mina seevastu olen põgusalt uurinud seda n-ö sisevaatlejana.

Ilvesele näib, et ühiskond igatseb Enn Soosaare suguste kirjutajate järele. Head kirjutajad on peletatud eemale valimatu sõimu poolt – sestap nad ei kirjuta. Kuid see ei ole lõpuni tõsi. Häid kirjutajaid on ja nad kirjutavad, selles võib veenduda igaüks, kes võtab ette Müürilehe, Sirbi, Vikerkaare või Akadeemia. Tõsi, Ilves räägib arvamusartiklitest, mis avaldatud Eesti Päevalehes, Eesti Ekspressis, Postimehes, ERRis ja erakondlikes meediaväljaannetes. Kuid seepeale võiks küsida, miks ei kirjuta need head esseistid ka neile? Või kas nende kirjutisi üldse avaldataks või trükitaks ajalehtedes?

Tõsi on see, et kirjutades ajalehele, peaks mõtete kirjapanemise viis olema hoopis teine. Ajalehe võtavad inimesed hommikul ette selleks, et saada kätte oma doos päevauudiseid ja olla maailmas toimuvaga kursis. Aeg-ajalt loetakse uurivaid lugusid, kui neid on. Kuid nendega ei ole meil Eestis kuigi hästi: Postimehes ei ole uurivat ajakirjandustoimetustki ja Ekspress Meedia ajakirjanikud teevad küll head tööd, aga tihti on avaldatud artiklid ilmselt ajanappusest tulenevalt toimetamata ning seepärast raskesti loetavad. Igapäevaselt neelatakse ka provotseerivate pealkirjadega arvamuslugusid, mis nii mõnelgi korral pööravad kirjutise argumendiliini pea peale ja ei soosi sugugi edasiviiva arutelukultuuri kujunemist.

Hommikul või pärastlõunal, kui inimeste pilgud pöörduvad hommikusöögi-

Toimetajate roll ajakirjanduses võiks olla arutelukultuuri modereerimine ning selle suunamine faktipõhise ja loogilistele argumentidele tugineva lähenemise poole.

Sirp

või lõunalauas uudistele, ei jõuaks lugejad sedavõrd süveneda, et võtta ette keeruliste mõttekonstruktsioonidega ja rasketele sõnadele-terminitele tuginevaid esseid. Ma ei kõnelegi sellest, et kultuuriajakirjade artikleid peaks avaldama ajalehtedes. Küll aga osutan sellele, et needsamad esseistid võiksid kirjutada ka ajalehtedele, pidades silmas lugejaskonda ja konteksti, milles neid esseid loetakse. Miks nad seda juba ei tee? Või kui kirjutavadki, miks meenutab ajalehtede arvamusrubriik (endiselt) – Ilvese sõnadega – virtsavett, kus esil artiklid, milles rünnatakse ad hominem oponente, ning mis suruvad jõuga peale oma arvamust, selle asemel et veenda argumendiga?

Viimasele küsimusele võiks heita veidi valgust mõned minu tähelepanekud ajast, mil olen ajakirjandusega kokku puutunud. Tegelikult olen tahtnud jagada oma mõtteid ka varem, kuid ausalt öeldes ei ole ma julgenud neid avalikult üle anda. Samas tunnen, et vaikides salgaksin maha needsamad põhimõtted, mille pärast tahaksin üldse, et minu artikleid nendessamades lehtedes tulevikus avaldataks.

Veetsin eelmise aasta suve Eesti Päevalehe arvamustoimetajana ning tänavuse suve Postimehes väitlustoimetajana, viimased kaks aastat olen olnud ka faktikontrollija Eesti Päevalehes, Postimehes ja Levilas. Selle kogemuse najal kirjutan üles oma täheldused.

Surve ajakirjanikele

Ajakirjanikele kommertssurve avaldamist peetakse suurimaks ohuks Eesti ajakirjandusvabadusele. Kvaliteet ja sisu kannatavat klikkidel baseeruva äriloogika tõttu. Oluline on see, mitu inimest artiklit sirvis ja kas artikkel lõi pinnase, mis ajendas lugejaid kommentaariumis ennast välja elades või vastuartikleid kirjutades sõna võtma. Ajakirjandust survestavad kiire infoliikumine, konkurents erinevate meediaväljaannete vahel, poliitiline maastik ja avalik huvi.

Selle kirjelduse või kriitikaga võiksid ilmselt paljud nõustuda. Kuid eraldi küsimus on, kas ja kui palju üritavad meediaväljaanded ja ajakirjanikud-toimetajad sellele vastu töötada, nende ohtudega aktiivselt tegeleda? Kas nad on enesele märkamata muutunud osaks probleemist?

Pärast valimisi arvas Eesti Päevaleht, et faktikontroll peaks võtma väikese pausi – inimesi ei tasu ärritada. Asi ei olnud uues valitsuses, vaid üleüldises agressiivses ühiskondlikus atmosfääris, öeldi mulle. Seda agressiivset fooni ei kavatsetud aga lahendada faktipõhist ning loogilistele argumentidele tuginevat arutelukultuuri viljeledes ja jõustades, vaid lihtsalt suud pidades.

Eesti Päevalehe arvamustoimetajana panin üles liigpalju artikleid, mida mu südametunnistus tegelikult ei lubanuks avaldada. Aga mina ei olnud see, kes otsustas, mis jääb avaldamata, mis mitte. Mul ei olnud aega neid arvamusartikleid tegelikult toimetadagi, et essee oleks kirjutet ilusas eesti keeles, et aidata kõneleda ka neil, kes seda sõnas teha ei oska. Veel vähem oli mul aega kontrollida olulisemaid faktiväiteid. Kui tundsin, et seda tuleks siiski ka ajapuuduses ilmtingimata teha, siis soovitati mul antud lõik lihtsalt välja jätta. Pealkirjad mõtlesin muidugi mina, nende loomise juhtnööriks oli: „Neis peab peituma konflikt!“. Ühel hetkel harjusin juba ära ja alles sügisel ülikooli naastes mõistsin päriselt, kuidas see mu mõtlemist mürgitas. Kuna olin lehes suvel, siis ilmselt mängis minu kogemuses rolli ka hapukurgihooaeg. Kuid minu arvates ei õigusta see siiski valimatult igasuguste artiklite avaldamist, sest arvamusartiklite läbi kujundatakse ühiskondlikku meelsust ja mõjutatakse seeläbi poliitikat.

Postimehes seevastu tundsin, et mul oli väitlustoimetajana ja faktikontrollijana ühest küljest palju rohkem vabadust, teisest küljest jätsin kõigele vaatamata mingid asjad välja ütlemata, mõeldes kujuteldavale lugejale, kes mind kasvõi minu perekonnanime või maailmavaate sildi pärast ühel või teisel viisil võiks vääriti tõlgendada. Seda nimetatakse vist enesetsensuuriks. Mõistsin seda alles siis, kui mult küsiti, et mida ma siis ikkagi ise kirjeldatust arvan. Arvasin paljut, muidu poleks ma sel teemal kirjutanud. Aga lugejatele üritasin vaid vihjamisi sellest märku anda, et hoida end nende eest, kes mõtlevad minust teisiti ja kes pole valmis astuma minuga arutellu.

Teadsin juba ette, et küsimuse alla ei seata mitte kirjutatut, vaid kõike muud minuga seonduvat.

Puuduvad aeg ja mõõdupuud

Postimehes nagu Eesti Päevaleheski avaldatakse tihtipeale artikleid, millel kaheldav väärtus. Suvel lehes trükitud Evelin Poolametsa artikkel3 ja samal hommikul veebis ilmunud faktikontroll4 (mis jõudis muuseas palju vähemate lugejateni ja kus on seatud kahtluse alla Poolametsa nelja väite kehtivus) ilmestab viimast eriti hästi.

Mulle tundub, et probleem seisneb selles, et Eesti Päevalehe ja Postimehe arvamustoimetustel puudub selgelt paika pandud mõõdupuu, mille järgi arvamusartikleid valitakse. Ajakirjanikele, toimetajatele ja faktikontrollijatele peaks antama oma töö, kirjutatu ja eesmärkide mõtestamise jaoks ka aega. Ajakirjandusilma ärimudel seda aga ilmselgelt ei soosi. Hiljuti avaldas Eesti Päevaleht järjekordse artikli5 Kuido Sädelt, kes on tituleeritud „energiaeksperdiks“. Kuid umbes aasta tagasi tegin Kuido Säde artiklile Eesti Päevalehes ilmunud faktikontrolli6 ja ilmnes, et tema põhiväide toetub kliimakriisi skeptilise vandenõuteooria veebilehel avaldatud artiklile. Sügavalt kahtlen, et üks „tõeline energia­ekspert“ seda teeks. Eesti Päevaleht on avaldanud temalt aga üle kümne „energiateemalise“ artikli. Vähemalt ühe neist panin möödunud suvel üles ka mina.

Kerge on muutuda osaks süsteemist ja ma ei imesta, et selles olles võibki näida, et see paradigma on ainuõige ja süsteemi toimemehhanismide vastu võidelda ei olegi võimalik. Olukorra ühe lahendusena näen seda, et ajakirjanikele-toimetajatele antaks aega lugeda kultuuriajakirju, et neil oleks võimalik mõtestatult avalikku arvamusruumi kujundada. Just kultuuriajakirjades avaldatud artiklite autoriteks on esseistid, kes võtnud vaevaks süveneda, et tasakaalukalt oma mõttekäike avada. Ekspress Meedia majja on Sirp tellitud, Postimehe majas ei leidnud ma ei Sirpi ega ühtki kultuuriajakirja. Ehk oleks nüüd aeg need tellida?

Tasakaaluka teksti eest peab võitlema

Sedasama Ilvese artiklit kommenteeris Elise Rohtmets: „Teisel pool kardinat näeb ju ajaleht kui ettevõte, et selliste tekstide lugemus on väike ja paneb ise vägisi pealkirja, mis kütaks emotsioone üles. Tasakaaluka teksti eest peab võitlema.“ Tasakaaluka essee avaldamisel ei peaks konkureerima provotseerivatele faktivigadele ning demagoogiavõtetele toetuvate artiklitega. Kuid tuleb nentida, et kui kirjutajad siiski võitlevad oma esseede eest, siis ilmselt need tasukaalukad kirjutised ka avaldatakse. Olukord ei ole sugugi nii lootusetu, nagu väitis oma kõnes Ilves. Meil on mänguruum, milles võimalik teisi noote peale võtta.

Tihti tuntakse muret n-ö tühistamiskultuuri pärast ühiskondlikus arutelus, kuid ennekõike peaks murelikuks tegema see, et ühiskondlikku dialoogi triviaalseks tegevad artiklid võtavad arutelu edasiviivatelt esseedelt leheruumi. Samal teemal, natuke teises kontekstis küll, kirjutas Facebookis ka Vikerkaare toimetaja Aro Velmet: „Ei, ajakirjanikud, ärge üritagegi ennast „meil on arvamusvabadus“ argumendi taha peita. Iga toimetus teeb pidevalt valikuid, mida avaldada ja mida tagasi saata, mida loetakse avalikku sfääri edendavaks mõttearenduseks ja mida mitte.“8

Aasta eest rõhutasin oma Müürilehe artiklis sõnavabaduse olulisust, kuid nüüd tahaksin lisada ja end parandada, et toimetajate roll ajakirjanduses võiks olla arutelukultuuri modereerimine ning selle suunamine faktipõhise ja loogilistele argumentidele tugineva lähenemise poole, mitte avaldada neid artikleid, mille ainus väärtus on „mingi uue teema arutellu toomine“. Avalikus ruumis olgu arvamus põhjendatud ning ausal viisil lugejale ette kantud. Vigu võib teha, aga suuremad neist võiksid toimetajad juba eos välja tuua, ning kui see on võimalik, lasta autoritel oma artiklid ümber kirjutada. Kui näiteks mõni faktiviga seab argumendi täiesti kahtluse alla, siis ei tohiks sellist artiklit avaldada. Kirjutada tunde pealt, argumenteerimata ja süvenemata on palju lihtsam, kui võtta see aeg, et need avaldatud rumalused kummutada. See on aja ja jõu raiskamine.

1 Isabel Jezierska, Küüniku tundekasvatus. – Müürileht 8. VIII 2019.

2 Toomas Hendrik Ilves, Me elame esseistika põuas. – ERR 5. IX 2020.

3 Evelin Poolamets, Kriitiliselt ahistamisest. – Postimees 16. VII 2020.

4 Elisabeth Niido, Vikki Perijainen, Isabel Jezierska, Kriitiliselt Evelin Poolametsa arvamusloost. – Postimees 16. VII 2020.

5 Kuido Säde, Me ei peaks kartma vene gaasi rohkem kui LNG-d, mis on kallim ja utsitab kliimasoojenemist. – Eesti Päevaleht 7. IX 2020.

6 Isabel Jezierska, Faktikontroll: Kas paarikraadine temperatuuritõus jätab tõesti Gröönimaa jää alles? – Eesti Päevaleht 31. VIII 2019.

7 https://www.facebook.com/kuido.anderson

8 https://www.facebook.com/aro.velmet/posts/10157260817392676

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht