Nüansimeele kriis: Ülo Mattheuse juhtum

Marek Tamm

1992. aasta 6. märtsi Sirbis avaldas Ülo Mattheus artikli, kus võttis jutuks Jaan Kaplinski luule. Kurtes ühe luuletuse segase sisu ja vastuolulise struktuuri üle, otsis kriitik oma tõlgendusele tuge Kaplinski ühiskondlik-poliitilistest seisukohtadest. Alles nüüd, olles paljastanud luuletaja moraalsed libastumised, ränga ülekohtu Eesti rahva ees, paistis talle, et on luuletuse ära seletanud. See Mattheuse kirjatöö ajendas Hasso Krulli avaldama ajalehes Eesti Elu (30. III 1992) artikli, millele ta pani pealkirjaks „Nüansimeele kriis”. Krull viitab alustuseks tollase Eesti kirjanduskriitika üldisele suutmatusele mõista kirjanduskeele eripära võrdluses moraalse või poliitilise keelepruugiga, kirjandus on „võrratult nüansirikkam, liialdusrohkem, ühtaegu unenäolisem ja reaalsestki reaalsem”. Kuid pöördub siis artikli ajendi, Mattheuse kirjatöö poole: „Valisin selle näite, kuna just Mattheuse kirjutistes ilmub eriti näkkulöövana tõeline ignorantsus kõige puhtkirjandusliku, ehtsamalt kirjandusomase suhtes”. Milleks seda vana vaidlust meelde tuletada? Sest Mattheus on tagasi! Lugedes viimasest Sirbist tema arvustust Andrei Hvostovi jutukogule „Võõrad lood”, lõi mulle uuesti näkku seesama ignorantsus kõige puhtkirjandusliku vastu, seesama täielik nüansimeele puudumine. Mattheuse arvustus on võigas kirvetöö Hvostovi novellikogu kallal, mida ta loeb kordamööda kui parteiprogrammi ja ajaloouurimust.

Mattheusele pole mingi probleem samastada novellitegelased Andrei Hvostovi endaga, kelle leheintervjuusid tsiteeritakse artiklis rohkem kui arvustatavaid jutte. Novellikogu „Võõrad lood” muutub Mattheuse käsitluses märkamatult Hvostovi ideoloogiliste seisukohtade kokkuvõtteks, tema isiklikuks poliitiliseks programmiks, mille paljastamisele kriitik suundub. Läbinägelikult näidatakse meile, et ilukirjanduse sirmi taha peituv autor on tegelikult Suur-Vene ideoloogia esindaja, šovinistist eesti rahva vaenlane, kes on kirjutanud oma raamatu ainult selleks, et õõnestada meie riiklikku iseseisvust. Mõistagi on Vene saatkond kõik selle kinni maksnud, saab intelligentne lehelugeja juba isegi aru. Arvustus päädib võimsa lõppakordiga, kui päevavalgele tiritakse armutu tõsiasi: Hvostovi ajalooteadvus ei ole õige eestlase oma, vaid nende oma, „kes aprillirahutuste ajal mässule tõusid, poeaknaid lõhkusid ja marodööritsesid”. Hvostov polegi „meie oma”, ei salga Mattheus rõõmu oma paljastuse üle. Kas tuleks ta riigist välja saata või vähemalt tema raamatud keelustada, selle jätab kriitik suuremeelselt juba lehelugeja otsustada.

Naljakas? Või siiski piinlik? Jah, väga piinlik. Seda piinlikum, et kuueteistkümne aastaga ei ole Mattheus midagi õppinud. Kõik see, mida Hasso Krull kirjutas 1992. aasta märtsis, kehtib ka praegu sõna-sõnalt. Või on siiski lootust? Kordame igaks juhuks üle. Kirjanduskriitika ei ole poliitilise hinnangu andmine. Ilukirjandusteos ei ole valimisprogramm. Tegelane ei ole sama, mis autor. Novell ei ole arvamusartikkel. Kirjanik ei ole ajakirjanik, isegi kui tal on sama nimi.