Nii hea, kui keegi mõtleb absoluudi peale

Arne Maasik. Pusa. 2007. Täna kell 18 avatakse Tallinna Kunstihoones Arne Maasiku fotode näitus. Justnimelt fotode, sest meie viimaste aegade väljapaistvaim arhitektuuri- ja looduse-, ning eelkõige tuttavate motiivide vahele jääva pildistaja ei ole pidanud vajalikuks oma senist suurimat isikunäitust suunava pealkirjaga avada. Lihtsalt fotod, ja kõik.

Kuigi pealiskaudsuses ning üle-nurga-tegemises Maasikut küll kuidagi süüdistada ei saa. Arne Maasik on võtnud Kunstihoone näitust väga tõsiselt: teinud mitmeid ülitäpseid plaane, kuidas kõik peab välja nägema, kutsunud kuraatoriks Karin Pauluse, et rõhuasetused ning visuaaliat toetav (selgitav) tekst oleksid paigas, ning kujundajaks Urmas Luure, et iga kujunduslik nüanss oleks täpselt välja timmitud, tausta ja fotode toonid-kontrastid tasakaalus (nii tuli Kunstihoone suur saal üleni mustaks värvida).  

Kuid see pole kaugeltki kõik: detsembri lõpupoole ilmus Arne Maasiku aukartustäratavalt paks ning atraktiivne monograafia. Ka lihtsalt fotod, ainult fotode valmimise aeg oli määratletud: 1994–2007.  Eero Epneri, Jan Kausi ja Peeter Lauritsa sissejuhatavad kirjutised ei ole küll teab mis pikad, kuid seda sisukamad.

Eero Epner on kirjutanud: „Ma ei tea, kas järgnev on kõige täpsem kirjeldus, kuid kogemusena meenutavad Maasiku pildid mulle ühte hommikut Balti jaamas, kus kaootilisest helide müriaadist (kasiinomasinad, kunstlik veekosk, teadustajad) hakkasid eelmisel õhtul kuuldud kontserdi mõjul välja settima mingid peaaegu muusikana mõjuvad rütmid, kordused, üleminekud. Istusin ja kuulasin. Ja mida muud mul teha oligi, sest väljas sadas ju vihma ning rongini oli aega. Ent oli hea teada, et ka niivõrd mõttetus olukorras on alati keegi, kes mõtleb mitte sõiduraha lunivate troppide, vaid absoluudi peale.”

Jan Kaus: „Hiiu elevaatori ja Ostkeruzi jaamakompleksi puhul on näha sedasama arhitektuuri allumist inimeksistentsi irratsionaalsetele hoovustele, kuid Gallaratese elamukompleksi puhul võib täheldada, kuidas Maasik on leidnud mingis mõttes ideaalse objekti. Ning mitte ainult. Ta on leidnud ideaalse objekti ideaalsel ajahetkel. Ma pean silmas mitte niivõrd tõsiasja, et nendel fotodel teostub arhitektuuri ideaal – selged ja puhtad vormid, matemaatikat ja muusikat meelde tuletav rütmilisus –, vaid et inimese asemele on siin astunud valgus. Valgus tähistab selles inimtühjas sammaskäigus ruumi täitvat ja elustavat ainest. Kuid vastupidiselt inimesele ei hakka valgus arhitektuuri kulutama, vaid täidab seda, teostab arhitektuuris sisalduvat puhta ja korrastava vormi ideaali.”

Peeter Laurits: „Pärast kaksiktornide kokkuvarisemist mõjuvad Maasiku fotod Minoru Yamasaki WTC hoonetest võsapiltide taustal lausa prohvetlikena. Ütlete, et selles pole süüdi mitte kunstniku intuitsioon, vaid ajaloolised protsessid. Ükskõik. Nõus. Ajaloolised protsessid, kunstniku intuitsioon… need on sama dharmaratta erinevad taktid. Sama žesti erinevad suurendused fraktaalsel skaalal. Tõsiasi on see, et Yamasaki sammastikku on praegu väga raske vaadata, ilma et viirastuks tillukene allalangev inimkogu. See oleks ka peaaegu ainus inimene Arne Maasiku inimtühjas maailmas. Võsapildid võivad osutada meile selle viite tagamaid.”

Ja raamatu kujundaja Martin Pedanik on andnud sellele lõpliku vormistuse. Järgmine etapp on juba näitusekülastajate-arvustajate tõlgenduste päralt.