Nõukodadest

Ike Volkov

Loen uudist: ERR on rentinud ruumid Solarises, et olla rahvale lähemal, keset saginat, käsi pulsil, tagasiside varnast võtta. Rahvusringhääling! Ise reklaamirahast loobudes maksab ta nüüd kommertsstruktuurile igakuist toetusrenti avalik-õigusliku ringhäälingu (maksumaksja) rahast – võtab intervjuusid kaubakeskuse saginas.

Osav demagoog Igor Gräzin selgitab: „Kui nüüd mõelda ERR i otsesaate kolimisele ärikeskusesse,  siis idee ise – teha televisiooni või raadiot rahva silme all – on hästi teada mitmetest metropolidest. Kui töötasin Washingtonis, oli Woodrow Wilsoni Keskuse esimesel korrusel Radio City diskostuudio. Ega nad siis ometi propageerinud meie keskuse uuringuid, aga raha maksid meile küll. ERR teostas hea idee ja tegi seda odavalt, 7000 krooni eest kuus. Algselt tahtis ERR „Ringvaadet” teha Viru keskuses, aga seal olid hinnad soolased. Pealegi pole  ETV-l oma majas enam vaba stuudiopinda, kus suurema dekoratsiooni ja keerukamate misanstseenidega asju teha. Lastesaateid juba tehaksegi puutöökojas …

Mingist Solarise reklaamist ei saa juttugi olla. … embleeme või logosid saates näha ei ole. ERR il on saadete tegemisel kaks eesmärki: hoida kokku maksumaksja raha ja vältida reklaami. … Miks mitte teha koostööd erasektoriga”. Just. Diskostuudio.  Päev hiljem sekundeerib Andres Jõesaar Delfis: „Vara on veel öelda muidugi, sest saateid on ainult kolm tükki sealt eetris olnud, aga ma ei ole suutnud ära osta saatetegijate mõtet, et nad on tegelikule elule lähemal. Ma arvan, et tegelik elu kaubanduskeskuses ei ole see, mida rahvusringhääling peaks esmajärjekorras kajastama.” Mõistlik seisukoht. Samal ajal eraldas riik ERR ile krundi tühermaal Järve kandis Tuisu tänaval. Perifeerias,  sobimatus kohas: raudtee põhjustab vibratsiooni, lennukoridor müra, võimsad kõrgepingeliinid ja -alajaam häireid elektroonilistes süsteemides. Mobiiliside on selles piirkonnas praegugi pidevalt häiritud. Kindlasti saab tänapäeva tehnikaga mitmest probleemist üle – nii et püstitame takistusi ja ületame neid kangelaslikult, ent asukoht on ikka äärelinnas. Kuidas on seal lood suhtluse ja elu keskel olemisega?

Arhitektuurse lahenduse võistlus oli  ära, enne kopa maasselöömist peaks aga veel veidi arutama. Aeg on kulunud, ajad muutunud, rahagi tikub otsa saama. Selles majas käib palju külalisi: saadetes osalejad, muusikud, ajakirjanikud, poliitikud. Kreutzwaldi tänaval on spetsiaalsete lindistusstuudiotega vana raadiomaja, toimetuste kabinettideks projekteeritud oma aja silmapaistev arhitektuuriteos – avatud büroomaastikuga uus raadiomaja. Vahepeal nuputati uusehituse (telestuudiote)  paigutamist vana ja uue raadiomaja vahele, ent kuna taheti väga suurt mahtu ja pealegi on uus raadiomaja kontoriteks sobimatu(!), siis leiti, et see tuleb maha müüa. Miks küll? Hooneid saab uuendada, kaasajastada. Ka tehnika uueneb ega vaja enam nõnda palju ruumi ja personali. Sellesse sisseelatud kohta koondatav ERR i hoone peaks vastama ka Gräzini kõige nõudlikumale visioonile. Tegelikult saaks rekonstrueerida ka Telemaja, lammutada ebaõnnestunud  uuem büroode osa, vajadusel ehitada uus.

Ka uued stuudiod saab rajada vanade stuudiote katusele, vaatega vanalinnale. Tehniline infrastruktuur on olemas, kilomeetreid kaableid veetud, koht tuttav tegijatele ja nägijatele. Stuudio Solarisesse viimine on kuidagi eriti küüniline ja näitab, et kesklinnast ärakolimine ei ole funktsionaalne, sest siis jäävad hommikustuudiod ja otsesaated külalistest hõredaks ja publikusaated komplekteerimata. Kommertskanalitel on  sel juhul eduseis mitu punkti, rahvusringhääling aga marginaliseerub. Ei usu mina uue maja sünergiasse ja sellest tulenevasse kvalitatiivsesse tõusu, pigem ikka asukohta. Ma ei tea, kas on asja uuritud, kas ekspertidega on arutatud või on otsused sündinud telejuhtide kitsas ringis, kus vaadeldakse ringhäälingut kinnisvarafirma positsioonilt. Arhitektid on kunagi Tallinna arhitektuurinõukogus (kui see veel eksisteeris) üht Kreutzwaldi  tänava lahendust vaadanud ja oma ettepanekud teinud, kindlasti toetavad nad selle ülitähtsa institutsiooni jätkamist kesklinnas.

Arvan, et Fred Olbrei aastastel 1936–1940 ehitatud alalt pole ERR il mõtet välja kolida: kultuuriline järjepidevus, kultuurisümbolid ja -märgid vajavad esilolekuks jätkuvust, oma lugu ja kontsentratsiooni. Ringhäälingut ei tohiks üllatada see, et institutsioonil on ka mõõde kultuuriruumis, et ERR ei tähenda vaid tootmishoonet. Meediaspetsialist Maarja Lõhmus on kirjutanud: „Eesti kultuuris ja ruumis nähtav ja toimiv olemine on ERR i kohustus. Siit küsimus ERR ile, kuidas on ERR kui institutsioon kesklinnas nähtav ja kuidas olla infoväljal tingimusteta esimesena kvaliteetsena kohal. Kui Eesti reaalne intensiivne ajakirjandustegevus toimub ühe ruutkilomeetri raadiuses, mida väärtuslikku annaks ERR ile sellest alast väljakolimine?  Kui ERR i sisuline töö nõuab kohalolu, toimetajad-autorid peavad kiirelt suhtlema – sestap mõtlen, et kesklinna asukoha strateegilise positsiooni hülgamine ei teeni kindlasti ERR i heatahtlikku arendamist.

Kui ERR i hoone(te) kolimise investeeringutesse pole ette nähtud kopteriplatse ERR i infotoa kõrval, samuti Toompeal jm olulistes paikades, pole kesksest inforuumist lahkumise plaan reaalselt toimivana sisuliselt läbi mõeldud. Pole ERR i  arengukavva ka plaanitud inforuumi lennukitekopterite tellimisbürood, nagu BB C infotoa eraldi laud, kus taksod pidevalt ootel, reportereid suunatakse lennukeile mis tahes maailma punkti. Elu näitab, et ajakirjanikud vajavad kesklinna (nüüd „Ringvaade” Solarises). Eesti kultuuriruumile on oluline, et selle ajaloolisi elemente ei hävitataks ega hajutataks. Kommertshuvid defineerivad ja määratlevad Eesti avalik-õiguslikku ringhäälingut,  suunavad arengu ebaratsionaalses või ka kahjulikus suunas”. Karmid sõnad asjatundjalt. Neile peaks tõsiselt mõtlema. Kunstiakadeemia maja juba projekteeritakse. Perspektiivitundega. Tartus pusitakse mitmendat aastat Eesti Rahva Muuseumi lahenduse kallal, algne idee on reaalsuse survel kuuldavasti tõsiselt muutunud. Tallinna linnavalitsuse hoonele valiti rahvusvahelise  konkursi tulemusena mõeldav lahendus.

Populaarse Taani firma BIG innovaatiline projekt näitab meile peegelsüsteemide kaudu tööhoos higistavaid linnavolinikke, linnavalitsus on visuaalselt muudetud läbipaistvaks ja seeläbi ka demokraatlikuks. Tõsi, kõik hooned ja kompleksid on kavandatud ikka võimalikult suured ja ruumikad. Aina imestan, kas ikka on leitud optimaalne maht. Kas on põhjalikult analüüsitud soove, vajadusi ja võimalusi? Tehnika arenguga peaks ju inimesi ja kontoripinda aina vähem tarvis minema. Elu läheb kompaktsemaks. Kunagisest linnavalitsuse hoone konkursi ettevalmistusest mäletan mõne tollase otsustaja seisukohta, et kui teha, siis ikka teha, paneme igaks juhuks veel pinda juurde. Nii saigi, võrreldes praeguste väga ebaefektiivsete vanades majades paiknevate kontoritega, ruume poole rohkem. Küll need inimestega täidetakse. Ega  need tühjaks jää. Tuure kogub Estonia teatri uue saali või lausa maja ehitamise visioon. Taas on sama lugu. Mida täpselt tahetakse? Miks just nõnda suurt? Miks just sellisesse kohta? Kas lihtsalt juhtub selline mõte tulema või mängitakse läbi ka lahendusvariandid, analüüsitakse võimalusi ja asukohti? Teater lubas õnneks oma visiooni kuu lõpuks kujundada ja siis asjatundjatega tööle hakata, enne ühtegi varianti eos  välistamata. Aga kõmu, kuulujutud ja vaidlused levivad.

Vähemalt Tallinnas kuluks nende suurte ja põhimõtteliste, linna arengut pikka aega mõjutavate otsuste vaagimiseks kindlasti ära erialainimeste nõukoda. Seal võiksid arhitektide kõrval olla ka näiteks disainer, ehitusinsener, linnageograaf, poeet, ajaloolane, aga keskenduda tuleks põhimõttelistele küsimustele, visioonidele, sellistele linna arengu  aspektidele nagu keskkond, muinsuskaitse, loodushoid, liiklusprobleemid, ka kunstiline kvaliteet. Nende analüüsimisele, terviklikule käsitlemisele, mitte üksikobjektidele. Nõukoja ülesandeks oleks pigem probleemidele tähelepanu juhtimine, otsustajate nõustamine. Arhitektuurikeskus on alustanud koos arhitektide liidu ja kohalike omavalitsustega „Linnafoorumite” sarjaga, kus põhimõtteliselt peaksid aktiivselt osalema ka linnakodanikud,  kus sõelutakse välja ideid, kombatakse probleeme, otsitakse töötubades konsensuslikke lahendusi. Tallinnas üks selline juba oli, sari jätkub veel mitmes paigas Eestimaal. Kohalikes omavalitsustes võetakse ette planeeringute kohustuslik avalikustamine, edaspidi ulatab Arhitektuurikeskus ka neile oma abikäe. Loodetavasti on kehvapoolse majandusseisu tingimustes aega mõelda, arutada, kaasata linnade ja valdade töökatesse kollektiividesse  erialaspetsialiste ka arhitektide hulgast. Näiteks Lõuna-Eestis on neid vaid mõni üksik. See kõik ei asenda aga asjatundjate kogu otsustajate kõrval. Arhitektuuri- või linnaehitusnõukogu on vähemalt Tallinnas hädavajalik, vastav kiri on Tallinna linnavalitsusele ka saadetud.