Õhkub tosina aasta tagust reformierakondlikku kopituslõhna

Eesti maksukoormus on üks väiksemaid Euroopa Liidus. Ka eelarvetasakaalu ja tööellu suhtumise poolest meile sarnaste riikidega võrreldes on see selgelt väiksem.

TANEL VALLIMÄE

2021. aasta jaanuaris pärast vaheaega taas võimule pääsenud Reformierakond on tänuväärne seltskond. Piisab neil veidi aega valitsuses olla ning harjumuspärased vaidlusküsimused ja teada-tuntud tulised debatid kerkivad ise esile. See kergendab nende elu, kelle töö on poliitika kommenteerimine meedias.

Esialgu polnud põhjust kritiseerida valitsust ideoloogiliste valikute tasandil. Koroonapiirangute leevendamise õigeaegsus või mitteõigeaegsus on väärtusküsimus vaid kaudses mõttes – majandus võimalikult ruttu lahti teha on maailmas olnud ka palju vähem majanduslikule liberalismile orienteeritud valitsuste soov. Lisaks valdas paljusid kergendustunne, mida tundsid „abielureferendumi“ vastased – need, kellele EKRE retoorika ei olnud vastuvõetav. Kuid „tagasi normaalsusesse” liikumise eest saadud krediit ei hoia kriitikat tagasi liiga pikalt, ideoloogilised lõhed on kärpekavade tõttu taas nähtaval. Esile kerkib kolm fundamentaalset probleemkohta: sihtrühmade vastandamine, kasinuspoliitika aluseks olevad väärtused, maksupoliitika.

Suurt pahameelt on tekitanud aprilli lõpus avaldatud riigi eelarvestrateegia (RES) kärpekava plaanid aastateks 2022–2025. Need on esialgu vaid plaanid, vaidlused seisavad sügisel ees seoses eelarve koostamise ja vastuvõtmisega. RESi saab korrigeerida. Siiski on näha eelistatud suunad ja reaalsed tegevuskavad, erinevalt opositsioonis räägitust, mis midagi reeglina ei muuda. Probleem seisneb selles, et riigieelarvega on jõutud olukorda, mis pole Eestile varem olnud omane. Põhiline väljend on „struktuurne eelarvepuudujääk“, s.t ka ilma koroonakriisist tulenevate väljaminekuteta on riigi kulud suuremad kui tulud. Seda on rääkinud mitmed osalised, sh Eesti Pank, kes hoiatab üle jõu elamise eest. Tekkis küsimus, kas tasakaal saavutatakse kulude kokkuhoiu või maksude tõstmisega. Automaatselt valiti esimene tee ning negatiivset tähelepanu on äratanud konkreetsed kärpekohad.

Kõigepealt vallandasid suure pahameele laste huvihariduse ja õpetajate palgaga seotud valikud. Õpetajate miinimumpalk tõuseb küll RESi järgi 3 protsenti, kuid et palk õigupoolest väheneb, sellest saavad aru ka valitsuse liikmed. Kaja Kallas möönab: „Olen teiega nõus, et eesmärk on olnud õpetajate palka hoida või saavutada see 120 protsenti Eesti keskmisest. Praegu on ta siis 102 protsenti, järgmisel aastal 100 protsenti Eesti riigi keskmisest.“ – „Tean, et see kolm protsenti on väga vähe, aga see on ikkagi parem kui null.“¹ Võrreldes varem lubatuga väheneb huvihariduse ja -tegevuse toetus omavalitsustele, milleks küll otsest kohustust ei ole, kuna laste huvihariduse ja huvitegevuse korraldus on omavalitsuste ülesanne. Kuid tähele panna tuleb vastandamist, mis kerkis esile haridusministri selgitustes – antakse mõista, et õpetajate palk tõuseb tänu sellele, et vähendatakse toetust laste huviharidusele, vähemalt nii seda pealkirjad kajastasid.²

Õpetajate palkade ebapiisavuse teemal on pikk ajalugu. Kuid sellist vastandamist pole tükk aega olnud. Keegi peab tundma end süüdi, kui midagi juurde saab, sest see tuleb „teiste arvelt“. See pole Eestis uus poliitiline võte. Tuntuim neist leidis aset vähem kui kümme aastat tagasi ja taas oli mängus Reformi­erakond. Kui palka juurde nõudvad arstid ja õpetajad ähvardasid streigiga, ütles peaminister Andrus Ansip riigi­kogus: „Kõigepealt ma sooviksin, et need, kes streikima kutsuvad, ka ise mõistaksid, mis on Eesti ühiskonnas reaalne teostada ja mis on täiesti ebareaalne.“ Ning küsis: „Kellelt see raha võtta? Kas võtame pensioneid vähemaks, võtame õpetajatelt palka natuke maha või on päästetöötajatel, politseinikel suured palgad?“³ Need palgad on ometi tõusnud. Oli ka oht, et Eestile väljaõpetamisel palju maksma läinud noored arstid lähevad hulgakaupa Soome tööle. Lapsed muidugi Soome huviringidesse ei lähe.

Kuulda on olnud ka muid põnevaid kärpimisplaane, mis on palju kriitikat esile kutsunud. Ja kriitikat ka nii Reformierakonna sees kui koalitsioonipartnerilt Keskerakonnalt. Näiteks sai avalikuks info, et kärbete tõttu suletakse Riigikogu Toimetised ja Arenguseire Keskus. See on huvitav ettepanek, kuivõrd omal ajal peeti riigikogu liikmetele analüüside, tulevikustsenaariumide ja ülevaadete tegemist väga tähtsaks. Kas ja miks neist teadmistest enam ei hoolita?

Siis tõusis tähelepanu keskpunkti kaitseväe orkestri tegevuse lõpetamine, siis politsei- ja piirivalveorkestri koondamine. Seejärel tuli uudis, et plaan on kärpida kaitseväe kaplaniteenistus. Vaidlema hakati kaitsekulude osakaalu üle SKTst. Kas sellised mõtted ellu viiakse, ka ideed, mida veel pole avalikustatud, saab näha. Kuid vastandamine ja ühetaoline kärpimisnõue näitab suhtumist. Sisult on see juhuslik kärpimine. Kas tõesti pole prioriteete või tähtsamaid sihtrühmi? See kõik ei ole vaid halva kommunikatsiooni küsimus, kuigi on muidugi ka seda, nagu Reformierakonna väljapaistvad liikmed ise tunnistavad. Hiljuti nentis Andrus Ansip, et „kogu see kommunikatsioon on olnud nii nagu see on olnud. Ja see tulemus ei ole kõike seda jama väärt praegu.“⁴

Lähemat vaatlust vajab ka harjumuspärane maksualane retoorika. Väga õigesti on märgitud, et „on äärmiselt üllatav kuulda Thatcheri tsiteerimist ja näha 2021. aastal kärpepoliitikale üleminekut märksa küpsemas Eestis, siis kui enamiku riikide valitsemisparadigmad on neoliberalismist suure sammu edasi liikunud … tõotades suurendada nii riigi toimimise kulutõhusust, mõjusust kui legitiimsust oli neoliberalism retoorikas küll paljulubav, kuid tegelikkuses sündis riigivalitsemises turumehhanismide kasutuselevõtust rohkem kahju kui kasu. Ilmnes terve plejaad probleeme alates mitmesugusest, sh sotsiaalsest, hariduslikust, soolisest, ebavõrdsusest ja lõpetades riigivalitsemise killustumise ning sellest tuleneva suutmatusega lahendada nüüdisajale omaseid probleeme, mis nõuavad õhukese ja fragmenteerunud riigiaparaadi asemel hästi koordineeritud ja läbi põimunud institutsionaalse korraldusega riiki.“⁵

Kasinusprintsiip paistab põhinevat talupojatarkusel. Sellisel hoiakul, mis näib enesestmõistetav, on kindlad juured. Need juured on nähtus, mida Max Weber nimetas „protestantlikuks tööeetikaks“, mis käib koos ettevõtliku, praktilise ja arvestava ellusuhtumisega ehk „kapitalismi vaimuga“. Seda vaimu iseloomustavad tõhusus, produktiivsus, asjalikkus, tublidus. Selle poolest erinesid protestantidest katoliiklased, kes argielu materiaalset poolt võtsid kergemalt. Siit tulenesid erinevused haridusvalikutes, kus katoliiklaste seas oli protestantidest vähem neid, kes õppisid tehnilistel erialadel ning tööstuslikele ja kaubanduslikele kutsealadele ettevalmistavates õppeasutustes, sest katoliiklased eelistasid humanitaarharidust. Protestante oli palju enam moodsate ettevõtete tehnilise ja kaubandusliku haridusega töötajate seas. Weber meenutab kapitalismi vaimu seletamisel Benjamin Franklini teesi „aeg on raha“ ja arusaama, et tuleb paista usin ja usaldusväärne, sest see on kasulik – toob krediiti, nagu ka täpsus, virkus, mõõdukus.

Selle eluvaate alus on religioosne. Weber analüüsib Lutheri kutsekontseptsiooni ja märgib, et elada jumalale meelepäraselt, olla tubli igas olukorras ja elukutses, kuhu inimene on jumala poolt määratud, ei tähenda „mitte munkliku askeesi abil ilmalikust kõlblusest üleolemist, vaid maiste kohustuste täitmise varal, nii nagu need tulenevad üksiku inimese kohast elust, mis seeläbi saab tema „kutseks““.

Reformatsiooni saavutuseks oli süvenev kõlbeline rõhuasetus oma maisele ametile ja „religioossele tasule selle eest“. Loomulikult pole nii, ütleb Weber, nagu oleks kapitalism saanud tekkida üksnes tänu reformatsioonile, ent mujal pole sellele omane olnud selline eetos. Ja märgib, et õpetuse tulemused olid pigem reformaatorite tegevuse ettekavatsematu, isegi tahtmatu tagajärg.⁶

Millised need seosed täpsemalt olid ja kas kõnealuse meelestatusega inimesed võtsid meelsasti omaks protes­tantismi või hoopis protestandid võtsid sobivana omaks sellise praktilise ellusuhtumise, on omaette küsimus. Oluline on see suhtumine ise, mis on meile tuttav, nagu ka teistes sama taustaga maades, sh Hollandis ja Saksamaal. See on Angela Merkeli poolt ühe varasema kriisi ajal kiidetud „kokkuhoidliku švaabi koduperenaise“ loogika.⁷ Niisugune ellusuhtumine on jäänud, isegi kui religiooni tähtsus ning protestantide ja katoliiklaste vahekord on kõnealustes riikides muutunud. Kuid asja mõte ei ole võimalikult vähesega läbiajamine kui eesmärk. Protestantliku ellusuhtumisega võis olla nii pankur kui treial. Lihtsalt rikkal ei sobinud oma jõukusega uhkeldada. Tasakaal ja jõukohane elu küll, kuid mitte närutamine. Muidu pole asjalikkusel, produktiivsetel elukutsetel ja vastavatel haridusvalikutel ju mingit mõtet, kui ollakse sama vaene kui need, kes võtavad elu ja tööd lõdvemalt. Abstraktne tasakaal on sellest vaatekohast sisutühi ideaal, tasakaal on näiteks nullkulude ja nulltulude juures täiuslik. Seega, kui me just seda ei taha, siis mida me tahame?

See toob kolmanda teema ehk maksupoliitika juurde. Eesti maksukoormus on üks väiksemaid Euroopa Liidus. Ka võrreldes meie jaoks tasakaalu ja tööellu suhtumise poolest sarnaste riikidega on see selgelt väiksem. Niisiis on täiesti mõistlik järeldada, et Eesti maksukoormus on „võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega pigem madal. 2019. aastal moodustas ELi riikides maksutulu keskmiselt 41 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, samas kui Eestis oli see 33 protsenti. Madalam maksukoormus aga tähendab, et saame oma elanikele pakkuda ka vähem avalikke teenuseid ja peame piirduma kesisema sotsiaalse kaitsega. Teiseks on maksusüsteemil mängida suur roll ebavõrdsuse vähendamisel. Lisaks on täheldatud, et kui ebavõrdsus kasvab liiga suureks, hakkab see omakorda majanduse arengut pidurdama.“⁸

Aga mis lahendus on meil praegu kavas? Rahandusminister ütleb mai esimeses pooles, et valitsuse „lähiaastate siht on maksukoormuse vähenemine. Maksukoormus väheneb uue riigieelarvestrateegia kohaselt 2021. aasta 35 protsendilt 2025. aastaks 32,6 protsendini SKTst. Valitsuses on kokku lepitud, et hoiame sel eesmärgil maksurahu ehk varasemate valitsuste maksuotsuseid ei muuda. Või kui muudame, siis samaväärse asendusega (nagu laenuintresside soodustuse asendamine täpsemalt sihitud Kredexi meetmega) või maksumaksjale soodsamaks.“⁹

Miks nii? Kust tuleb mõte, et see on peamine, mida Eesti inimene tahab või vajab? Pärast ülal mainitud kärpeplaane tabanud kriitikalainet on mõnel korral reformierakondlastest valitsuse liikmed toonitanud, et kui kärpima ei hakata, tuleb tõsta makse. Ja seda öeldakse nii, nagu ähvardaks seeläbi suur õnnetus või nagu oleks see otsustav argument kärbete üle vaidlemise lõpetamiseks. Kusjuures kärpida tuleks tasakaalu otsides praeguse seisu juures ju plaanidest veel palju julgemalt.

Saksa sotsioloog ja filosoof Georg Simmel osutas eelmise sajandivahetuse paiku kõrvalekalletele seoses rahasse suhtumisega. See ei tähenda lihtlabast raha ülistamist, vaid võib avalduda ka soovis kulutada nii vähe kui võimalik. Simmel ütleb, et „mõistlik lõppeesmärk on ju vaid nauding objekti kasutamisest; vahendid selle saavutamiseks on: 1. raha omamine, 2. raha kulutamine, 3. objekti omamine; igaühe juures nendest kolmest vahejaamast võib sihiteadvus pidama jääda ja teha sellest omaette eesmärgi; ja nimelt niivõrd jõuliselt, et igaüks neist kolmest sisust võib omandada maniakaalsed jooned.“¹⁰ Praegusel juhul ilmnevad kõrvalekalde tunnused selles, et tuleb koguda maksudena iga hinna eest pigem vähem kui rohkem ja sellest saab eesmärk omaette, seda esitatakse vahendina, mis lahendab kõik probleemid. Kasinusprintsiibi rakendamine on samal ajal valikuline – tasuta ühistransport on halb, vanemahüvitis hea. Kuid on nii neid maksumaksjaid, kes ühissõidukeid ei kasuta, aga on ka neid, kes ei saa vanemahüvitist, mis on eelarves suur kulu. Ühetaoliselt see printsiip ei rakendu.

Sünonüümisõnastik pakub sõna „reform“ vasteks uuendus, muudatus ja uued tuuled. Tabav väide on, et võimule tulnud „valitsuse mesinädalad on otsa saanud ja kätte jõudnud poliitika argipäev. Esimese tõsisema proovitööna on valitsus saanud valmis oma esimese eelarvestrateegia, mille kärpekavast õhkub tosina aasta tagust reformierakondlikku kopituslõhna“.¹¹

1 https://www.postimees.ee/7246449/kallas-opetajate-palgatousust-kolm-protsenti-on-vaga-vahe-aga-ikkagi-parem-kui-null

2 https://www.delfi.ee/artikkel/93278451/opetajate-palk-touseb-laste-huvihariduse-arvelt-liina-kersna-poliitikas-tuleb-teha-valusaid-otsuseid

3 https://www.delfi.ee/artikkel/65021142/peaminister-andrus-ansip-arstide-noudmised-on-ebareaalsed

4 https://www.err.ee/1608197779/ansip-60-miljoniline-karbe-suurt-pilti-ei-mojuta-aga-tekitab-meelepaha

5 https://www.err.ee/1608206647/sandra-haugas-riigi-tagasirullimine

6 Max Weber, Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim (1904–1905). Tlk Jaan Isotamm. Varrak, Tallinn

2007).

7 https://www.theguardian.com/world/2012/sep/17/angela-merkel-austerity-swabian-housewives

8 https://arvamus.postimees.ee/7246755/alustagem-maksudebatti

9 https://arvamus.postimees.ee/7246755/alustagem-maksudebatti

10 Georg Simmel, Raha psühholoogiast (1890), Akadeemia nr 5, 2004, lk 949–963.

11 https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/riigivalitsemine-vajab-uuenduskuuri/