Olümpia avapidu kui riigi pehme võimu etendus? Miks ka mitte!

KRISTI KIRSBERG

Semiootik Chris Arning on võtnud olümpiamängude avapeo olemuse kokku kolme mõistega: pehme võim, ideoloogia ja sümbolitega manipuleerimine. Ühelt poolt võib temaga nõustuda, kuid teisalt tuleb vastu küsida: aga miks ka mitte? Eks see kolme ja poole tunnine etendus olegi ju korraldava riigi ja rahva ajaloo väljapanek miljarditele silmapaaridele, kes osava pinget kruttiva meediatöö tulemusena hinge kinni hoides televiisori ees istuvad ja ootavad seda erilist hetke, millega just need mängud meelde jäävad.

Olen suveolümpiamängude avatseremooniaid televiisori vahendusel jälginud 1992. aastast. Kaheksa aasta eest õnnestus Pekingi Linnupesa staadionil istuda ja vaatemängu meetrite kauguselt jälgida. Tuleb tõdeda, et kui enamik sportlikke tulemusi on paarikümne aasta jooksul ammu ununenud, siis 1992. aasta Barcelona võimas laul selleks ajaks juba meie seast lahkunud Freddie Mercury ja Montserrat Caballé esituses, 1996. aasta Atlanta hollywoodlik sära, 2000. aasta Sydney aborigeenide lugu, 2004. aasta Ateena vanakreeka mütoloogia allegooria, 2008. aasta Pekingi tehnoloogiaga põimitud kultuurilugu ja 2012. aasta Londoni Paul McCartney nostalgiline hitt on seniajani eredalt meeles.

Kõige suurema võimaluse oma riiki pehme võimu ehk siis eeskätt kultuurilise ajaloo kaudu tutvustada annab tseremoonia esimene tund. Kuigi peol on kaheksa kohustuslikku elementi, võib ajalooalase etenduse nimetada üheksandaks, sest sellest ei loobu keegi.

Üldjuhul liigub lavastaja kaugetest aegadest tänapäeva, peatudes vaid kõige olulisemal ja mõistagi kõige positiivsemal, mida see riik on maailmale andnud. Poliitilisest sõnumist püütakse hoiduda ja see on enamasti õnnestunud. Ilmselt on see ka üks põhjus, miks mängude spordivälisele etendusele nii palju tähelepanu pööratakse. Poliitiline triangel langeks avaliku hukkamõistu alla ja sellest on korraldav meeskond üldjuhul suurepäraselt aru saanud.

Huvitaval kombel tuli apsakas sisse hiinlastel, kes teadsid väga hästi, kui rangelt kogu maailm nende tegemistel silma peal hoiab. Inimõiguste küsimus ja diktatuuririigi sobivus olümpiat korraldama paelusid maailma meediat mitme kuu, isegi aasta jooksul. Üldiselt arvati, et avaetendust juhib kommunistliku partei stsenaarium. Alguses tundus, et hiinlased teevad kahtlejatele toreda ninanipsu. Igati väärikas lavastuses tunnustati hiina kultuuri ning viidi pealtvaataja rännakule, mis algas Siiditeest ja lõppes tehnoloogiaimedega. Ent lõpuni ei suudetud välja vedada. Mäletatavasti esitas peo keskel peamise etteastena ballaadi „Ood emamaale“ üheksa-aastane Lin Miaoke. Nädal hiljem selgus, et tegelikult oli tema üksnes ilus, imeline hääl kuulus seitsmeaastasele Yang Peiyile, kes partei loosungile – täiuslik hääl, täiuslik nägu – päris hästi ei sobinud. Nimelt olid tal puseriti hambad. Peking libastus küll vaid korra, kuid sellest piisas, et sellele võimsale ja ka südamlikule etendusele mõru järelmaitse anda.

Mõnevõrra eristub viimaste mängude reas Sydney avapidu, kus julgeti välja tulla problemaatilisema, isegi provotseeriva teemaga – aborigeenide ajaloo ning nende staatusega tänapäeva maailmas. Ajendi just selles võtmes põliselanikke näidata andis 400 meetri jooksja, aborigeen Cathy Freeman, kes süütas olümpiatule ja mõni päev hiljem kodupubliku silme all kuldmedali võitis. Ilmselt ei ole kunagi varem nii palju räägitud Austraalia põhirahvast, tema ajaloost ja probleemidest kui avapeo ajal, aga ka kergejõustikuvõistluste kommentaarides. Oli see nüüd peenelt välja mängitud või lihtsalt hästi õnnestunud reklaam, aga pärast mänge sai aborigeenidest, nende riietusest ja näomaalingutest omaette turismimagnet, mis tõi nii mõnelegi osavale ettevõtjale suure kasumi.

Nupukaid ärimehi on teisigi. Tänapäevani on Pekingi Linnupesa üks minevamaid suveniire tükike staadionimurust, mille eest tuleb välja käia kümmekond eurot. Plaadifirmad ja kauplused teenisid aga kõvasti kasumit nelja aasta eest. Nimelt ei olnud 2012. aasta juulikuus maailma meedias nädala jooksul enne avapidu põletavamat küsimust kui see, kas Sir Paul McCartney laulab või mitte. Sajad ajakirjanikud üle maailma kikitasid kilomeetrite kaugusel kõrvu ja püüdsid tabada proovide päeval „Hey Jude’i“ helisid. Jah, muidugi ta laulis ja nii biitlite kui ka McCartney plaatide müük kasvas hüppeliselt.

Mida siit järeldada? Esiteks, avapidude raha ja tööjõuressurss läheb õigesse kohta, sest ajalugu on näidanud, et ponnistustest on kasu. Ühelt poolt suudavad riigid kultuurikäsitlusega oma kuvandit pehmendada. Sageli oodatakse poliitilist sõnumit ja kui seda ei tule, ollakse meeldivalt üllatunud. Teiseks on avapidu üks suur reklaamikampaania, millest loodetakse rahalist kasu lõigata. Ja lõigatakse ka.

Etenduse kõrval on teine tundehetk, millega annab rõhutada riigi humaansust, inimlikkust ja avatust, kes on valitud tulesüütajaks ja olümpialipu kandjaks. Mängudel on erilise au osaliseks saanud eri nahavärviga olümpiamedalistid, rasket haigust põdevad sangarid, puudega sportlased. Esmalt meenub kahtlemata sel aastal meie seast lahkunud, kuid juba 1984. aastast Parkinsoni tõbe põdenud poksilegend Muhammad Ali, kes väriseva käega 1996. aasta Atlanta mängude peotule läitis. Paljud nutsid. Usun siiralt, et mitte käsu peale, vaid liigutusest. Enne USAs toimunud olümpiat mõeldi välja imelugusid, kuidas leek võiks süttida – oli ju neli aastat varem Barcelonas au antud paraolümplasest vibulaskjale, kes põleva noole urni lennutas. Et aga sõukuningad ameeriklased valivad efektitsemise asemel haige Ali, oli üllatus. Ka nii võib südameid võita. Sama suure aplausi pälvisid eelmisel olümpial britid, kes andsid au noortele tulevikutähtedele. Jällegi ootamatu.

Mida täna öösel oodata? Kuigi peo kohta väga palju lokku löödud ei ole, võib arvata, et ka kohvimaa parimad pojad ja tütred jätavad riigi majandusliku ja poliitilise olukorra peopaiga värava taha ning näitavad maailmale sõud, mis on täis üllatusi ja millest on üht-teist meenutada ka nelja aasta pärast.