Õndsaks eristunud venelased

Venemaa strateegia tähendab, et ta maadleb Paul Keresega ja maletab Kristjan Palusaluga. Venelased mängivad kahtlast mängu, kuid järjest paremini.

TIIT RIISMAA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui Nürnbergis lähiminevikust kokkuvõtteid tehti, siis üks surmamõistetuist, ajalehe toimetaja Julius Streicher peatunud hetkeks oma maise teekonna lõpul ameeriklaste rühma ees ja käratanud, et kord poovad bolševikud neidki. Aga hoolimata sellest, et venelastele sigines tuumarelv, ei tahtnud maailmarevolutsioon edeneda. Venelasi kardeti ja ehk seetõttu püsis õhtumaa kangekaelselt ja visalt turumajanduse siledal, kuid nagu nüüd on selgunud, kitsal ja käänulisel rajal. See oli tõenäoliselt turumajanduse kuld­ajastu. Võõrast ei himustatud, aga oma ka ära ei antud.

Venelaste edasised valikud määras seevastu ära nende saamatus kaubatootmisel. XIX sajandi lõpul oli alanud tööstusrevolutsioon. Andekuses, s.t prototüüpide loomisel ei jäänud venelased lääne kolleegidele alla. Aga kui need prototüübid oli vaja masstootmisse viia, sõltus kõik üldisest haridustasemest. Siin venelased läänega konkureerida ei suutnud. Juba niigi hõredaid ridu olid bolševikud veel hõredamaks harvendanud. Põgenema pääsenud vene insenerid ehitasid omi konveiereid ja tootmisliine Euroopas ja Põhja-Ameerikas.

Venemaal tuli ellujäämise nimel võtta kurss, mis kõrvaldaks konkurentsi. Tuli luua teistsugune süsteem – selline, mis läänega ei ühildu. Nende kõrgeima kategooria märksõnaks sai eristumine. Venestamine oli alles teisel kohal. Vastandumine kui suurim mõeldav eristumine pole võimalik. Loogika reeglid ja loodusseadused siin päikese all on kõigil ühised. Paralleelmaailmad ilmutavad end ainult pehmetes tekstides. Korrutustabel ei ole parteiline, selle kasutamine pole vesi Kremli veskile. Mutrid ja poldid on kuuekandilised nii idas kui läänes. Lihtne kvantitatiivne eristumine konkurentsi ei välista. Eristumine pidi olema põhimõtteline, fundamentaalne, kvalitatiivne, mittenumbriline. Lihtsaim viis konkurentsi välistamiseks oli riik muust maailmast isoleerida. Raudne eesriie selle kõik tagas. Tööstusrevolutsioon lõi maailma kahte harru – lääs sai kuullaagrid, venelased Gulagi laagrid.

Koostööks, vastupidi, on vajalik sarnastumine. Kõik peavad mängima ühte ja sedasama mängu. Pole mõeldav palliliiga, kus mängitakse mitut eri mängu. Kuigi mängutase, elatustase võivad tõesti erinevad olla. Teisiti öeldes: erinevused võivad olla ainult kvantitatiivset laadi. Koostööaldis lääs saab suurepäraselt hakkama omasugustega, aga jääb lootusetult hätta teistsugustega. Seegi kord ei osata Euroopasse imbuvate teistsugustega midagi peale hakata. Ka asteekide ühiskond oli heal järjel. Aga ühel päeval saabus Euroopast käputäis teistsuguseid, kes asteekidega sarnastusid selliselt, et neile oma verise mängu peale surusid. Asteekide lõpp oli kiire ja kurb. Ka Põhja-Ameerika koloniseerimine näitas, et teistsuguste alistamiseks tuleb hävitada kogu nende populatsioon. Omasugustest jagusaamiseks pidid bolševikud tapma või minema kihutama iga kümnenda.

Pärast raudse eesriide lagunemist hakkasid venelased osa saama lääne tööstusrevolutsiooni viljadest. Lõpuks said ka nemad Ferrari ja Porsche maitse suhu ja ei ole nõus sellest enam loobuma. Läänel on tohutult vedanud, et venelased ei oska valmistada luksuskaupa. Toimus paradigma muutus. Lääs sai venelastele kasulikuks. Esimest korda ajaloos oli õhtumaa oma tööstustoodangu kaitse all. Võib arvata, et perestroika aegadel venelased loobusid lääne ülevõtmise plaanidest. Neile oli lõpuks selgeks saanud, et selle rammusa hane sees valmis kuldmune pole ja tema praevardasse ajamine ei ole mõistlik. Kõigil on hästi meeles, kuidas pärast Teist maailmasõda sõjasaagina Venemaale toodud tehastest sai vanaraud. Eesti kasulikkus Venemaale on muidugi paraku ülimalt tagasihoidlik. Peale rahapesu ei meenu suurt midagi. Aga ka ebaseaduslik rahu on parem kui seaduslik sõda.

Lääs oma pommiaukudes kinni

Võib arvata, et just perestroika ajast alates hakkas Pentagoni ja NATO mõju kahanema. Kindralite külma sõja aegse hiilguse taastamiseks tuli midagi ette võtta. Paljudele näis, et perestroika’st nõrk Venemaa on võimalus status quo muutmiseks. Kurikuulus heidutus­artikkel 5 tekkis justkui rahu kaitseks. Selle sisu oli, et agressor saab kambaka. Selline sündmuste kulg paneb ka kõige sõjakamad mõtlema. Kuid mõiste agressor, nagu palju kordi varemgi, jäi seegi kord määratlemata. Ei ole teada millest algab artikkel 5. Kas siis, kui toimub sõjategevuse üle otsustamine, või tekivad liitlaskohustused alles siis, kui sõjategevus juba käib? Nimetatud asjaolu võimaldab artiklit kuritarvitada.

Mõistlik oleks, et kõik artikli osalised ühiselt arutavad, mida ette võtta ja alles pärast seda tegutsevad koos. Aga kõike seda on võimalik väänata sõja eskaleerimise instrumendiks – tõsta riikidevaheline konflikt süsteemidevaheliseks. Üks omapead alustab sõda ja teistel on kohustus osaleda ainuüksi sellepärast, et ollakse isegi mitte artikli osalised, vaid ainult umbmäärased ja abstraktsed liitlased. NATO artikkel 5 on näide, kuidas demokraatia olemus – arutluste vabadus ja tegutsemise ühtsus – on pea peale pööratav. Sellest võib saada tegutsemise vabadus ja arutluste ühtsus. Õelutsedes, kui nad oleks taibanud ka akadeemilised ringkonnad sisse mässida, siis avalikkus ilmselt teaks Lähis-Ida sõdu mitte kui missioone, vaid kui teaduslikke ekspeditsioone.

Ameerika on oma olemuselt kaubatootmise ühiskond. Nende hoog hakkas ilmutama raugemise märke, kui kaubatootmise kõrvale sigines ka muid rahategemise viise. Juhtus see kõik, kui Kapitooliumi künkale ilmus liiga palju erukindraleid ja süvariigi endisi kõrgeid ametnikke. Mingil ajal nad ikkagi võtsid tsiviilkontrolli üle. Hiiliv sõjaväeline süvariigipööre see ei olnud – kõik oli seaduslik – kuid sõjaväe mõju riigis muutus ebaproportsionaalselt suureks. Et protsesse edukalt juhtida, on vaja teada seaduspärasust, mille järgi need protsessid kulgevad. Hoolimata sellest, et Ameerika kubiseb kõikvõimaliku legaalse ja illegaalse teabe hankimise ametkondadest, alustati Lähis-Ida sõdu turisti tagasihoidliku tarkuse pealt. Arvati, et see kant on umbes sama mis lääs, ainult et alaarenenud ja vaene ning seetõttu kerge saak.

Aga jälle läks teisiti. Kujundlikult – kui nende tugev korvpallimeeskond Lähis-Itta jõudis, siis selgus, et seal pole ei korvirõngast ega tagalauda. Palli polnud kuhugi visata. Nii see verine viigiseis püsib juba poolteist aastakümmet. Kvantiteet siiski mõõdab ainult seda kvaliteeti, mille kvantiteet ta on ega mõõda võõrast kvaliteeti. Lääs mõõdab võõraid süsteeme oma süsteemi parameetritega ja imestab, miks need võõrad juba alistunud pole. Lääs justkui oleks hakanud tollipulgaga aega mõõtma. Neil justkui oleks vee keemistemperatuur täisnurgaga segamini läinud. Parteiloogika järgi ja demokraatia kära varjus võib see kergesti juhtuda, sest erinevus on ainult kümme kraadi.

Võib olla, et Iraaki, Afganistani ja palju muud tuligi pommitada, kuid seda oli mõistlik teha tööstustoodanguga, kodumasinatega. Aga nüüd istub lääne sõjamasin nende oma pommiaukudes kinni ja ei ole isegi näha, kuidas selle nägu kaotamata ära saaks tuua. Ilma midagi vastu saamata olevat ainuüksi ameeriklaste senised kulutused Afgani­stanis kolmekümne viie miljoni inimese elu pahupidi pööramises suurusjärgus triljon dollarit. Kui see arv peaks õige olema, siis on kulutatud 30 000 dollarit iga afgaani kohta ehk 1,5 miljonit dollarit iga ruutkilomeetri peale.

Eesti kiitis Iraagi afääri ilma väiksemagi kriitikata heaks juba selle esimesel päeval. Seega tuleb edaspidigi arvestada, et järgmiselgi korral ei küsita meilt nõu, vaid jälle sõdureid. Tony Blair on Lähis-Ida sõdades osalemise pärast Suurbritannia nimel vabandanud – tegijal ikka juhtub. Imelik, et Adolf Hitler selle peale ei tulnud, vaid lasi oma laiba bensiiniga üle kallata ja põlema pista. Kui palju ikkagi võib tappa, et piisab vabandamisest?

Perestroika pettemanööver

Juba Archimedes teadis, et ilma toetuspunktita ei juhtu midagi. Et inimesi hoiavad teerajal teised inimesed, riike riigid, suurriike suurriigid. Lääne ühiskondi hoidis turumajanduse teel hirm venelaste ees. Need kaks süsteemi võimendasid teineteist. Venemaa oli see toetuspunkt, mille pealt Ameerika Ühendriigid end maailma juhtriigiks pingutasid. Perestroika võis olla algusest peale pettemanööver, mille käigus tekitati illusioon, et nüüd nõrk Venemaa sarnastub läänega ning temast on siis võimalik jagu saada. Ettevaatamatu õhtumaa lasi end jälle ninapidi vedada, ning loobus turumajanduse tugevaimast trumbist – ekvivalentsest kaubavahetusest. Läänes hakkas süvenema võimupõhine tulude jaotus oma lugematu arvu erineva aluse, kõrguse, tõusunurga ja massiga rahajagamise püramiidiga. Tekkis liiga palju inimesi, kes ise võisid endale sissetuleku määrata.

Aga väärtuste loomine ei ole võimupõhine. Liiga palju raha voolas sinna, kuhu ta ei oleks tohtinud voolata. Elutähtsad organid kippusid kuivale jääma ja tekkis gangreenioht. Barack Obama on sedasorti tulude jaotuse kokku võtnud ühteainsasse sõnasse – ahnus. Kui verevaeguse vastu aitab 5% keedusoola lahus, siis majandusgangreeni ennetab rahatrükk. Seni oli vaja jälgida, et majanduskasv oleks positiivne – kahanevat majandust ei osata juhtida. Nüüd lisandus sinna teinegi kohustuslik parameeter – rahatrükk. Mida suuremaks paisub ahnus, seda rohkem on vaja trükkida. Seda protsessi pole võimalik peatada. Kätte võideldud eesõigustest ei loobuta vabatahtlikult. See on nagu ventilaator, mille lüliti asub tiiviku peal.

Venelased tegutsevad mitterefleksiivsuse mõõtmatutel avarustel. See on hoopis keerulisem maailm kui paljuräägitud hübriidtegevus. Läänele veel müstilisem ja arusaamatum kui üle-eelmine Venemaa. Tekkis justkui mingi uus nähtamatu eesriie, millele kuskilt küüsi taha ei saa. Kaader Viktor Pelevini romaani „Generatsioon P“ põhjal tehtud Viktor Ginzburgi samanimelisest filmist.

Ekraanitõmmis

Kuid kontrolli alt väljunud perestroika viis ka venelased kehva seisu. Segadus oli riigis nii suur, et Jaapani majandusimet kordava Hiina valitud tee ei olnud Venemaal enam võimalik. Võib arvata, et paljuski just seetõttu nimetavad nad pere­stroika kaost XX sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. Polnudki muud varianti kui kõrvaldada Boris Jeltsin ning valida vana ja äraproovitud kvalitatiivne eristumine. Sellepärast ei saa nad lääne tüüpi demokraatiat üle võtta, sest see oleks eristumise ühest põhikomponendist loobumine ja liiga pikk samm sarnastumise suunas.

Pealegi, juba rohkem kui sajand on nii ida kui lääne üksmeelne hinnang, et lääne tüüpi demokraatia slaavlastele ei istu. Sellepärast lääne katsed teha Venemaast demokraatia ja inimõiguste abil nõrk omasugune, ei hakkagi vilja kandma. Venemaa strateegia tähendab, et ta maadleb Paul Keresega ja maletab Kristjan Palusaluga. Sotsialistlik riik küll lagunes, kuid see ei muutnud jõudude vahekorda lääne kasuks. Venelased mängivad endiselt süsteemikeskset kahtlast mängu, kuid teevad seda järjest paremini. Lääs, vastupidi, mängib küll inimkeskset turumajanduse mängu, kuid teeb seda järjest halvemini.

Riigipiiride kaotamine oli maa-ala kaitsest loobumine. Kuid terrorismiks nimetatud nähtus osutus nii mõjukaks, et igaühele eraldi tuli silm peale panna. Maa-ala kaitsest sai mees mehe kaitse. Heausksus, millel õhtumaa senine edu põhines, asendus pahausksusega. Kõikidest said kahtlusalused. Teistsugustele hakati kehtestama sanktsioone. Kui seni oli lääne poliitika allutatud majandusele, siis sedasorti käeväänamine tähendas majanduse allutamist poliitikale. Sisemise loogika järgi arenev turumajandus sellist alluvuse vahekorda ei talu. Majanduskasvude võrdlus näitab, et kommunistlik Hiina asub turumajanduse reeglitele lähemal kui lääs ja on nüüdseks demonstreerinud, et parimad majandusmehed ei asu enam Wall Streetil.

Tasakaal ilma võrdusmärgita

Sarnastumine ja samastumine on teatavad nn ekvivalentsi suhted, kus peab kehtima kolm tingimust – refleksiivsus, sümmeetria ja transitiivsus. Refleksiivsus tähendab, et iga asi on sarnane iseendaga. Sümmeetria omakorda, et kui üks asi on sarnane teisega, siis see teine on sarnane ka esimesega. Transitiivsus jällegi, et kui üks asi on sarnane teisega, see teine sarnane kolmandaga, siis esimene on ka sarnane kolmandaga. Paraku, eristumine ei ole ekvivalentsi suhe. Ta ei ole refleksiivne – ükski asi ei eristu iseendast. Sümmeetria siiski kehtib: kui üks asi eristub teisest, siis teine eristub ka esimesest. Eristumise suhte korral transitiivsus võib kehtida ja võib ka mitte kehtida. Eristumine loob ühe keerulise topoloogiaga süsteemi, mis igapäevaelust kvalitatiivselt erineb. Talupojatarkuse, Wikipedia, elukutseliste parteilaste ja ülikoolide propagandafakulteetidega seal hakkama ei saa. Millegagi sarnastumise variante on ainult üks. Eristumise võimalusi on lugematu arv.

Pärast Jeltsini kõrvaldamist tegutsevad venelased mitterefleksiivsuse mõõtmatutel avarustel. Seal ei sõida ei Abramsi tankid ega lenda ka kõige paremad droonid ja tiibraketid. See on hoopis keerulisem maailm kui paljuräägitud hübriidtegevus. Läänele veel müstilisem ja arusaamatum kui üle-eelmine Venemaa. Tekkis justkui mingi uus nähtamatu eesriie, millele kuskilt küüsi taha ei saa. Venelaste järel pole mõtet isegi nuhkida, sest nad ise ka täna veel ei tea, mida homme teevad. Tõenäoliselt tõmbavad oma homse loosirattast enam-vähem võrdsete variantide hulgast. See ei pruugi olla parim, kuid ootamatuse tõttu tasub ära.

Lääne rahvad, vastupidi, on oma ratsionaalse käitumise orjad – nende erinevused on liiga sarnased ja iga nende samm on ette teada. Selliseid pole kuigi raske õige nurga taga kaikaga varitseda. Kuid kvalitatiivsel eristumisel on ka sarnastumise omadusi ja tunnuseid. Kvalitatiivne eristumine loob tasakaalu. See on tasakaal ilma võrdusmärgita. Läänega mitteühilduva reeglistiku abil taastas Venemaa oma vahepeal kaduma kippuva pooluse. Nad taastasid umbkeelsete dialoogi, mille lõppseis on teatavasti sama mis algseis. On loomulik, et eristumist saadavad vastastikused sajatused – korvpallur süüdistab jalgpallurit jalaga mängimises, jalgpallur korvpallurit käega mängimises.

Nappide vahenditega viigini

Asjaolu, et venelased nii nappide vahenditega perestroika kaosest pärast paari­kümneaastast kangutamist viigiseisuni jõudsid, näitab, et parimad poliitikud söövad endiselt Kremli leiba. Lääne hirm nende ees on taastunud külma sõja aegsele tasemele. Paraku ei piisa sellest lääne tagasipööramiseks turumajanduse teele. Ahnus ei lase. Tulude jaotust silmas pidades on lääs venelaste abiga manööverdatud Tsaari-Venemaa teele. Kuni selline tulemus Venemaad rahuldab, ei kavatse nad midagi muuta, vaid maletavad Kristjan Palusaluga edasi. Eristumisele rajatud tasakaal rahuldab mänguteooriast teada nn Vilfredo Pareto tasakaalu tingimusi: pole teist olukorda, mis oleks ühele parem ja teistele mitte halvem. Teisiti öelduna: igaüks saab oma seisundit parandada ainult teiste arvel.

Niisugune vägagi mõistlik asjade seis peaks kõiki osalisi rahuldama, sest eristumisele ehitatud tasakaalu muutmiseks on seni teada ainult üks tee. Peab sarnastuma ja alustama hoopis uut mängu, kus kõik vähemalt alguses end suurteks meistriteks peavad. Aga siis, paraku, ei maksa enam ei kuld, dollar, euro ega jüaan, vaid kehtib jälle tina õige kurss. Tegelikult on eristumine universaalne tee, kuidas juba selles ilmas õndsaks saada. Põrgupõhja Jürka valik oli põhimõtteliselt vale – sarnastus Kaval-Antsuga – õigupoolest hakkas ta Paul Keresega maletama ja muidugi kaotas.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht