Otsides head presidenti

Me oleme vabad määratlema, kuidas paneme paika presidendi, kuid just seepärast on väga tähtis, kuidas me ilma väliste ettekirjutusteta suveräänse riigina käitume.

JÜRI SAAR

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Presidendi valimine ei taha kohe üldse edeneda. Erinevalt eelmisest korrast, kui oli mitu väärikat ametlikku kandidaati, näeme vähem kui kuu enne valimisi võistlusplatsil haigutavat tühjust. Imestatakse, miks keegi ei taha kampaaniaga tõsiselt tegelda ja küsitakse: kus on sobivad kandidaadid? Poliitikud kas vaikivad või rabelevad ja pakuvad välja üha pöörasemaid lahendusvariante.

Ühtegi tõsiselt võetavat isikut, kes oleks valmis läbima seadusega ette nähtud protseduurid, pole välja ilmunud. Koalitsioonierakondade esimene valik presidendikandidaadi positsioonile loobus ametlikult osalemast, vabandades end välja vähese välispoliitilise pädevusega. Ilmselgelt aruka ja kogenud inimesena nägi ta kindlasti ette kaasnevaid võimalikke ohte. Teine katsetaja, kes ennast ise välja pakkus, ei saanud ühtegi lööki ei alla- ega ülespoole vööd, vaid jäeti erakondade poolt kõrvale kui oma ülesande täitnud statist. Eestis leidub väärikaid ja võimekaid persoone, kes selles ametis suurepäraselt hakkama saaksid. Kuid näha neid paraku ei ole ja viga pole nende passiivsuses.

Kuulsime ka justkui juriidiliselt sügavat arutlust, mida ütleb põhiseadus presidendi volituste lõppemise kohta. Selguvat, et seni, kuni uus president pole ametisse valitud, ei saa eelmine lahkuda. Sellist mõttekäiku kuuldes tuleb meelde Zenoni apooria, kus filosoof tõestas ära, et Achilleus ei jõua võidujooksus kunagi kilpkonnale järele. Ehkki maa Achilleuse ja kilpkonna vahel pidevalt väheneb, poolitub see lõpmatult, nii et võistlus ei lõpegi. Mõte sellest, et põhiseaduse sõnasõnalise tõlgenduse kohaselt jääb eelmine president määramata ajaks kuni asendaja leidmiseni ametisse, pole sisukas.

Kindlasti ei saa olla nõus nende arvamustega, et presidendi ameti võiks üldse ära kaotada ja jaotada tema ülesanded valitsuse ja parlamendi vahel. Selline põhimõtteline võimujaotuse muudatus tähendaks täiesti uut Eesti riigi juhtimise olukorda, võimujoonist, mis eeldab kindlasti põhjalikku üldrahvalikku arutelu. Küsimus pole üksnes nende põhiseaduses loetletud kohustuste ja ülesannete teistele ametnikele ümberadresseerimises, vaid võimuharude teistsuguses tasakaalus.

Need, kes väidavad, et presidendil kui poliitilisel figuuril pole enam suurt tähtsust, kuna suurmehi meil enam niikuinii polevat ja tegemist on vaid ühe riigi­ametnikuga teiste hulgas, ajavad segi üksiku (isiku) ja üldise (institutsiooni) tähenduse. President on eelkõige meie riigi sümbolinstitutsioon, märk, ja samas võimuharude tasakaalustaja, kes peab ära hoidma selle, et neist mõni liiga domineerima ei hakka. Kuigi presidendile ette nähtud ülesandeid pole palju, on tema roll riigi elus sellisena ääretult tähtis.

Presidendile antud vormiliste võimuvolituste suhteline piiratus tähendab just seda, et selle positsiooni isikuga täitmine on meie „vaba valik“. See erinevus valitsusest ja parlamendist saab kohe selgeks, kui kas või vaadata, kuivõrd seotud ollakse nende puhul ELi vastavate institutsioonidega. Erinevalt presidendivalimistest pakuvad meie parlamendi­valimised alati suurt rahvusvahelist huvi ning kajastama tullakse lähedalt ja kaugelt. Me oleme vabad määratlema, kuidas paneme paika presidendi – seda tehes ei piira meie valikuvõimalusi rahvusvahelised konventsioonid ega lepingud, kuid seepärast ongi väga tähtis, kuidas me ilma väliste ettekirjutusteta suveräänse riigina käitume.

Nii nagu riikki, on meie presidendi institutsioon noor ja selles puuduvad aastakümnete või isegi -sadade jooksul välja kujunenud tavad ja standardid. Presidendi persoon ja institutsioon peavad olema võimalikult tasakaalus nii, et persoon ei ületarvitaks institutsiooni ning et institutsioon ei lämmataks seal asuvat persooni. Meie kehtiva põhiseaduse loojad tegelesid selle küsimusega põhjalikult eelkõige silmas pidades, et ei juhtuks taas nii nagu 1930. aastatel, mil president osutus liiga mõjuvõimsaks ja tegi ainuisikuliselt otsuseid, mida poleks pidanud tegema. Paljuski seetõttu vaidleme tänapäevani selle üle, mis oleks saanud siis, kui …

On hädavajalik, et nüüd areneks sedalaadi protsess, kus institutsioon tugevdab isiku positsiooni ja iga isik annab institutsioonile samuti uusi tugevaid külgi. Selles suhtes oli meil kuni eelmiste presidendivalimisteni läinud väga hästi. Muu hulgas toimus nii vajalik vaheldumine eelkõige välispoliitikale orienteeritud, elitaarse hoiakuga persoonide ja nende vahel, kelle tugevuseks on rahvameheks olemine. Summaarselt saavutati kena tasakaal, ära on jäänud suuremat sorti orientatsiooni muudatused, kuid väita, et konkreetne isik ei määra midagi, on selge rumalus.1

Omaaegne Eesti Vabariik oli presidentaalne ja siinmail valitsetigi autoritaarses stiilis, nagu tollases Euroopas oli kombeks. Selle aja kajad kostavad aeg-ajalt ka tänasesse päeva. Nii on meil neid, kes väidavad, et presidendi institutsioon on liiga nõrk ja seda saaks tugevdada otsevalimistega. Selline arutluskäik pole täpne, sest piirdudes üksnes selle sammuga saaks tugevdada presidendi positsioonil asuva isiku tegevusruumi institutsiooni nõrgestamise arvelt. Ilmselgelt pole sellist muudatust vaja.

Institutsiooni nõrkus avaldub nii, et isik, olles sellel positsioonil, võib hakata seda ametit sisustama omaenda parema äranägemise järgi. Ükski institutsioon pole piisavalt tugev, et seda ei saaks kahjustada vähemalt ajutiselt. Isegi Ameerika presidendi institutsioon hakkas vahepeal ilmutama murenemise märke, kui sinna valiti persoon, kellel polnud demokraatliku ühiskonna toimimisest suuremat aimu ning kes ilmselt arvas, et osaleb järjekordses TV reality show’s.

Ennustati, et Trump ei saa teha, mida tahab, kuna Ameerikas on presidendi volitused piiratud kahe kojaga parlamendi ja ülemkohtu ning osariikide suhtelise iseseisvuse poolt. Aga ometi sai niisugune asi võimalikuks, sest tegutsedes omal viisil ja järjepidevalt, ümbritses ta ennast sihipäraselt kuulekate käsutäitjatega, nõrgendades lakkamatult Ameerika demokraatiat ja selle maa riigivõimu kõiki institutsioone.

Kas Eestis oleks võimalik sellesarnane stsenaarium, mille tagajärjed meie riiklusele võivad olla lausa hukatuslikud? Kujutame näiteks ette, et siinne president sõidab ühel päeval Moskvasse ja kirjutab alla Venemaaga ühinemise lepingu, kuigi talle selleks volitusi kunagi antud ei ole ja keegi anda ei saagi. Kreml väidab, et nende arvates on tegemist igati kehtiva lepinguga, sest meie president on seadustele vastavalt ametisse pandud ning tegutseb talle antud volituste piires ilma välise sunnita. Vaidlus läheb õiguslikule pinnale ja enne, kui juristid oma „balletiga“ lõpetavad, on uus reaalsus (relva ähvardusel) kehtestatud.

Me peame viima miinimumini võimaluse, et niiviisi võiks juhtuda. Seepärast peame hoopis põhjalikumalt rääkima, mis toimus meie presidendivalimistega möödunud korral 2016. aastal. Tunnistame endale ausalt, et võimude tasakaalu mudel ei töötanud. Parlament võttis endale volitused, mida talle pole põhiseadusega antud. Erakondade juhtkonnad (eelkõige koalitsiooninõukogu) tulid kokku ja leidsid, et nemad pole huvitatud erakorralistest valimistest ja sellega kaasnevast määramatusest. Riigikohus ei reageerinud konstitutsiooni rikkumisele adekvaatsel viisil, isegi ei üritanud toimunule anda õiguslikku hinnangut lähtudes kehtivast põhiseadusest.

Tõenäoliselt hakkasid parlamendi liikmed presidendivalimiste ummikusse jooksmise ohu korral paaniliselt kartma, et jäävad ilma ametikohtadest, positsioonist ja soliidsest sissetulekust. Siinjuures ilmutasid tolleaegsed koalitsiooni ja opositsiooni esindajad hämmastavat ja enneolematut üksmeelt, sest mängus olid kõigi rahvasaadikute elulised huvid. Sätestab ju põhiseadus, et juhul kui ei parlament ega valimiskogu ei suuda presidenti ära valida, läheb parlament laiali ja korraldatakse uued valimised.

Parlament käivitas tol korral aegmiini Eesti riikluse edasise toimimise huvides. Samuti ei teinud rahvasaadikud kahtede valimiste vahepealsel ajal ühtegi liigutust selle ohu likvideerimiseks. Erakonnad avastasid, et nii ilma riskita ongi neil mugavam jätkata. Teeme nii nagu eelmisel korral ja vähendame tulemuse üle otsustajate ringi minimaalseks. Kui kirjeldada tagatoa kaudu presidendi positsioonile jõudnud isiku olukorda, siis pandi ta poliitilise topeltsideme (ehk topeltlõksu) seisundisse,2 kuigi ta püüdis anda endast parima. Sotsioloog Gregory Bateson kirjeldas niisugust isikule laastavat seisundit esmalt skisofreenia puhul, mil isik hakkab rääkima, käituma veidral ja ümbritsetavate jaoks arusaamatul viisil. Paraku asub ta olukorras, kus talle esitatakse üheaegselt vastandlikke nõudmisi,. Nii on ka praeguse presidendi positsioon habras. Algselt tuli tema riigikogule vastu ja päästis oma nõusolekuga rahvaasemikud ohtlikust olukorrast. Niipea kui president võttis oma kohustusi tõsiselt, algas häälekas protest tema kui persooni vastu. Kuna president jäi korraliselt valimata, heidavad mõned riigikogu liikmed talle seda igal võimalusel ette ja süüdistavad ülekohtuselt poliitikasse sekkumises.

Nii ründas riigikogu mitte ainult isikut, vaid alandas suurel määral presidendi kui institutsiooni prestiiži. Tegelikult on riigikogu pannud ka enese punnpositsiooni, kust on keeruline välja tulla. Juba praegu on raskused silmanähtavad. Häbi teil olgu! – peab ütlema tervikuna parlamendi eelmisele ja praegusele koosseisule, sest rahvaesindajad on käitunud ebariigimehelikult lähtudes kampade, jõukude loogikast. Erakondade fraktsioonid riigikogus ja nende kaudu erakondade juhtkonnad on olnud kui röövlijõugud, kes omavahel mõjukust ja saaki jagavad. Kui selgus, et ühelgi ei olnud jõudu presidendi koht oma soosikule võtta, siis lepiti kokku nii, et keegi ei saaks pidada tulemust oma võiduks ja kõik olid sedalaadi patiseisuga rahul.

Nii pandi ka president eelmisel korral paika tagatoas tehtud kokkuleppega, mitte ei jõutud tulemusele seaduses fikseeritud protseduure järgides. Piltlikult öeldes: justkui oleks mõistetud kiirkohut isiku üle, keda peetakse süüdiolevaks kurjategijaks, kuid kelle süüd ei saa õiguslike protseduuride abil tõendada ning seetõttu viiakse karistus täide ja jutul lõpp.

Probleemi raskuspunkt asub parlamendis ja seal esindatud erakondades ja näeb välja nagu üks madal mäng. Riigikogu liikmete ebariigimehelikkusel on paratamatult lühi- ja pikaajalised tagajärjed. Eelmisel korral tõsimeeli osalenud kandidaadid narriti ära. Lühiajaline tagajärg on personaalne probleem kõigi osaliste jaoks, potentsiaalsete kandideerida soovijate ebakindlus, sest neil puuduvad garantiid selle kohta, et nendega lihtsalt ei vigurdata.

Pikaajaline tagajärg on löök riiklusele, sest riik – see on institutsioonina just kehtestatud protseduurid, mida järgitakse. Mitte kellelegi pole antud õigust neid (seadusi) ei individuaalselt ega grupiviisiliselt rikkuda. Kui mingi protseduur ei tööta piisavalt hästi, siis seda muudetakse vastavalt kehtivale õiguskorrale, mitte ei astuta sellest lihtsalt üle. Riigimehed peaksid sellist asja teadma ka une pealt.

Mida nüüd teha? Vastus on ühene: tuleb lähtuda eelkõige põhiseadusest ja põhiseaduse loogikast, samuti kehtivatest seadustest, mis panevad paika reeglid. Eesmärgiks on eneseloome3 kaudu riikluse kestmine ja tugevnemine, mis leiab aset iga protseduuriga, mida nõuetekohaselt teostatakse. Erakonnad peaksid nüüd kiiremas korras, s.t viimasel tunnil esitama oma kandidaadid, kes korraldavad enda tutvustamise, tegelikult valimiskampaania. Mitte ei käi kusagil kuluaarides kokku leppimas toetuses ja selleski, mida toetuse eest kellelegi vastu oleks vaja anda. Nii jõuaksime võib-olla väärika tulemuseni, ilma et järsku kusagilt must hobune esile ei vupsa, kellel taas valimiskampaania ehk eelvõistluste distants läbimata, kuid kes ikkagi võitjaks kuulutatakse.

Kui see aga valimisteni jäänud vähese aja tõttu ei õnnestu ja läheb nii nagu eelmisel korral, siis tuleb ametis oleval parlamendil pärast presidendi paika panemist kiiremas korras ära parandada kehtiv presidendi valimise kord, mis tõenäoliselt ei eelda põhiseaduse muutmist. Niisugune tegu vajab aga kindlasti parlamendiliikmete riigimehelikkust ja head tahet.

1 Vt Jüri Saar, Valides presidenti. EPL 8. VIII 2006.

2 Gregory Bateson, Double bind, 1969. In Steps to an Ecology of Mind: Collected Essays in Anthropology, Psychiatry, Evolution, and Epistemology. University Of Chicago Pres 2000, lk 271–279.

3 Niklas Luhmann, Sotsiaalsed süsteemid. Ilmamaa, 2009.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht