„Põlevkivisõda” alles algab

Valdur Lahtvee

Kas mõni lugejatest mäletab 2006. aasta juunis sotsiaaldemokraatide algatatud ja tollasele keskkonnaministrile saadetud 83 tegelase avalikku kirja uute põlevkivikaevanduste avamise vastu? Mina mäletan, olen üks allakirjutanuid. Mul on täpselt meeles tollane mure, mis sai kirja ka pöördumisse: „On kahetsusväärne, kui põlevkivi kasutamise arengukava kujuneb üksnes kattevarjuks ärihuvidele”. Sama mure on päevakorral ka täna. Jah, on tõsi, et suur osa idavirumaalaste, nende innustusel tolle kirja kirjutanud ja sellega ühinenud inimeste muredest, nimelt nõue põlevkivi arengukava koostamiseks avalikult ja huvigruppe kaasavalt, sai murtud keskkonnaministeeriumi korraldatud komisjonides ja ümarlaudades, kuigi näiteks põlevkivi kasutamise kava komisjoni koosseisus jäid valdade ja keskkonnaorganisatsioonide esindajad arvuliselt selgelt alla geoloogidele ja põlevkivikasutajatele. Jah, ka põlevkivi arengukava üle otsustamise viimine parlamenti sai otsustatud, kui selle aasta mai viimasel päeval kiitis valitsus heaks vastava maapõueseaduse muudatusettepaneku ja see riigikogu suures saalis 78 poolthäälega jõustati.

Võiks ju arvata, et nüüd, mil mitme huvigrupi nõudmine ja pea kõigi erakondade valimiseelne lubadus eelkõige idavirumaalastele – põlevkivikava riigikogus menetleda ja see vastu võtta – hakkab täituma, saavad lahendatud ka kõik põlevkivi kaevandamise ja kasutamisega seonduvad keskkonna- ja sotsiaalprobleemid. Paraku see nii ei ole.

Esiteks selle pärast, et kava ise, kas sõna-sõnalt vastavalt põlevkivi töörühma poolt ettepandule või pisut hambutumalt, nagu see ministeeriumide-vahelistes kooskõlastusringides tänaseks lahjendatud on, ei anna piisavat tõuget strateegilise hindamise tänase, kõigi poolt kritiseeritud olukorra muutmiseks põlevkivi kasutamisel. Põlevkivikava töögrupi liikmena, keskkonnamõju ekspertgrupi juhina ja kümnete riiklike arengukavade tegijana julgen arvata, et üksnes riikliku arengukava heakskiitmine probleeme ei lahenda. Loeb see, kas ja mil määral kava ellu rakendatakse, kui tihedalt on kavas püstitatud eesmärgid lõimitud teiste valdkondade arengueesmärkidega ning kui üksmeelselt peavad asjaga seotud huvigrupid eesmärkide täitmist vajalikuks.

Põlevkivikavas püstitatud eesmärkide ja nende saavutamiseks välja pakutud meetmete elluviimiseks võib nappida arusaamist põhjuste ja tagajärgede seostest, raha või poliitilist tahet. Ka võivad põlevkivikavas püstitatud eesmärke nullima hakata ja selles soovitule vastupidist mõju avaldama hakata riigi teistel eesmärkidel rakendatavad meetmed. Kuna põlevkivi arengukava puudutab vaid osa Eesti energia-, majandus-, sotsiaal- ja keskkonnapoliitikast, on asjatu loota, et põlevkivikava vastuvõtmise ja ka kõigi seal toodud meetmete elluviimisega saavad lahendatud ka põlevkivi kaevandamise ja kasutamisega seotud probleemid. Kui ei uuendata 2006. aasta juuni algusest teostavad riigi energiapoliitikat ega rakendata radikaalseid meetmeid energiakasutuse efektiivsemaks muutmiseks (sh energiasäästuks) ja elektritootmise restruktureerimiseks, kui ei vähendata põlevkivi osakaalu energiabilansis ega sisestata põlevkivi kasutamisega kaudselt seotud kulusid senisest rohkem põlevkivi hinda, jäävad põlevkivi kasutamisega seotud probleemid lahenduseta ka pärast põlevkivikava elluviimist.

Teiseks selle pärast, et praegune valitsus ei suuda või ei taha tegelikult Eesti keskkonnahoiule suunatud ja avalikest huvist lähtuvaid eesmärke ellu viia. Nii näiteks on põlevkivikavas toodud põhieesmärk – vähendada põlevkivikasutuse negatiivset keskkonnamõju – vastuolus valitsuse mõne kuu taguse otsusega loobuda energiatootjate koormamisest süsinikdioksiidi heitmetasuga. Samasugune vastuolu on ka varem püstitatud pikaajaliste riiklike keskkonnahoiueesmärkide ning praeguse keskkonnaministri välja hõigatud, vaid väikesele seltskonnale kiiret kasu toovate projektide vahel. Hea näide on siinkohal kava laiendada ehitusmaterjalide kaevandamist Harjumaal ning rajada hirmkulukas ja küsitava vajadusega Saaremaa ja mandri püsiühendus. Seesugune näide on ka valitsuse soovimatus tagada riigi reostustõrjesuutlikkus ja käivitada selleks „saastaja maksab” printsiibist lähtuv õlifond. Selliseid näiteid riiklike, eri huvigruppidega läbi räägitud ja kompromisside tulemusena sündinud ning kas valitsuse või riigikogu poolt kinnitatud eesmärkide täitmatajätmisest või nende täitmisele vastutöötamisest on rohkemgi. Seda laadi tõmblemine kokkulepitud riiklike eesmärkide ja nende eesmärkideni jõudmiseks vajalike meetmete rakendamise osas on kinnituseks ka varem avalikkuse ees kõlanud väidetele, et eelkõige reformierakonna valitsus ja ministrid ei tööta mitte alati avalikes, vaid hoopis erahuvides. Mureks, et põlevkivikavas jääb põlevkivikasutuse piir määramata või et see piir ei saa mitte pandud 15 miljoni tonni juurde, nagu kirjas praeguse valitsuse programmis, annab põhjust rida viimasel poolaastal toimunud sündmusi.

Ohu märgiks, et põlevkivikasutamise mahu kasvatamisest kasu saavad huvigrupid tegutsevad mõjusalt, on asjaolu, et koalitsioonileppe läbirääkimistel roheliste poolt ette pandud ja kõigi osapoolte vahel kokku lepitud põlevkivikasutuse aastamahu 15 miljoni piir oli ainuke kokkulepitud punktidest, mille muutmist peaminister läbirääkimiste hilisemas faasis nõudis.

Ohu märgiks on asjaolu, et kooskõlastused ministeeriumide vahel on veninud ja et vaatamata kooskõlastusringil sotsiaal-, majandus- ja rahandusministeeriumi poolt inimeste tervise ja keskkonnahoiu ning energiakasutuse tõhustamise huvides esitatud nõuetele jätta põlevkivi kasutamise aastamahuks 15 miljonit tonni, on keskkonnaminister valitsusse viimas kava, milles kirjas aastakasutuse piirina 20 miljonit tonni ja mille tulemusena on lähiaastatel ette näha põlevkivikasutusega kaasnevate heitmekoguste pea 30%list kasvu.

Ohu märgiks, et põlevkivi kasutamise mahu kasvatamisest kasu saavad huvigrupid tegutsevad mõjusalt, on asjaolu, et riigikogu keskkonnakomisjoni algatatud konsultatsioonide käigus on selginenud erakondade seisukohad põlevkivi kasutamise osas ja vaatamata valimiseelsetele lubadustele põlevkivi kasutamist oluliselt piirata ja selle keskkonnamõju vähendada, on kolm erakonda asunud seisukohale, et põlevkivi kasutamist peab tänase mahuga võrreldes märgatavalt kasvatama. Nii on riigikogu reformierakonna, keskerakonna ja rahvaliidu fraktsioon asunud seisukohale, et põlevkivi tuleb kaevandada rohkem kui täna ja kui koalitsioonileppes sätestatud. Vaid roheliste, IRLi ning sotsiaaldemokraatide fraktsioon on jäänud idavirumaalaste huve kaitsva ja laiemalt Eesti jätkusuutlikkust tagava taseme – 15 miljoni tonni põlevkivi kasutamise aastamahu juurde.

Eeltoodud faktid annavad alust arvata, et põlevkivisõja põhilahingud on alles ees. Kodanikel, kes kannavad südames muret Eesti tuleviku pärast, soovivad pöörata riigi majandust tõhusamatele rööbastele ja hoolivad nii Virumaa keskkonna kui inimeste heaolust, on põhjust oma valitud esindajatelt riigikogus küsida, kuidas avalikud huvid põlevkivikava menetlemisel riigikogus kaitstud saavad. Veel parem, kui valija oma esindajale riigikogus oma seisukoha põlevkivi aastakasutuse mahu lubatava taseme kohta kirja või meili teel teada annaks.