Pärisnimed seovad tänapäeva kultuuri mütoloogilise teadmisega

?le P?i

Fragmente EKA üliõpilase Kristina Timmeri tööst eesti noorte neti-identiteedi ainetel. Tartus toimus läinud aasta 14. ja 15. detsembril rahvusvaheline konverents „Naming in Text, Naming in Culture” („Nimetamine tekstis ja kultuuris”), mille organiseerijateks olid TÜ semiootika osakonna nime- ja ruumisemiootika teemaliste projektide juures tegutsevad töörühmad. Valdavalt semiootika osakonna noorema põlvkonna teadlastest koosnevale esinejaskonnale pakkusid tuge rahvusvaheliselt tuntud teadlased Vilmos Voigt Ungarist ja Göran Sonesson Rootsist, kolleegid Soomest ja Venemaalt ning Peeter Päll Eesti Keele Instituudist.

Gustave Guillaume on kirjutanud, et kahene liikumine kitsastes unikaalsetes ja laiades üldistes piirides on kõige aluseks, mis keeles üles ehitatud. Semiootikas üks olulisemaid küsimusi – üldise ja üksiku suhe – leiabki kõige selgema väljenduse just üld- ja pärisnimede sfääri vahelises „pinges”, mis iseloomustab keelekasutust. Juri Lotman nimetab „Kultuuris ja plahvatuses” päris- ja üldnime kaheks registriks, mis on ühtsed oma konfliktsuses. Reaalne kõne voolab vabalt ühest sfäärist teise, kuid sfäärid ei sula teineteisega kokku. Vastupidi, nende kontrastsus tõuseb seetõttu üksnes rohkem esile. Kultuuriplahvatus seondub just pärisnimede maailmaga, individuaalsete valikutega, sel ajal kui üldnimede maailm, kus elemendid on asendatavad, seostub rohkem järjepidevate protsessidega. Öeldule võib lisada, et säilitades küll nimetatud sfääride piiritletuse, korraldab iga konkreetne kultuurisituatsioon üld- ja pärisnimede vahelisi seoseid ümber, reguleerib vastastikuseid üleminekuid, loob kahetise mõistmise võimalusi

Tartu konverentsil keskenduti eelkõige pärisnimele, hõlmates laia nimede spektrit isiku- ja kohanimedest, s.o traditsioonilistest individuaalset objekti identifitseerivatest nimedest kuni nn „libisevate tähistajateni” ehk kindla osutuseta tühja nimeni (mida G. Frege nimetab „võltspärisnimedeks”), nagu näiteks „rahva tahe”. Ettekandeid ühendavaks jooneks oli keskendumine nimetamise strateegiatele, kuna oma olemuselt pigem asemiootiline pärisnimi saab tähendusrikkaks tänu kasutusele, kultuurikontekstis temale omistatud funktsiooni läbi ja teiselt poolt nimetamine kujundab seda konteksti, loob ja struktureerib kultuurilisi, sotsiaalseid objekte, teeb nähtavaks ühiskonnas toimuvaid protsesse.

Pärisnime kasutus on motiveeritud mitte niivõrd keeleliste kui keeleväliste faktorite poolt. Tartu-Moskva koolkonna nimesemiootika (vt J. Lotmani, B.Uspenski, V. Toporovi, B. Ogibenini, V. Ivanovi uurimused) on eriliselt rõhutanud pärisnime seost mütoloogilise mõtlemisega. Pärisnimedel on tänapäeva kultuuris terve rida omadusi, mis seostavad neid mütoloogilise teadvusega: nime ja asja samastamine, usk nime jõusse esma- ja ümbernimetamisel, nimede loodud ruumikujutluse müüdipärane fragmentaarsus, nime saladuses hoidmine, tabustamine, nime kaitsmise kaudu oma isiku kaitsmine, nime muutmine kui üleminek teise sotsiaalsesse staatusesse jne.

Nagu ütles Vilmos Voigt, on nimetamise probleemistik tänaseks semiootika uurimisvaldkonnana sööti jäänud, käsiraamatutes puuduvad head definitsioonid ja kirjeldused. Ei lingvistilised ega loogilised pärisnime käsitlused saa kompenseerida pragmaatiliste aspektide tähelepanuta jätmist. Siin olekski vajalik uuesti üle vaadata Tartu-Moskva semiootikakoolkonna nimekäsitlus, mis võib jätkuvalt konkreetsetele uurimustele teoreetilist alust pakkuda.

Pärisnime müüdilist aluspõhja puudutasid ühel või teisel määral juba oma vaatenurga valiku kaudu mitmed ettekanded. Lapse maailmanägemise ja kõne arenguga seonduvalt kõneles pärisnimest ja mütoloogilisest teadvusest Aino Perviku Paula-lugude näitel Mari Niitra. Kõige ilmsemalt väljendus see aga Svetlana Amossova ja Svetlana Nikolajeva (Peterburi Euroopa Ülikool) ettekandes, kus oli Ida-Euroopa eri piirkondades korraldatud ekspeditsioonide andmetele tuginedes vaadeldud juudi lastele nime andmise traditsiooni ja esile toodud arhailiste uskumuste ja rituaalide elulisus nime andmisel ka praegu. Siinjuures võiks märkida, et Venemaa uuemas nn Moskva semiootika nimeuurimises on osutunud üldse viljakaks diakrooniline nimekäsitlus, nimede arhailise etümoloogilise kihistuse kaudu „varjatud keelelise mälu” ilmsiks toomine, mis oli oluline ka omaaegsele Tartu-Moskva koolkonnale. Heaks näiteks traditsiooni jätkamisest on kas või Vladimir Toporovi mälestusele pühendatud (ja tema olulisemaid nimealaseid uurimusi taaspublitseeriv) eelmisel aastal Moskvas ilmunud kogumik „Nimi: semantiline aura”.

Konverents tõi ühe uurimist vääriva teemana esile nime funktsiooni tähendusliku kultuuriruumi korrastamisel ja loomisel. 

Tiit Remmi pronkssõduri näitega illustreeritud arutlus oli pühendatud ruumi ajalist mõõdet kandvale dimensioonile. Peeter Pälli teaberikas ülevaade eesti tänavanimede muutmistest XX sajandi jooksul oli hea näide selle kohta, kuidas nimetava tähistuse kustunud semantiline tähendus tänu ideoloogilistele muutustele aktualiseerub. Ettekanne haakus suurepäraselt Boriss Uspenski omaaegse tähelepanekuga (uurimuses „Nime muutmine Venemaal ajaloolises ja semiootilises perspektiivis”), et nimede vahetamine suurte ühiskondlike muutuste puhul tuleneb uuest suhtumisest märki üldse. Seda, mida varem oli peetud puhtaks tinglikkuseks, mõistetakse hiljem sisulisena. Elustub pärisnime etümoloogia. Semiootilise käitumise järsku muutumist peegeldabki väga hästi nimede ja nimetuste muutmine; Edela-Soome saarestiku kui terviku, selle soome- ja rootsikeelsete osade nimetamislugu esitav Katriina Siivoneni ettekanne (Turu ülikool) demonstreeris omakorda, kuidas nimetamine toob esile ühiskonnas toimuvaid protsesse ja väärtusi. Anu Haameri ettekanne „Linn ja nimi” viis nimetamise kokku Henry Lefebvre’i triaadilise ruumikontseptsiooniga ja selle edasiarendustega. Linnaruumi vaadeldi siin eelkõige kommunikatsioonikeskkonnana, kus nimetatud või nimetu ruum omab erinevat tunnetuslikku väärtust.

Erilise teemana tõuseb pärisnimega seoses esile küsimus kunstiteksti pärisnimelisest loomusest, nagu sellest on kõnelnud Juri Lotman, või näiteks luule puhul Jaan Undusk, ja siit juba küsimus traditsiooniliste pärisnimede eripärast kunstiteoses tavakeelega võrreldes. Siinkirjutaja püüdiski oma ettekandes Jossif Brodski luulele tuginedes näidata, kuidas pärisnimed sulanduvad luule poeetilisse koesse. Eva Lepiku ja Ott Heinapuu süsteemne uurimus Katarina nimest kui juhtmotiivist Karl Ristikivi ajaloolistes romaanides lähtus samadest eeldustest ja demonstreeris pärisnime erilist staatust Ristikivi tekstides, selle integreeritust teoste semantilisse konfiguratsiooni. Ka Vilmos Voigt peatus teise konverentsipäeva avaloengus põgusalt pärisnimekasutusel kirjanduslikus tekstis, keskendudes siiski eelkõige muinasjutule ja seal esinevatele „aktuaalsetele” nimedele ja nende moodustamise mudelite järgi loodud muinasjutunimedele. Ühtlasi rõhutas kõneleja võrdlevate uurimuste vajalikkust nimetamise vallas. Kirjanduse temaatikat täiendas Ilari Hongisto ettekanne muusikast kui katse süstematiseerida ja interpreteerida rock- ja klassikalise muusika teoste ja esitajate nimede valikut.

Konverentsil kõlanud teoreetilise suunitlusega ettekandeid ühendas interdistsiplinaarse lähenemise otsing. See jäi kõlama nii Göran Sonessoni ettekandest, kus nimetamist polnud mõistetud mitte niivõrd iseseisva uurimisalana kuivõrd semiootiliste valdkondade suhteseosena. Seega siis ka dünaamilisuse tagajana, mis kõige üldisemas mõttes tähendaks võimaluse pakkumist bio- ja kultuurisemiootika mudeli ühildamiseks. Peeter Selg ja Andreas Ventsel viisid semiootilise hegemooniateooria raames kokku Ernesto Laclau „tühja tähistaja” kontseptsiooni ja Juri Lotmani kultuurisemiootilised alusideed, loomaks meetodit, mille abil uurida ja üldistada ideoloogilist nimetamist. Lõpuettekandega esinenud Anti Randviir („Kommunikatiivne situatsioon: kirjeldustelt pärisnimedele”) juhtis omakorda tähelepanu vajadusele integreerida filosoofilist ja semiootilist nimeteooriat, et selgitada, kuidas kommunikatsioonisituatsioone moodustavad füüsilised, kultuurilised ja sotsiaalsed objektid on defineeritud ja loodud.

Konverentsi üheks tähtsamaks tulemuseks saigi vahest tõdemus, et Tartu-Moskva koolkonna nimesemiootika on endiselt elujõuline ja väärib tänaseid nime- ja kommunikatsiooniteoreetilisi ideid arvesse võtvat edasiarendamist ja rikastamist.