Pärandikirju VI – Kordamine, see tarkuse ema ja traditsioonide konservant

MARJU KÕIVUPUU

Traditsioonid püsivad suuresti rituaalsel kordamisel, näiteks tekstidesse või muusikasse talletatud märgiliste sõnumite ja sümbolite taasesitamisel. Vabariigi aastapäeval loeme ette „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele“ ning kindlasti kõlab sel päeval vähemalt üks kord Heino Elleri „Kodumaine viis“, tantsupeod lõpetame traditsiooniliselt Anna Raudkatsi „Tuljakuga“, viimaste aastate laulupeod aga Peep Sarapiku viisistatud Juhan Liivi luuletusega „Ta lendab mesipuu poole“. Vabas ühiskonnas sünnivad seda sorti traditsioonid ja rituaalid inimeste siiramate emotsioonide ja ühtekuuluvustunde koostoimel ning kannavad parimal moel edasi kultuurimälu.
Nõukogude lähiminevikus mäletatavasti püüti kiriklikke ja „kodanlikke“ traditsioone ülaltpoolt antud sisult sotsialistlike ning vormilt rahvuslike suunistega üle kirjutada ja konstrueerida uusi tavasid-traditsioone, millest paljud jäid õnneks paberile ning enamik hingitsevaid hääbus taasiseseisvumis­tuulte hoovuses.
Traditsioonid ei sünni kabinetis laua taga ega juurdu käsulaudade toel. Vaevalt keegi enam mäletab – ja miks peakski! –, et tavandikoolitajad käisid välja näiteks idee, et kui inimene siitilmast lahkub, siis tuleks matustel tema mälestuseks istutada (NB! kuhugi!) üks puu.
Rahvariided olid mäletatavasti „lille­neiude“ kohustuslik aksessuaar, kui võeti vastu kõrgeid poliitkülalisi või toimusid muud ideoloogilised üritused. Kui 1980ndatel sai käidud koolides päevasel ajal õpilastega kohtumas ja rahvalaule laulmas, ei pannud me nii mõnigi kord nimme rahvariideid selga rõhutamaks, et vanade rahvalaulude laulmiseks ei pea ilmtingimata ennast alati kostümeerima – oluline on sõnum. Ja eks peitus selleski käitumises rohkem või vähem ka soov vastanduda või eristuda ideoloogiast, mis oli kaaperdanud meile midagi väga olulist, väärtuslikku – meie traditsioonid ja kombed.
Viimased paar-kolmkümmend aastat oleme tegelnud rohkem kui kunagi varem traditsioonide ja pärandiga. Rohkem kui sageli küsime, kui mitu põlve peab mingi nähtus vana olema, et seda saaks nimetada juba pärandiks või traditsiooniks, ehk kui kaua peab midagi kordama või miski korduma, et saaksime sellest kõnelda kui tradit­sioonist.
Sellele küsimusele pidin vastama ka selle aasta 19. augusti suurejoonelise ühislaulmise kontekstis: nimelt taheti teada, et kas see on nüüd meie järgmine uus traditsioon laulupidude kõrval. Mis ma muud oskasin kosta, et kui see sündmus kõnetab inimesi järgmisel ja ülejärgmisel ja nii edasi aastal ning kui keegi võtab seda ka edaspidi eest vedada, et inimesed saaksid kokku tulla ja ühiselt laulda, saame tõepoolest rääkida uuest traditsioonist. Eks ole igal traditsiooniks saanud sündmusel olnud ju alati eestvõtja(d) nagu ühislaulmisegi puhul. Iseasi, kas ja kuipalju me seda igal üksikjuhul teadvustame ja oskame väärtustada.
Kultuurikatkestusest tingitud pikk paus ning kiired muudatused ühiskonnas on toonud traditsioonide ja pärandi mänguväljakule ka ühe uue tegelase. See on pärandi eestkõneleja või eestkostja, ühiskonna hääletoru, kes põhjendab kordavas kõneviisis traditsioonide hoidmise ja väärtustamise vajadust, otsib vaarvanemate aardekirstust välja midagi, mis võiks praegust põlvkonda jätkuvalt kõnetada ja seeläbi selle rahva­killu traditsioone elus hoida, olgu selleks naiste maarjapäeva tähistamine, traditsiooniliste tantsude festival „Sabatants“ või kultuuripärandi aasta algatusena mardisandikoolitus „Hakkame santima“. Pärandi eestkõneleja võidakse appi kutsuda ka sellistel juhtudel, kui inimestel või huvigruppidel on eri põhjustel tekkinud oma traditsioonide hoidmise või järgimisega probleeme, olgu selleks majanduslikud põhjused või kolmandate isikute tegevus, mis kahjustab või koguni hävitab traditsioonile toetuvat unikaalset pärandit.
See puudutab näiteks inimese religioosset suhet loodusega: pühapaikades on käidud või matustel puusse rist lõigatud põlvest põlve tavaõigusel põhineva maakasutuse järgi. Kas tänapäeva inimesed saavad oma traditsiooni järgida, sõltub (uus)omaniku, kes üldjuhul kogukonda ei kuulu ja keda kohalikud kombed ei kõneta, suvast või armulikkusest. Ja nii tuleb sageli kaitsta pärandit meie endi eest paragrahvi jõul, kuigi sõnades oleme kõik ju pateetiliselt ja aateliselt seda meelt, et traditsioone ja pärandit tuleb hoida. Seda muidugi juhul, kui see pärand ei asu minule kuuluval maalapil, ei kahjusta minu huve ega küünita kätt minu rahakotti.
Teisalt võib pärandi eest kostes kordamisega ülemäära hoogu sattuda ning käituda nii, nagu karjapoiss, kes kihutas tulistvalu koju ning kisas, et põõsas oli vähemalt sada hunti! Jäetagu nüüd kõik tööd-toimetused sinnapaika ning tuldagu kogu taluperega talle otsekohe ja jalamaid appi. Peremees vangutanud pead ja ütelnud karjapoisile, et no vähenda, no vähenda, kas neid hunte seal põõsas ikka nii palju oli. Jutu käigus jäi neid hunte seal põõsas aina vähemaks ja vähemaks, kuni karjapoiss lõi silmad maha ja pomises häbelikult: „Aga no keegi seal põõsas ju ometigi krabistas!“ Sestap võib liiga innukas traditsioonide ja pärandi eestkõneleja teha kasu asemel sootuks kahju: tema argumente ei võeta enam tõsiselt ning koos pesuveega heidetakse uksest kõrge kaarega välja ka lapsuke, kellele sooviti ju kogu südamest kõige paremat.
Rituaalne kordamine on seegi kiri lugejatele. Tõejärgse ühiskonna üleküllastunud infomeres hulpides on aina suurem oht iseäranis pealetulevatel põlvkondadel olulist ja ajas vastupidavat mitte märgata ja küünitada käsi hoopis selliste väärtuste järele, mis kaua ei kesta või muutuvad päevavalguses kas lepalehtedeks või jänesepabulateks nagu jaaniöösel vanapagana käest välja petetud kuldrahad.
Pärandi eestkõneleja, see avalik hääletoru, ei tohiks aga mitte kunagi minetada valvsust ja ausust ka iseenda suhtes. Ta peab endalt küsima: kas ma kasutan oma positsiooni ning eelpõlvede traditsioone ja väärtusi selleks, et levitada omaenda maailmavaadet, või püüan parimal viisil kanda hoolt kõige selle eest, mida nimetame kokkuleppeliselt traditsioonideks ja pärandiks, püüdes suhtuda sellesse igakülgse austuse ja lugupidamisega, ilma seda omastamata? Ükskõikseks ei jäta pärandi ning traditsioonide teema üldjuhul kunagi kedagi ning väärtused on alati (kultuuripoliitilise) valiku küsimus. Eks see viimanegi tõdemus ole taas kordamine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht