Pettus päise päeva ajal

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Maarjamaa vanemad elanikud mäetavad veel, et kunagi, kui praegune kultuuriminister ametisse astus, lubas ta – ja võttis ka vähemasti näiliselt töö õhinal ette – Eesti riigi kultuuripoliitikale uued arengusuunad kehtestada. Algse lubaduse kohaselt aastal 2011 pidid need suunad pika perspektiiviga olema, ulatudes koguni aastasse 2020. Kõlas positiivselt, sest absoluutne tegevusetus väljaspool paraade oli ju valitsetava valdkonna põhiline etteheide eelmisele kultuuriministrile. Poliitilise tsükli neljast aastast käib ministril hoogsalt juba teine poolaeg, aga mida pole, seda pole. Omamoodi tunnuslik on kultuuripoliitika uuenduse spetsiaalsel kodulehel vaatamiseks välja pandud ajakava: skeemilt on näha „materjali üleandmine riigikogule” tänavu jaanuaris. Isegi kui peaks juhtuma ilmvõimatu ning ministeeriumis juba kuid lõppviimistluses vaevlev dokument enne parlamendi pikka suvepuhkust valitsuse heakskiidu saaks ja Toompea lossi jõuaks, ei hakka rahvaesindajad sellega ometi enne sügist mingil juhul tööle. See omakorda tähendab, et isegi juhul, kui arengusuundade dokumendis peaks sisalduma väiksemgi helge lause professionaalse kultuuri rahastamise kohta, siis ei jõua sellest järelduv järgmise aasta riigieelarvesse.

Täpsemalt, ei jõua järgmisse ega ka muudesse. Praegune valitsuskoalitsioon valvab ju erilise innuga selle järele, et kuskil avalikus elus rahalise kombelõtvuse idugi tärkama ei pääseks. Riigi eelarvestrateegia kehtestatakse rahandusministeeriumi eestvõttel nelja aasta peale ette ja seal pole vähemasti aastani 2017 mingit kasvulootust kultuurieelarvele ette nähtud. Parimalgi juhul võiksid arengusuundade koostamises osalenute optimistlikumad ootused hakata realiseeruma alles napilt enne dokumendi kehtivusaja lõppu. Mõistagi võib mängupilt pärast 2015. aasta riigikogu valimisi mõnevõrra muutuda, kuid ega kultuurielu pole ju ka praeguste opositsioonierakondade esimene südameasi.

Juhtide valitud tempo asjaajamises sunnib aina sügavamalt kahtlema alglubaduste siiruses või tõsiseltvõetavuses. Küllap peetakse valitsusringkondades põhiseaduse sissejuhatust mingiks muistsete juristide belletristlikuks passaažiks, mis polegi täitmiseks mõeldud. Kultuuripoliitika arengusuunad on siin õigupoolest ainult näide üldisemast tendentsist, samasugust poliitilist kultuuri viljeldakse nii mõnelgi avalikul väljal, kõige pikema habemega anekdoodina omasuguste hulgas troonimas „haldusreform”.

Ega õigupoolest pole ju valitsemisalas ministrit päris Maltsvetiks keegi pidanud ega Lasnamäele arengusuundade valget laeva ootama kogunenud. Arengusuundade koostamise viis ja eriti tempo sunnivad aga aina vältimatumalt esitama küsimust kultuuriministeeriumi kui valitsemisasutuse otstarbe kohta. Küllap peab selle küsimuse adresseerima hoopis rahandusministrile kui avaliku võimu efektiivsuse ja kvaliteedi (see loosung oli muuseas juba NLKP plaanitud XII viisaastaku tunnuslause) põhilisele eestkõnelejale.

Millist valitsemis- või muud avalikku teenust siis õigupoolest pakuvad ühiskonnale kultuuriministeeriumi kümned tublid töötajad? Või milliste käegakatsutavate tegudega nad oma igapäevase leiva ka välja teenivad? Ministeeriumi töötajate palgaandmete tabel ministeeriumi kodulehel on sel teemal mõtisklemiseks inspireeriv lugemine. Minister saab selle järgi igal pisemalgi kultuurialal nõuniku käest kuust kuusse pooleteise kuni kahe tuhande euro eest professionaalset nõu, lisaks veel viis (!) asekantslerit baashinnaga 2500–2840 eurot kuus. Milleks see nõu aga ka vormub? Status quo säilitamine on ka ränk töö, näiteks N Liidus oli stagnatsiooni hoidmisega ametis 280 miljonit inimest ja ikka vajus üritus kokku. Kultuuriministeeriumi palgalehel on õnneks esialgu ainult ümmarguselt 70 hinge.

Ma ei taha siin mingit klassiviha õhutada (olgugi et valitsemisala asutustes kehtiv ministeeriumi omast süngelt erinev palgatase õigustaks täielikult kunstiproffide või raamatukogudes-muuseumides tegutsevate kultuuritöötajate tituleerimist pööbliks ja lumpeniks, kui kasutada ministri lemmiksõnu). Poleks siiski paha, kui ministeeriumi iga palgaline koostaks oma kitsamas valdkonnas tegutsevatele „palgavaestele”, nagu inimarengu aruandes seda seltskonda on defineeritud, ellujäämis- ja toimetulekujuhise selleks hetkeks, kui minister realiseerib oma lubaduse tõsta kõrgharidusega kultuuritöötajad koguni minimaalselt 700eurosele palgatasemele. Sellisest infost ja nõust oleks hoopis rohkem abi kui poliitilistest arengusuundadest.

„Kultuuri rahastamisel lähtub riik ennekõike tegevuse sisust”, deklareeritakse arengusuundade tööversioonis. Teisisõnu hindab riigivõim (kõrg)kultuurilist tegevust rahaliselt keskmisest väheväärtuslikumaks. Statistikaameti andmetel moodustab kultuurivaldkonna palgatase läbi aastate umbes 80% riigi keskmisest ning majanduse kasvamise aastatel vahe pigem käriseb kui kahaneb.

Miks see nii on ja kas nii jääbki, selle kohta võiks ministeeriumisse koondatud tarkusest mõni veenev vastus tulla. Arengusuundade tööversioonis vastust aga ei paista. Samuti oleks uhkelt põhiseaduse vaimust kantud see, kui konkreetsesse arvude (raha) keelde tõlgitaks kultuuriministeeriumi arengukavas aastateks 2014–2017 sõnastatud eesmärk: „Kultuuripoliitika eesmärgiks on loovust väärtustava ühiskonna kujundamine eesti rahvusliku identiteedi hoidmise ja elujõulise, avatud ning mitmekesise kultuuriruumi arenguks soodsate tingimuste loomise kaudu”. 700eurone palgatase pole küll usutav soodustingimus, vaid pigem ikka häbiväärne allahindlus ja eriti võrdluses sellega, mida maksab igapäevane raske stagnatsiooni säilitamine ministeeriumis.

Lenin Poolas, Lang Hiinas, tühi kõik.