Pöörane piruett

Toomas Paul

New age ei põlga teadust, vastupidi.Elisabet Sahtouris, Maailmatants. Koolibri, 2009. 239 lk.       Kreeka juurtega ameerika evolutsioonibioloogi Elisabet Sahtourise raamat universumi ja elu arenguloost on kirjutatud elegantselt ja ekspressiivselt. Näiteks kirjeldab ta Maa ehk Gaia olukorda viis miljardit aastat tagasi: üks osa suure täheplahvatuse gaasist ja tolmust kogunes kokku Maa-palliks, mis koosnes kaheteistkümnest eri sorti aatomist ehk keemilisest elemendist. Tihenedes muutus see raskemaks ja keerles aina kiiremini. „Rõhu  poolt tekitatud kuumus ja tuumareaktsioonid tema sisemuses sulatasid kokkupressitud aine raevukalt põlevaks vedelikuks. Ent puutudes kokku külma maailmaruumiga, jahtus selle leekiva kera väliskülg õhukeseks koorikuks, mingil määral sedamoodi, nagu kodus tehtud pudingule tekib jahtudes nahk, või nagu jahtuva lihasousti pinnal hangub rasv” .

Seni on eeldatud, et universum koosneb elutust mateeriast, välja arvatud väike osa  ainest meie omaga sarnastel planeetidel. Kuid miks peaksime universumi sedasi ära jagama? Sahtouris toetub eesliini füüsikutele, kes väidavad, et kõige varasema universumi aineenergia oli juba oma loomu poolest määratud elusaid süsteeme moodustama. Sel juhul areneb elu kosmosele kui tervikule loomuomase protsessina. „Elav Maa ei ole tõenäoliselt veidram juhus kui on kasvav seemik või täisikka jõudev konnakulles. Kõik need on õige koostise ja õigete tingimuste vältimatu tagajärg”. Me ei tea, kas ka Marss ja Veenus hakkasid ellu ärkama, kuid ei suutnud seejärel areneda, kuna neil ei õnnestunud end elus hoida. Paistab, et sarnaselt taimede ja loomade seemnete ning munadega tekib palju rohkem planeete, kui tegelikult ellu ärkab. Et ärgata ellu nagu Maa, peavad planeedid olema täpselt õige koostisega ja õiges suhtes oma tähega. Veenus oli liiga kuum, Marss liiga külm, ent  Maa oli elu jaoks täpselt õige temperatuuriga.

Teiseks asjaks oli vesi, millest piisavalt suur hulk oli vedelas olekus, nii et tema abil sai sellel täpselt õige temperatuuriga planeedil ainevarusid ühest kohast teise kanda, samamoodi nagu teeb seda veri meie kehas. Elu arenemiseks peab olema võimalik pidevalt ainevarusid ühest kohast teise liigutada. Kõige põnevamad peatükid raamatus puudutavad elu varast arengut. Kõik Maakera geoloogilised  osad või tunnusjooned, mida leida võime, on tegelikult planeedi elutegevuse saadus. Ilma bakteriteta oleks Maa atmosfäär hingamiskõlbmatu ja tema koor oleks jäänud kraatritega kaetud, klaasjatest kividest koosnevaks kõrbeks. Ilma bakterite tegevuseta oleksid isegi ookeanid meie planeedilt ära auranud. Sahtouris peab elu iseennast ümber korraldavaks kivimiks – justkui ellu ärganud muusikaks –, mis pakendab end rakkudeks, kiirendab oma  keemilisi muundumisi ensüümide abil ning muudab kosmilist kiirgust erinevateks energialiikideks, muutes end niiviisi aina arenevateks olenditeks ja jälle tagasi kivimiks. Mõned aastakümned tagasi uskusid teadlased, et elu sai Maal alguse vaid veidi enam kui pool miljardit aastat tagasi.

Täna teame, et Maa pind kihises täielikult väljakujunenud moneeridest juba rohkem kui kolm ja pool miljardit aastat tagasi. Bakterid valitsesid Maal  tervelt kaks miljardit aastat, vahemikus umbes 3,7 kuni 1,7 miljardit aastat tagasi – ehk peaaegu poole Maa elueast. Elusorganismid on leiutanud 99,9 protsenti kõikidest molekulitüüpidest, seejuures peaaegu kõik paar miljardit aastat tagasi, kui bakterid olid ainsad eksisteerivad elusolendid. Enne osoonkihi moodustamist vigastas tugev ultraviolettkiirgus sageli bakterite DN Ad, kuid nad leiutasid vigastuste parandamiseks splaissimisensüümid ja õppisid  nende valmistamiseks vajalikku informatsiooni ning ka muud DN A-koodis talletatud informatsiooni üksteisega jagama. Sellest ajast peale, kui mullitajad, sinirohelised ja hingajad leiutasid oma põhilised eluprotsessid, pole mitte ühtegi uut eluprotsessi välja arenenud.

„Teisisõnu on evolutsioon sellest ajast peale seisnenud mitte ainult samade aatomite, vaid ka samade molekulide ja eluprotsesside ümberkorraldamises lõpmatult  mitmekesisteks uute elusolendite mustriteks. Selline ongi Gaia tants – samade elegantselt lihtsate sammude lõpmatu improviseerimine ja viimistlemine aina muutuvaks, hämmastavalt ilusaks ja keerukaks olendiks”.

Autor möönab, et on väga palju asju, mida siiani aju juures ei mõisteta. Me võime uurida selle evolutsiooni ja ülesehitust, lugeda kokku selle rakke, salvestada ja mõõta aju keemilise ja elektrilise aktiivsuse mustreid. Ja kõigest  hoolimata me tegelikult ei tea, kuidas aju teeb seda, mida ta teeb. Ta usub, et aju kohta käivad seletused muutuvad tulevikus radikaalselt. „Kui füüsikutel on õigus, et reaalsus ei ole fundamentaalselt aineline, vaid et aine tekib tänu kosmilise teadvuse pidevale muundumisele, siis võib aju olla aineline seadeldis, mis võimaldab teadvusel ülejäänud tegelikkuse sees tegutseda või sellega sidestuda. Sellise vaateviisi kohaselt oleks aju bioloogiline seadeldis,  mille on loonud ja mida juhib teadvus, mitte aga bioloogiline seadeldis, mis on teadvuse esile kutsunud, nagu seni on eeldatud. Tegemist oleks päris radikaalse kannapöördega!”.

Kuigi raamatu on välja andnud õppekirjanduse üllitamisele pühendunud kirjastus Koolibri ning üks tõlkijatest ja saatesõna autor on eesti juhtivaid rohelisi poliitikuid Toomas Trapido, ei ole tegemist aimeraamatuga evolutsioonist, vaid millegi palju pretensioonikamaga.  James Lovelock, Gaia teooria looja, hoiatab eessõnas: ühtegi metafoori ei tohiks ekslikult reaalsusena võtta. Sahtouris aga võtab tantsu tõsiselt: „Laiem perspektiiv, mille paljud inimesed praegu avastavad, tähendab seda, et me ei ole mitte inimesed, kellel on võime saada hingelisi kogemusi, vaid hinged, kellel on inimlik kogemus. Selline vaatepunkt kuulus seni vaid religioossetele inimestele, kuid tänu uutele avastustele füüsikas, millest me juba varem ka juttu tegime (näiteks tõestus kosmilisest teadvusest ja intelligentsusest ning läbipõimunud universumist, milles kõik mõjutab kõike muud mis tahes kauguselt), hakkab see arusaam aina rohkem poolehoidjaid koguma. Teadlased ja teised ilmalikud ühinevad religioossete inimestega. Selline maailmapilt ühildub hästi Gaia teaduse ja budistliku filosoofiaga, mis on lääneski õitsengu saavutanud”.

Ta jätkab: „Veel üks kunagine religiooni  pärusmaa, mis on oma haaret laiendama hakanud, on eetika, sest seni troonil püsinud teadus oma kiindumuses objektiivsusesse on end meile olulistest mõtisklustest ja hoolest eraldanud. Oleme jõudnud äratundmiseni, et kalgil objektiivsusel ei ole läbipõimunud osalusuniversumis võimalust”. Eesti kõige vaadatavam telesaade on „Selgeltnägijate tuleproov”. Loogikute kontrollvõistkond tagab, et keegi ei tee saates sohki,  ja veerand miljoni televaataja silma all võidab kõige võimekam sensitiiv. Ka Sahtouris usub, et inimesed võivad telepaatiliselt suhelda vaalade ja delfiinidega ning tulnukatega. „Harvardi psühhiaater John Mack, kelle seisukohtade usutavus pandi akadeemiliselt karmilt proovile (mille ta ka läbis), on kogu maailmas intervjueerinud patsiente ja teisi inimesi nende kogemuste kohta maaväliste olenditega. Tema tulemused näitavad peaaegu  universaalselt, et maaväline kommunikatsioon on telepaatiline ja „allalaadimine” on niivõrd rohke, et sellega seotud inimesed suudavad haarata ja edastada ainult tühist osa sellest. Paljud maaväliste kontaktidega seotud inimesed usuvad, et suuremad kui üksikute planeetidega piiratud galaktilised ja kosmilised elussüsteemid juba eksisteerivad”.

Lõpupeatükkides läheb tants aina hoogsamaks ja uljamaks. „Üks veedateaduste  keskseid alusväiteid ütleb, et reaalsust, sealhulgas ainet, loob üksnes teadvus, ning et aine on meie poolt loodud illusioon nagu aine meie unenägudes. Nagu Sally Goerner osundab, hakkavad nüüd ka lääne füüsikud saama aru ainest kui liikuva energia illusioonist”.

New age ei põlga teadust, vastupidi. „Põlisrahvad mõistavad teadust ja vaimsust sama reaalsuse eri aspektidena – intelligentse, teadliku kontiinumina, mis omab  füüsilisi ja mittefüüsilisi aspekte. Nad on teadlikud, et looduse kõik osad ja aspektid on pidevas mittefüüsilises suhtluses. Lääne teaduses avastavad füüsikud alles nüüd läbi mittelokaalsuse ja nullpunkti-energia kontseptsioonide kõige olemasoleva sügavat ühendatust ning kõikehaaravat dialoogi” . Raamat on kirjutatud vabastava sõnumina. Autor on veendunud: „Mitte-eukleidiline geomeetria ja relatiivsusteooria murdsid  läbi eukleidilise geomeetria ja klassikalise füüsika piiridest. Orgaaniline maailmavaade ületab mehaanilise maailmavaate piirid ja elutuse. Teadvusel põhinev maailmavaade annab meile veelgi suurema perspektiivi meie loovast universumist ja inimese rollist selle arengu esirinnas”.

Arusaamisel, et meie teadvus loob meie reaalsust, on tohutu mõju: „See tähendab, et meie eeldused ja uskumused üksikisikute, ühiskondade  ja inimkonnana on selle maailma aluseks, mida me enestele loome, ja me loome seda koos kõigi elussüsteemidega üheskoos, hetkest hetkesse. Kõige täiuslikuma kirjelduse sellest, kuidas maailm selles kontekstis töötab, on andnud meile Jane Roberts oma Sethi raamatutes, ning see leiab füüsikas üha enam ja enam kinnitust”. Jajah, kõige täiuslikuma kirjelduse reaalsusest annab ASC (altered state of consciousness) meedium. Autor  sedastab, et klassikaline ballett pole enam nii populaarne kui vabamate mustritega tantsud. „Me oleme tüdinud sellest, et meile muudkui räägitakse, et tuleb olla täiuslikus vormis, kontrollida oma elu täiuslikult, sest me oleme hakanud mõistma, kui ebaloomulik selline täiuslikkus tegelikult on” (lk 205). Võib juhtuda, et pöörane piruett ei õnnestu. „Tõepoolest, me oleme gaialik või universaalne katse vabaduse vallas, kusjuures  väga riskantne katse.” Hopid, kogid ja viimased vabad looduses elavad Ameerika põliselanikud ütlevad kõik meile, et nad ei suuda enam oma palvete ja tseremooniatega maailma tasakaalus hoida. Sahtouris hoiatab Läänt: „Pidagem ka meeles, et kui jätkame praegusel teel, siis võib meie planeedil olla parem ilma meieta jätkata. Meie liigi kadumine, olgu enesetapu või väljasuremise läbi, võib Gaia tervist lausa parandada”.

 „Pole kahtlust, et me oleme Gaia tantsus julge improvisatsioon – uut tüüpi olend, kes ei püsi laval mitte väga kaua”. Aga sellest ei ole katki midagi. „Gaia süsteem on tervikuna osa suuremast, teadlikust ilmaruumist. See on intelligentne süsteem, mis tunneb iseennast”. Isegi kui vaid mõnel planeedil paljude seast õnnestub ellu ärgata, on universumis miljardeid elusaid planeete.