Pole poliitiku asi arutada

Valle-Sten Maiste

Riigielu puudutavate, iseäranis just sisepoliitiliste debattide tase on olnud Eestis pärast iseseisvuse taastamist läbivalt kesine. Igapäevameedia teeb üksikfaktide esiletoomisel kohati väga head tööd, kuid üldistavaks ja teoreetilisemaks süvenemiseks puudub tal jõud. Nõukogude aeg meile uue aja nõuetele vastavaid riigielu kommentaatoreid mõistagi ei pärandanud. Tänaseks ülikoolide juurde tekkinud poliitikaspetsialistid on aga akadeemiliselt küllaltki koormatud ning neid avalikus debatis kaasa kõnelema saada ei õnnestu sugugi alati. Vahel tundub, et sügava missioonitundega vanahärra Enn Soosaare kõrval ei olegi kedagi, kelle poole demokraatiaprobleemide käsitlemisel pöörduda. Avalike debattide olulisust hindavatele inimestele on selge, et hea sõna ja sulega visioonivõimelisi riigielu spetsialiste on juurde vaja. Loomulikult oleks tore, kui parteilased ja poliitikud riigielu paremini mõistaksid ja seda analüüsida oskaksid. Meedia huvituks poliitikute kui otsustajate arvamusest sagedasti küllap ka siis, kui muidki spetsialiste oleks lahedamalt võtta. Poliitikute roll avaliku arvamuse kujundajana on ülisuur ja jääb suureks. Ometi on põhjust karta, et parlamendisaadikute nõunike ametissemääramine nagu igasugune parteipoliitiliselt hallatavate ametikohtade juurdeloomine praeguse poliitilise kultuuri juures ülaltoodud probleeme ei lahenda.

Poliitikud kipuvad küll teinekord lausa maitsetult rõhutama, kuidas nad valitutena on õigustatud kõike reguleerima, kõikjale sekkuma ja alati iseoma tarkusest otsustama. Paraku on poliitikute soovimatus ja suutmatus üldisele ühiskonna-elualasele valgustatusele kaasa aidata (rääkimata eestvedaja rollist) silmatorkav ja süvenev.

Paar lihtsat näidet. Hiljaaegu olid koalitsioonierakondade juhtivpoliitikud silmitsi vajadusega teha eelarvekärpeid. Kultuuri- nagu paljusid muidki lõikeid hakkas põhjendama rahanduskomisjoni esimees. Kõik Jürgen Ligi ettepanekud ei olnud rumalad. Nii mõnigi neist oli huvitav arutada. Arukas inimene oskab ikka mitmete valdkondade kohta midagi kosta. Siiski oli Ligi ekskurss kultuurisfääri sedavõrd põgus, pinnaline ja episoodiline, et mingi aruka kärpimisvaliku väljatoomiseni ja kaalumiseni loomulikult ei jõutud. Veelgi halvem – Ligi ei tahtnudki midagi arutada. Küsimused, miks enamik Euroopa riike toetab kontserdi- ja etendustegevust käibemaksusoodustusega, miks seda on otsustanud toetada ka arvukad varasemad riigikogu koosseisud, mis saab sedasi Eestis mitte just hästi toime tulevast elitaarsemapoolsest popkultuurist jne, Ligi ei huvitanud. Selle kohta oli tal varuks vaid lühike repliik: kaubandust ei toetata. Ja ei mingit arutelu. Samuti jäi vastamata, miks on Kroonikal ja arvukalt puhtalt seebiraamatuid tootvatel kirjastustel vaja käibemaksusoodustust, aga pärimusmuusika ürituste, „Rabarocki”, Rockcafe vägagi elitaarsel programmil jne mitte. Pole poliitiku asi arutada, kuidas välistada üritused, mis soodustust tõepoolest ei vääri, niimoodi et väärt tegemised pärsitud ei saaks. Hea on, kui kärped on koos ja jõminat nende ümber vähe. Halvamaiguline on seegi, et kuigi valitsuskoalitsiooni juhterakonnal on ainuüksi parlamendis kümnete kaupa hästi tasustatud tegelasi istumas, ei ole nende seas kedagi, kes nende küsimuste üle suudaks ja tahaks kõigekülgse põhjalikkusega arutada.

Sisuliselt võiks kõnealuses debatis asjalikuna kaasa lüüa ehk paar Reformierakonna ministrit, keda kultuuriüritustel meeldivalt sageli külalistena näeb. Kuid näiteks Rein Lang oli läinud nädalal Kuku raadio ministritunni külaliseks, teemaks tema valitsemisala riigiõiguslikud küsimused. Ministrile esitati küsimus Euroopa parlamendi valimisreeglistiku kohta. Minister alustas vastust pika ja steriilse loenguga sellest, kuidas meil on esindusdemokraatia ja kuidas ei saa igat küsimust rahvahääletusele panna. Jutt puutub vaevalt küsimusse ja on kuulajale, kes tunniajase poliitikasaate kuulamise ette on võtnud, ülearune, igav ja niigi selge. Saatejuht konkretiseerib seepeale küsimust. Minister ärritub veidi ja väidab mitmeti küsitavalt, et Euroopa parlamendis on olulised parteid ja üksikisikud ei tee seal midagi, ning kaldub seejärel taas eneseteadliku dotseeriva häälega põhikooli tunni tasemel loengut pidama kolmest klassikalisest poliitilisest jõust, kes Euroopa parlamendis esindatud on. Minister lihtsalt ei taha ega vaevugi arutama kogu seda problemaatikat, mis on selle teemaga seoses esile kerkinud.

Meie kaks kõige populaarsemat erakonda ei pea mõtlemisvõimelist valijat kahjuks millekski. Nende pärast võikski sisepoliitilise arutelu asemel olla ainult mustalt saadud raha toel tehtud võimalikult kolossaalse väljanägemise ja madalaimale ühisnimetajale rajatud lubaduste ja loosungitega valimiskampaania. Vaevalt et nõuniku lisandumine Langi tüüpi poliitikuid nende nipsakast eneseteadlikkusest vabastaks ja asjade üle, mida nad arutada ei taha, arutama suunaks. Ennemini teeb riigikogu Keskerakonnast eraldunud vabasaadik mõne akadeemiku toel mõne mõistliku otsuse. Poliitikud, kes tahavad end pidevalt harida ja olla mõne valdkonna tunnustatud spetsialistid, on seda teinud seni ka nõuniketa. Olgu tegu Andres Herkeli, Marek Strandbergi või Eiki Nestoriga.

Parteinupukestele jagub sissetulekuallikaid tänases hämaras erakondade rahastamise mehaanikas niigi. On raske uskuda, et riigikogulastele nõunike tekitamine riigielu üle toimuva diskussiooni taset märkimisväärselt elavdaks.