Poliit-performance’ile ei tulda ühisosa leidma

Sigrid Solnik: „Kui sa ei nõustu, kui arvad, et arutlejad ei puuduta asja tuuma või lihtsalt noogutavad üksteisele takka, siis ütle see julgesti välja.“

VALLE-STEN MAISTE

Eelmisel nädalavahetusel toimus Paides üheteistkümnes arvamusfestival. Seal kõlanud mõtted, kinnipüütud faktid, sõlmitud tutvused, tugevdatud kogukonnad ja jagatud kogemused aitavad samm sammu haaval positiivsetele ühiskondlikele muudatustele kaasa, usub festivali kauaaegne vabatahtlik ja esimest aastat programmijuhi ametis olnud Sigrid Solnik.

Kuidas on arvamusfestival aja jooksul muutunud?

Arvamusfestivali meeskond teeb tööd selle nimel, et areneks Eesti arutelukultuur. Arvamusfestivali mõte on algusest peale olnud kokku tuua erinevad inimesed ning luua ruum ja õhkkond, kus saab omavahel igasugustel teemadel arutada, mõtteid vahetada, ja seeläbi avardada oma arusaama iseendast, üksteisest ja maailmast. Need sihid ei ole 11 aastaga muutunud. Küll aga on ajas näha liikumist kaasavamate arutelude poole. Klassikaline vestlusring on vaieldamatult festivali kõige populaarsem formaat ja õigesti valitud osalejatega ning professionaalselt juhitud vestlus on kindlasti nauditav kuulamine. Festivalil on läbi aastate siiski püüeldud selle poole, et muuta arutelusid korraldavatele organisatsioonidele kättesaadavaks ja lihtsasti kasutatavaks ka teistsugused formaadid, eelkõige sellised, kus saab ära kasutada kuulajate teadmised ja kogemused. Aasta-aastalt on üha rohkem arutelusid, kus ei püüta kuulajaid lihtsalt harida või probleemi lahti harutada, vaid kus kasutatakse ära kuulajate potentsiaal teemade kaardistamisel ja lahenduste leidmisel.

Mind on häirinud, et festivalil ei kohta üldse ettekande vormi. Kohe dialoogiga alustades jääb teema mõnikord piisava sidususe ja põhjalikkusega avamata. 

Olen üheteistkümnest festivalist kohal olnud kümnel, aga ettekandeid ei ole tõesti kohanud. Küll olen näinud arutelusid, kus alguses annab keegi – on see siis ekspert või vestlusjuht ise – 10–15 minutiga ülevaate käsitletavast probleemist ning seejärel asutakse asja arutama. Arutelukorraldajana leian, et osa teemade puhul on see mõistlik lähenemine, aitab tausta avada ja seega ka fookust seada, saab asuda kohe asja kallale ega pea kolmandikku aruteluajast veetma põhiideede kordamise rütmis.

Kuidas saavutate teemade ja esinejate valikus tasakaalu, et populaarse ja populistliku kõrval ei jääks tähele­panuta ka aines, mis pole nii ligitõmbav, ent on ometi oluline? Kuidas hoolitsete selle eest, et poliitikute ja lobistide tähelepanuvajadus või ekspertide tarkus ei varjuta laia kaasamise üllast eesmärki? 

Festivali tiim ise arutelusid ei korralda, vaid pakume platvormi erinevatele organisatsioonidele. Iga korraldaja peab aga pääsema läbi ideekorje sõelast, kus hindame muu hulgas esitatud aruteluideede olulisust, uudsust ja eesmärgistatust. Ja siis peab iga korraldaja kujundama sellise arutelu, mis on formaadi, osalejate, arutelujuhi ja kirjelduse poolest konkurentsivõimeline. Tänavu käis arvamusfestivalil igal ajahetkel vähemalt 19 arutelu. Festivali tagasisideuuringud ütlevad läbi aastate sama: külastajad valivad arutelu peamiselt seetõttu, et teema huvitab. Teise kriteeriumina selle järgi, et huvi pakuvad esinejad. Siis tulevad vestlusjuhid ja sõbra soovitused jms. Tasakaalu kuulamise ning kaasamise või ekspertide ning lõppkasutajate või poliitikute ning tavainimeste vahel panevad paika festivali külastajad. Ja ühtegi tühja arutelu, kus osalejad oleksid vaid üksteisega rääkinud, ma festivalil näinud ei ole. Aga ma ei taha väita, et arvamusfestival on valmis ja arenguruumi ei ole. Kindlasti on. Näiteks peame pöörama rohkem tähele­panu representatiivsusele ja mitmekesisusele, et meil ei oleks viiest valgest mehest koosnevaid aruteluringe ning et mõne ühiskonna kitsaskoha üle ei arutleks vaid tippametnikud, aga konkreetse probleemiga kokku puutuvate inimeste hääl või jutu fookuses abivajajad ei ole üldse esindatud. Kindlasti tahame festivalil näha arvamuste igakülgset paljusust.

Oleme saanud tagasisidet, et aruteludes pole piisavalt konflikti või teisitimõtlemist. Igas arutelus muidugi ka ei pea konflikti olema ning konfliktsete teemade puhul ei taha nii mõnigi kord osapooled lihtsalt võõraste kuulajate ees erimeelsusi klattida. Kuid kindlasti on see üks suund, kuhu festival teadlikult liigub: tahame augustikuisesse Paidesse tuua rohkem konfliktilahendust. Ent n-ö tavalistesse aruteludesse eriarvamuste ja mittenõustumise sissetoomisel on oluline roll ka festivali külalistel: kui sa ei nõustu, kui arvad, et arutlejad ei puuduta asja tuuma või lihtsalt noogutavad üksteisele takka, siis ütle see välja.

Arvamusfestivali arutelukliima on kahtlusteta suurepärane. Oleks tore, kui arutelukultuur ja poliitilised debatid selles suunas areneksid. Ometi näeme, et festivali ümber liiguvad asjad pigem pärapidi. Valitsust juhtiv erakond salgab valimiseelsetes debattides oma ühiskonnaelu korraldamise kavad lihtsalt maha, ajakirjandus ja ühismeedia pigem polariseeruvad kaasamise asemel: Postimees ühtedele, Uued Uudised teistele. Miks arvamusfestivali kena kaasav vaim ei levi? 

Lõpuks on tilkhaaval kukkunud vesi see, mis kivisse augu uuristab. Tegelikult see mingites suundades levib. Levib nii teadmine heast arutelust, professionaalse vestlusjuhti olulisusest ja kaasavate diskussioonide potentsiaalist. Festivali arutelud on näidanud inimestele eeskuju, et ka tulistel teemadel ja erimeelsuste puhul saab rahulikult ja ratsionaalselt argumenteerida. Festivalist tõukudes julgetakse näiteks kutsuda tippeksperte kaasa mõtlema ja levib teadmine, et Eestis on kõik inimesed ja kõik mõtted paari telefonikõne kaugusel või festivali kohvisabas siinsamas sinu ees. Eesti elu mõjutavad debatid ei ole ju lõppeks ainult need, mida näeb valimiste eel teleekraanil või mida peetakse päevalehtede arvamuskülgede esseede vahendusel. Asised ja lõpuks lahenduseni jõudvad arutelud käivad argipäeviti ettevõtetes, avalikes asutustes ja erinevates ühendustes.

Siinsamas kõrval, Kätri Kiilbergi loos, kõlab arvamus, et iseäranis valimisaastal ollakse poliitikute arvamustega niigi kursis ja sellest väsinud. Kuivõrd peaksid poliitikud olema festivalil esindatud?

Teise festivalipäeva hommikul juhatasin Paide keskväljakult üles Vallimäele festivaliklubisse üht prouat, kes oli tulnud spetsiaalselt selleks, et näha Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmeid. Tean ka inimesi, kes ei taha minna kuulama ühtegi arutelu, kus võtab sõna mõni poliitik, sest kõike seda, mida nad räägivad, saab lehest ka lugeda. Festivali külastajate maitsed ja soovid ei kattu, seega arvan, et poliitikud peaksid olema festivalil esindatud. Küll aga ei tee kuulsa poliitiku osalemine arutelu automaatselt heaks – sellega võiks iga arutelukorraldaja arvestada. Küllap, eriti valimisaastal, võiks see ju olla ka mõttekoht poliitikutele: kuidas osaleda arvamusfestivalil nii, et osalus ei oleks vaid jutupunktide kordamine või vastaspoole materdamine.

Suurte valimisdebattide ja tegelikult ka arvamusfestivali lõpetava erakondade esimeeste debati eesmärk ei olegi ju mingeid lahendusi leida. Tegemist on performance’iga, mõnel juhul ka puhta meelelahutusega. Sinna ei tule keegi teist poolt ära kuulama või mingit ühisosa leidma. Ma küsiks alati, milline on kasutatava vahendi või formaadi eesmärk? Milline on mõne arvamusfestivali arutelu eesmärk? Ja milline on polariseerivate ajakirjanduslike lugude eesmärk? Kes, mida ja kuidas sellest võidab? Ma ise ei oota arvamusfestivalilt, et seal toimuv suudab kuidagi lahendada performance’i kategooriasse kuuluvat tipp-poliitikute teravat vastandumist kusagil ajalehe veergudel.