Poliitikast ja moraalist

Venemaa liidrid on loobunud hoolimast, mis neist arvatakse, riik omandab taas kurjuse impeeriumi maine.

REIN RUUTSOO

Aleksandr Navalnõi surmaheitlus oli ilmselt kavandatud lõppema teisiti. Putini kleptokraatliku režiimi suurimat kriitikut oli juba varemgi korduvalt jõhkralt rünnatud – valatud üle briljantrohelise, söövitavate ainete seguga, fekaalidega jne. Nüüdki vist loodeti, et atentaadi korraldajateni viivad otsad kaovad Siberis paremini vette. Oli ju Anna Politkovskaja, Boriss Nemtsovi jt mõrvamise uurimist nõudnud maailma avalikkus lõpuks ikkagi väsinult vaiki jäänud. Nüüd on sellest saanud märgiline ja juba ka murranguline sündmus. On lootust, et vähemalt Euroopas lisandub dialoogi Venemaaga uus mõõde, sest juba algelistegi eetiliste piiride kadumine Venemaa poliitikas ähvardab moraalse degradeerumisega kogu kontinendi poliitilist elu.

Kõigest tund pärast Tomskist Moskvasse startinud lennuki hädamaandumist vallandus Venemaa propagandas klassikaline juhtumi matmine alternatiivsete faktide genereerimise alla. Navalnõi seati halba valgusse. Jevgeni Prigožini ilkumist, et hotelli asemel armukese juures öö veetmine ning barbituraatide ja vodka koostarbimine pole teadagi tervislik, võimendati ühismeedias. Russia Today peatoimetaja Margarita Simonjani vahendusel tiražeeriti kõigis TV-kanaleis Omski haigla peaarsti asetäitja Anatoli Kalinitšenko „diagnoosi“. Navalnõid olevat tabanud kaalust alla võtmise kiirkuuri kõrvalnähuna tekkinud ainevahetushäire. Lennujaamas Navalnõi vastu võtnud kiirabibrigaad, kes nägi, et patsiendil avalduvad vaieldamatult ränga mürgistuse tunnused, kadus kui vits vette.

Moskvast antud juhendite sisu võib ainult aimata. Omski haigla juhtkond ei põrganud millestki tagasi, et hoida isegi lähedasi agoonias ohvrist võimalikult kaugel. Kuid ka Hippokratese vandele truuks jäädes ei oleks provintsihaigla kehvapoolne varustus võimaldanud arstidel teha protseduure, mida taganuks tõhusa mürgistuse ravi. Ksenija Sobtšaki hinnangul haises määrdunud seinte, pudevate kahhelplaatiga provintsihaigla WC nagu jaamapeldik. Kuid peamine oli see, et ametlik „diagnoos“ oli välistanud mürgistuse ja seega ka vastava ravi. Organisatsiooni Cinema for Peace rahastatud saksa meedikute Venemaale saabumise n-ö tehniline pool on veel hämar. Motiivide hulgas, mis kallutasid Putinit algatust toetama, oli ilmselt kalkulatsioon, et see on väiksem pahe kui üheselt tõlgendatav keeldumine.

Peagi andis poliitilise elu peripeetiaid (eriti neid, mille hind võib olla suhete tõsine halvenemine Vladimir Putiniga) vältiva Angela Merkeli ametkond signaali, et Saksamaa soovib juhtumi väljaselgitamist. Merkeli avalduseni, et Navalnõiga juhtunu võib panna Saksamaa uuesti kaaluma Nord Stream 2 poliitikat, jäi muidugi veel päevi. Aga kantsleri ootamatu ja dramaatiline poolevalik kõneles juba terenduvast süvakriisist rahvusvahelistes suhetes, usaldamatuse hüppelist kasvust Venemaa suhtes. Merkeliga solidariseerunud president Macroni meediasse pudenenud tõdemus, et juhtunut tuleb võtta äärmiselt tõsiselt, jättis Kremlile üha halvemad valikud.

Tomskisse saabunud Saksamaa tippkeskuse toksikoloogidele, kes olid „salapäraseid“ juhtumeid (näiteks Pussy Rioti liikme Pjotr Verzilovi mürgitamist) varemgi konsulteerinud, ei jätnud haiguse kulg kahtlusi. Kreml läks üle modifitseeritud taktikale. Väliselt koostöövaimulisena tundunud Saksa ja Vene meedikute ühiskonsiiliumi moodustamisest kujunes paraku aja võitmist taotlev manööver. Omski haigla peaarsti asetäitja Anatoli Kalinitšenko väljastatud teade, et ehkki „haiguse kulu dünaamika on positiivne, pole patsient transporditav“, oli teadlikult eksitav. Sellega omistati Navalnõi elu ohustav seisukoht ka vastupidist väitnud Charité meedikuile.

Üha sihipärasemaks sai venitamiste eesmärk – „suitseva püstoli“ likvideerimine. Nimelt vajati, nagu teada, et juba hästi diagnoositavat tüüpi mürgistus­ainete vahetud jäägid Navalnõi organismis lõplikult laguneksid, veel üht-kaht päeva.

Moskvast saadud juhendeile toetuvad manöövrid paljastasid, et seal teati hästi, millised ained olid „ainevahetushäire“ põhjustanud. Avalikkuse kasvav õõv ei takistanud Putini pressiesindajat Dmitri Peskovi kinnitamast, et patsiendi transporditavuse otsus on „ainuomaselt meedikute kompetentsis“. Ei Julia Navalnaja protestid, et „Aleksei pole riigi omand“, ega sakslaste Hippokratese vande meenutamine poleks ilmselt maksnud pennigi.

Võib vaid oletada, et järgnevas arengus sai kaalukeeleks Julia Navalnaja kohemaid avalikustatud kiri Putinile. Selles oli palve lubada ta mees ravile ühte neist vähestest keskustest maailmas, kus teati olevat poliitikut päästa võimaldavat kompetentsi. Saksa ametivõimud sekundeerisid Navalnaja kirjale deklaratsioonidega, et mürgitamisohvrile kvaliteetse ravi võimaldamine teenib kõikide osaliste huve. Diplomaatia keeles pole selgemini end väljendada enam võimalik. Iga tunniga, mis vähendasid elupäästva arstiabi võimalusi, kasvas nende, kes olid pingutanud peitmaks kuritegu valedega, võimalus saada tunnistatud kuriteo kaasosalisteks. Ennäe imet! „Patsiendi“ (Kreml väldib tema nime kasutamist) seisund paranes hüppeliselt ja peagi oli ta ka transporditav!

Kremlile jäänud manööverdamisruum oli ahenenud. Kui lennukis alanud surmaheitluse põhjusi oli ehk veel lootust kinni mätsida, siis letaalse tagajärjega rünnaku varjamiskatsete seost vaieldamatult Kremlist tulevate poliitiliste otsustega, sh Navalnõi evakueerimise takistamisega, olnuks hoopis raskem peita. „Tomski patsiendist“, nagu Venemaa riiklikud meediakanalid Navalnõid tituleerisid, sai nüüd „Berliini patsient“. Terve mõistusega inimesel oli aga raske ette näha, et peatselt hakatakse Moskva kontrollitud väljaandeis juba üheselt sakslasi Navalnõi mürgitamises süüdistama.

Atentaadis Navalnõile läks peaaegu kõik valesti. Pöördumatult kahjustatud närvisüsteemiga Navalnõi oleksid Moskvas oma hoole alla võtnud juba „tõelised ainevahetushäirete spetsialistid“. Pilootide otsus teha hädamaandumine Omskis ennustas ebameeldivusi. Et saksa meedikud mürgi jälile jõuavad, polnud välistatav. Kuid jäi veel võimalus, et Saksa peamised võimukandjad leide ei võimenda. Välisminister Lavrovi kõnepruugis kõlas see nõudmisena „arstide tööd mitte politiseerida“.

Euroopa mõjukatest poliitikutest ühe viimasena Venemaaga veel partnerlusvõimalusi otsinud Merkeli sekkumist Venemaa „siseasjadesse“ on võrreldud noalöögiga selga. Just kantsleri erisuhe osutus selleks poliitiliseks kapitaliks, mis muutis ta, nüüd aga ka juba Moskva huvidele risti vastupidiselt toimides, mõjukaks. Samal ajal ei olnud võimalik – nagu seda on ka kommenteeritud –, et ei Moskva ega Merkel ei oleks mõistnud, et Saksa kliiniku analüüsid ei jäta formaalseteks viisakusavaldusteks enam palju ruumi.

Navalnõile manustatud Novitšoki tüüpi mürk kuulub keemiasõjaks arendatud relvastuse kõige ohtlikumate hulka. Selle varud pidanuks olema ammu hävitatud! Vastava lepingu osapoolena oli Venemaa 2017. aastal andnud sellele lisakinnituse. Keemiarelva kasutamine ei saanud seega jääda Venemaa siseasjaks. Venemaa kuvandile ähvardas lisanduda veelgi tumedamaid toone. Vene poliitika mõjukas uurija Konstantin von Eggert ongi nentinud, et Venemaa liidrid on loobumas hoolimast sellest, mis neist arvatakse, riik ise aga omandab taas kurjuse impeeriumi maine.

Fašismi purustaja rolli kõike lubavaks poliitiliseks kapitaliks kantinud Putini-Venemaa brutaalsus ületas isegi väliselt leplikuks sunnitud sakslaste jaoks talutavuse piiri. Saksamaa poliitikat kujundab juba põlvkond, kes võtab katseid neid „pärispatuga“ terroriseerida, tahtliku solvamisena. Nüüd sai lepingute murdja ja süüdlase rolli seada juba Venemaa. Saksamaa edukas „šröderiseerumine“ on teinud venelased jultunuks. Venemaa poolt korduvalt alandatud Merkel (Vene häkkerid murdsid lahti ta „kirjakasti“, Berliini pargis mõrvas GRU agent päise päeva ajal Saksamaalt asüüli palunud Kadõrovi kritiseerija jne) pidi leppima Dmitri Peskovi õlakehitustega. Enamgi veel, musta pesu avalikku pesemist vältivat poliitikat on Kremlis käsitletud Saksamaa nõrkusena.

Putini Teise maailmasõja käsitluse üks eesmärke (geopoliitiliste ambitsioonide õigustamise kõrval) oli Venemaa läbi aegade õilsat missiooni kandva rahva­vabastaja moraalse üleoleku kinnistamine. Mäletatavasti käratas Sergei Šoigu 2020. aasta juunis isegi Ursula von der Leyenile: „Pärast kõike seda, mida Saksamaa meie riigis korda saatis, ei ole veel järgmise kahesaja aasta jooksul Berliinil õigust Venemaad kritiseerida.“ Läänes kinnistuv mulje, et Venemaa kodaniku elu päästmisel mõrvarliku režiimi käest on otsustav osa saksa arstidel, oli Venemaal valitseva omamütoloogia vaatenurgast vastuvõtmatu.

Vaevalt oli tint Charité kliiniku ekspertiisilt, et Navalnõi on järjekordne Novitšoki ohver, kuivada jõudnud, kui järgnes „paljastus“, et Venemaad süüdistavad analüüsid pärinevat hoopis samalaadse mürgi, s.t Novotšoki, väljatöötamisega tegelevast Bundeswehri laborist. Saksa arstid olevat Navalnõi mürgitanud, ja võimalik, et koguni juba Venemaal! Hilisemas telefonivestluses Emmanuel Macroniga jättis Putin siiski võimaluse, et Navalnõi olevat mürgitanud end ise.

Sedalaadi, ka kõige kõrgemal tasemel levitatud ja kõige uskumatum desinformatsioon on ohtlikult kahjustanud Venemaa moraalset usaldatavust. Kõik on juba võimalik. Hetkekasu nimel võib humanitaarmissiooni esitada riiklikult toetatud killerite vandenõuna, jätta ühe kõige lojaalsema suurriigi juhist mulje kui laimajast. Just nii on tõlgendatud Venemaa noodis: välisministeerium reageerib „otsustava protestiga“ Venemaa vastu suunatud alusetutele süüdistustele ja ultimaatumitele seoses Venemaa kodaniku Aleksei Navalnõi haigusega, samuti tekkinud olukorra kasutamisele ettekäändena Venemaa diskrediteerimisele Berliini poolt rahvusvahelisel areenil.

Võimalik, et kantsler Merkel oleks tõepoolest Saksamaa meedikute leidudest end mõnevõrra distantseerinud. Kuid nüüd ei jäänud muud võimalust kui vastata omapoolse avaldusega. „Bundeswehri spetsiaalne labor andis selge tulemuse: Aleksei Navalnõi oli mõrvakatse ohver, kasutati Novitšoki perekonna närvimürki. Selle mürgi olemasolu analüüsides on väljaspool kahtlust. Seega võime kindlalt öelda: Aleksei Navalnõi oli kuriteo ohver, nad tahtsid ta vaigistada ja kogu föderaalvalitsuse nimel mõistan selle hukka võimalikult karmilt.“ Seejärel osutas Merkel lausa näpuga ka süüdlasele: Navalnõi mürgitamisest tekkivatele küsimustele „saab vastata ainult Venemaa valitsus“.

Järgnes loogiline poliitiline areng. Venemaa ei rünnanud militaarkasutuses massihävitusrelvaga mitte ainult oma kodanikku, vaid mürgitas ka rahvusvahelised suhted. Saksamaa välisministri Heiko Maasi „ajakavas toimunud muutus“ ei võimaldanud tal enam osaleda Lavrovi juba ammu kokkulepitud Saksamaa ja Venemaa teaduskoostööd kavandaval üritusel. Lavrov omakorda teatas, et tühistab visiidi Berliini. Dmitri Peskovi suu läbi anti teada, et Putini töögraafikus ei ole septembris telefonisuhtlust Angela Merkeliga planeeritud. Nähtavast oleks ennatlik lahterdada Navalnõi juhtumi põhjal Euroopa poliitiline elu Navalnõi-eelseks ja selle järgseks perioodiks. Kuid tundub, et erinevalt USAst, kus moraali poliitikast väljauhtmine on võtnud groteskse ulatuse, on nõudmised poliitikute moraalile Euroopas taas karmistumas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht