Politsei inimlikkuse tagab avatus

Kui angloameerika politsei seadis huviorbiiti kogukonna vajadused, siis Mandri-Euroopa politseikultuuri keskmes olid riigi huvid.

PRIIT SUVE

Sirbi 15. VII avang „Politseisõda“ keskendus ühele hirmsale konfliktile – riigi konfliktile oma elanikega. Läbi lillede, kuid arusaadavalt küsiti: mis põhjustab raskete tagajärgedega politseivägivalda ja ebaadekvaatset käitumist? Viidatud absoluutarvud on üsna hirmuäratavad. Vähemalt näiliselt tundub, et tegemist on politsei ja teatud ühiskonnagruppide (USAs näiteks mustanahalised) vahelise konfliktiga. Rahvusvaheline press vahendab päris tihti politsei vägivalda rõhutavaid uudiseid. Arenenud riikidest on politsei ja elanike kokkupõrgetega ilmselt enim tähelepanu pälvinud Inglismaa, Prantsusmaa ja Saksamaa. See osutab vajadusele avada ühiskonnas ilmnevate vägivaldsete konfliktide konteksti ja politsei rolli nendes.

Üldlevinud arvamuse kohaselt peetakse kaasaegse politsei sünniks 1829. aastal Inglismaal Sir Robert Peel’i eestvedamisel loodud organisatsiooni, mille eesmärk oli eemalduda sõjaväelistest põhimõtetest ja võita elanike usaldus, st seada esiplaanile kogukonna huvid. Kirjeldatu on aluseks angloameerika politseikultuurile, mille üheks edasiarenduseks on tänane USA politsei. Kuid on veel teinegi, Mandri-Euroopa politseikultuur, mis sai alguse mõnevõrra varem, nimelt 1667. aastal Prantsusmaal. Kui angloameerika politsei seadis huviorbiiti kogukonna vajadused, siis Mandri-Euroopa politseikultuuri keskmes olid riigi huvid. Nende kahe täiesti erineva kultuuri derivaate näeme paljudes riikides ka tänapäeval. Puhtaid vorme kohtab järjest vähem, kuid nimetatud põhijooned on selgesti eristatavad.

Politseikultuur ei ole midagi eraldiseisvat, vaid moodustab osa konkreetsest riigivalitsemise ja kultuurikontekstist ning on suuresti riigi kujundada. Eristada võiks konflikte, mis tekivad rahutustel või meeleavaldustel masside ohjeldamisel, ja neid, mis puudutavad politsei igapäevast käitumist inimeste kontrollimisel (nn stop-and-search või stop-and-frisk). Viimased võivad esile kutsuda esimesi, kuna häirivad oma sildistava iseloomu, ebakindluse (kaitsetuse) ja ebameeldivate mälestuste põhjustamise tõttu. Selge on, et politsei käitumine mõjub riigi ja elanike suhetele ning ses osas leidub nii edulugusid kui ebaõnnestumisi. Viimaste seas on üheks tõsisemaks näiteks Prantsusmaa, kus ministeeriumi jõuline sekkumine politseitegevusse 2000. aastate alguses oli arvatavasti hilisemate vägivallalainete põhjuseks.

Prantslased üritasid 1980. aastatel keskenduda sotsiaalsele preventsioonile ja lähenesid politseistrateegia osas angloameerika politseikultuurile, kuid 2002. aasta valimised tõid pöörde: politseitööle seati selged mõõdikud ning ootused politsei jõulisemale käitumisele. Nulltolerants muutus moesõnaks ja ennetustööle pühendunud politsei asendus karistavaga. Survepoliitika sisseviimise võtmeisikuks oli Nicolas Sarkozy. Pärast 15-kuulist uuringut Pariisi politseis jõudis antropoloog Didier Fassin¹ järeldusele, et politseinike käitumine võib rahutusi esile kutsuda, ja just survepoliitika arvatakse olevat 2000. aastate keskpaigas toimunud rahutuste üheks põhjuseks. Üks sõda viis teiseni.

USAs on tegemist kogukonnakeskse politsei, st eeskätt inimeste huvides ja nende probleemide lahendamisega tegutseva politseistrateegiaga. Võiks arvata, et elanike ja politsei (riigi) suhe on teineteist mõistev ja sõbralik. Teisalt on ka USA politsei olnud pikka aega sõjaseisukorras, st kogu aeg kellegi või millegagi võitluses. Olgu toodud vaid mõned kuulsamad näited sõjametafoori kasutamisest viimase poolsajandi jooksul: president Nixoni ajal alguse saanud ja tänaseks vähemalt osaliselt läbikukkunud (kuri)kuulus sõda narkootikumide vastu, New Yorgi linnapea Giuliani ja politseijuht Brattoni üks sagemini eduloona esitatud sõda kuritegevusega ja uute politseistrateegiate rakendamine kõrge kuritegevusega New Yorgis (kasutatava strateegia edu on tänaseks suuresti kahtluse all) ja pärast 2001. aasta terrorirünnakuid alanud sõda terrorismi vastu, mille edukust võib samuti küsitavaks pidada.

Kriminoloogid on üldiselt ühel meelel, et sõja ehk vastandumise ja allasurumise metafoor tsiviilpolitsei praktikate õhutajana ei ole õnnestunud ja sobiv, kuna viib politsei ja elanike konfliktini. Just kriitilistel aegadel peab nendevaheline side olema usalduslik, et inimesed politseiga oma teadmisi jagaksid. Ükskõik kui palju politseinikke ka poleks, tõsiasjaks jääb, et turvalisuse tagavad elanikud, mitte politsei. Muidugi on politsei demokraatliku riigi avalikus ruumis oluline riigivõimu väljendus, kuid ainult koos elanikega, mitte ainsa iseseisva toimijana.

Kirjeldatud näited illustreerivad tõsiasja, et politsei on kõige silmanähtavam riigivalitsemise põhimõtete väljendus. Kui politsei tegutsemissuuna ja suuresti ka käitumise määrab otseselt või kaudselt võimul olev valitsus, siis sisu annavad sellele ikkagi politseinikud. Ilmekaks näiteks on kahe valitsemispõhimõtetelt sarnase riigi (riigikeskne valitsemine) politsei üsna erinev käitumine sama taktika kasutamisel. Hiljutine uuring² näitas, et kuigi Prantsuse ja Saksa politsei kasutavad turvalisuse tagamisel sarnast taktikat (stop-and-search), siis erineb see ometi agressiivsuse jm poolest. Muidugi mõjutavad taktika kasutamist tuhanded pisiasjad, kuid politsei enda valikutest mööda vaadata ei saa.

Politsei käitumine avalikus ruumis on küll politsei teha, kuid see on raamistatud riigisiseste poliitiliste valikutega. Euroopas viimastel kümnenditel tehtud politseireformide puhul on konkurentsitult kõige suuremaks ajendiks olnud vajadus kärpida eelarvet. Reformideni on viinud ka kuritegude ebaõnnestunud lahendamine (nt ebaadekvaatsed reageeringud belglasest pedofiili ja sarimõrvari Marc Dutroux’ juhtumi puhul), üldine rahulolematus politseitöö kvaliteediga (Rootsi) ning politsei vilets omavaheline koostöö ja killustatus (Holland).

Mida võiks teha, et tasakaalustada ja filtreerida valitsejate soove politseilise käitumise osas, ning kuidas hoiduda politseinike ebaadekvaatsest võimukasutusest? Olen küll seda meelt, et kodul on väga suur mõju inimeseks olemise kujunemisel, kuid ma ei jaga New Yorgi endise linnapea Giuliani soovitust mustanahalistele³, et politseivägivallast hoidumiseks peavad lapsed politsei vastu a priori väga lugupidavad olema. Muidugi peavad, kuid mitte pimesi, vaid riigil ja politseil tuleb lugupidamine ära teenida. Mina olen kasvanud tingimustes, kus kästi miilitsat austada. Ent Eesti politsei taasloomise üks mõjutegureid oli miilitsa käitumine iseseisvuse taastamise eelõhtul toimunud eestimeelsetel väljaastumistel. See näitas, et neist ei ole režiimivahetuse korral tuge. Siinkohal suur tunnustus neile, kes selle läbi nägid ja julgesid politsei taasloomise veel Nõukogude riigi tingimustes ette võtta.

Politseil on suurt osa riigi sunnimonopolist ning sellega tuleb tähelepanelikult ringi käia. Monopoolsetel organisatsioonidel on kalduvus muutuda enesekeskseks ning küsimus, kes kontrollib kontrolle, on täiesti asjakohane. Lisaks on politsei ka bürokraatlik organisatsioon, st toimib suuresti sisemistele regulatsioonidele toetudes. See on loomulik, ometi kaasneb bürokraatiaga oht, et see eemaldab inimesest inimlikkuse. Kui puudub adekvaatne väline kontroll, siis on tõenäoline, et politsei muutub enesekeskseks ning inimestest ja ühiskonna muredest võõrandunuks.

Briti politsei on üldiselt tuntud kui kogukonnale orienteeritud avatud organisatsioon ning erineb Mandri-Euroopa politseikultuurist seotuse poolest kohaliku omavalitsusega. Kuid politseiväliste raportite andmeil esineb juba pikka aega rahulolematust ka Briti politseiga. Kuigi mitmetes viimastel kümnenditel avaldatud raportites on tehtud politsei käitumisele etteheiteid, on need sumbunud politsei ringkaitsesse. Briti politsei on nautinud ligi 30 aastat kestnud eelarvekasvu, hoolimata sellest, et õhukese riigi kontseptsioon ja thatcherism on just Briti juurtega.

Esimesena hakkas politseivastase rahulolematuse ning politsei sisemise ringkaitsega tegelema 2010. aastal siseministriks saanud Theresa May, kes keskendus politsei läbipaistvuse ja aruandekohusluse suurendamisele. Ta ei olnud rahul, et pideva eelarvekasvu tingimustes on politseijuhtidest tekkinud politseid juhtiv kogu, mis tegutses justkui omapäi ega olnud kellegi ees aruandekohustuslik. May soovis tuua politseisse rohkem avatust ja inimesi väljastpoolt, et politseid ei kujundaks üksnes sisemine hierarhia. Briti meedia oli ministrile paljuski toeks, öeldes sageli otse, et politseijuhid on nii ülbeks läinud, et ei kuula enam kedagi. Vaatamata tugevale politseisisesele vastasseisule viis May reformi ellu ning tänaseks teame, et Sir Thomas Winsor on esimene Briti politseijuht väljastpoolt politsei hierarhiat. Samuti on mitmed kõrged positsioonid politseis tänaseks rahva poolt valitavad. See kõik on nn traditsioonilise politsei seisukohast ennekuulmatu ega pruugi hästi lõppeda. Saame näha.

Politsei peab olema selgelt kontrollitud. Peab olema institutsioon, kelle ees politsei on regulaarselt aruandekohuslane, st kellele politsei peab vahetult ja arusaadavalt selgitusi andma. Politseil on hästi lihtne valida taktikaks nulltolerants või stop-and-search, kuid missuguseid resonantse või lõhesid see ühiskonnas põhjustab, jääb enamasti politsei taktikalisest arutelust välja. Muidugi jääb ajakirjandus alati oma valvefunktsiooni täitma, olles (ehkki enamasti üksikjuhtumi põhiselt) võimsaks mõjutajaks, mis võib politsei käitumises esile kutsuda pikemaajaliste negatiivsete tagajärgedega muutusi.

Politseid kontrolliv(ad) organ(id) mitte ainult ei päriks aru, vaid ka kaitseks politseid eelarveläbirääkimistes ning oleks tasakaalustavaks jõuks üksikute negatiivsete sündmuste hindamisel. Selline väline kontroll võib politsei poolt vaadatuna tunduda ebamugav, kuid on üks väheseid vahendeid, mis tõukab politseid pidevale arengule ja hoiab silma peal, et bürokraatia rahuldamise tuhinas säiliks ka inimlikkus.

1 Fassin, D. (2013). Enforcing order: An ethnography of urban policing. Polity.

2 de Maillard, J., Hunold, D., Roché, S., & Oberwittler, D. (2016). Different styles of policing: discretionary power in street controls by the public police in France and Germany. Policing and Society, 1–14.

3 Washington Post, 11. juuli 2016. Rudy Giuliani: Black fathers need to teach kids ‘the real danger to them is not the police’ https://www.washingtonpost.com/news/post-nation/wp/2016/07/10/rudy-giuliani-black-fathers-need-to-teach-kids-the-real-danger-to-them-is-not-the-police/?tid=sm_fb&utm_term=.bc602b6d1554