Poolik rehkendus ehk Toppama jäänud haridusreform

Mihkel Oviir, riigikontrolör

Eesti riik kulutas 2008. aastal haridusele üle 13 miljardi krooni ehk üle 13% valitsemissektori eelarvest. See on peaaegu sama suurusjärk, kui palju Eesti riik kulutab aastas tervishoiule. Ometi kurdavad tööandjad, et nad ei saa meie haridussüsteemist vajalikke spetsialiste ning peavad majandussurutisele vaatamata endale vajaliku tööjõu leidmiseks piiri taha vaatama või üldse oma äriprojektid mujal maailmas realiseerima. Eeskätt puudutab see insenerierialasid, aga ka loodus- ja täppisteadusi. Palju on kirutud meie kõrgkoolide õppekvaliteeti ja seda, et massikõrgharidus devalveerib kõrghariduse mõistet. Ma ei soovi siinkohal  kõrgkoole kaitsta, kuid selge on see, et kõrghariduse allakäik mitte ei alga kõrgkoolis, vaid lõpeb seal, ning kõrgkoolide mured saavad alguse ikkagi sisseastujatest. Kõrgkoolid saavad töötada üksnes nende õpilastega, kes sinna astuvad, ning kui sisend on aasta-aastalt nõrgem, siis kannatavad paratamatult ka tulemused.

Riigikontrolli 2008. aastal korraldatud audit näitas, et Tallinna Tehnikaülikoolis oli võimalik asuda õppima riigieelarvelisele kohale tehnikaerialadele isegi sellistel sisseastujatel, kelle matemaatika riigieksami tulemus oli 20 punkti 100st ehk sisuliselt  olid nad saanud väikseima võimaliku tulemuse, millega oli võimalik gümnaasiumi lõpetada. On selge, et need sisseastujad ei ole suutelised kõrgharidust kvaliteetsel tasemel omandama. Seda näitavad ka andmed õpingute katkestamise kohta. 2006/2007. õppeaastal jättis õpingud Tallinna Tehnikaülikoolis pooleli ligemale 40% esimese kursuse üliõpilastest. Tartu ülikoolil oli vastav näitaja 27%. Ning jällegi on kõige probleemsemateks valdkondadeks tehnikaerialad ning loodus- ja täppisteadused, kus katkestamine oli märgatavalt suurem kui teistes õppevaldkondades.  2008/2009. õppeaastal katkestas õpingud Eesti Infotehnoloogia Kolledžis 35% esimese kursuse üliõpilastest. Tallinna Tehnikaülikoolis oli asjakohane näitaja 20%. (Eelmine õppeaasta oli selle koha pealt erandlik, et esmakursuse katkestanuid oli palju eeskätt erakõrgkoolides. Ilmselt ei suudetud tasuda õppemaksu.) Mis puudutab valdkondi, siis endiselt leiab kinnitust väide, et LTT-erialadel on katkestanuid rohkem kui mujal. 2008/2009. õppeaastal oli nii loodus- ja täppisteadustes kui ka tehnoloogiaerialadel esmakursuste katkestajaid 22%, teistes õppevaldkondades oli see näitaja 8–15%. Need on aga valdkonnad, mida nii Eesti riik kui ka kogu Euroopa Liit ja tegelikult kogu arenev maailm on pidanud prioriteediks ja kus tehakse tohutuid pingutusi, et saavutada edu.     

Üldharidus on kõige alus

Mida siis tuleks teha Eesti riigil, et muuta meie inimkapital väärtuslikumaks  ning olla maailmas konkurentsivõimeline? Üht retsepti siinkohal anda pole võimalik, aga üheks kitsaskohaks on saanud üldkeskharidus. Vabariigi valitsus kinnitas selle aasta alguses uued põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad, mis peaksid märgatavalt muutma senist õppetööd üldhariduskoolides ja ajakohastama koolide ainekavad. Muu hulgas näeb gümnaasiumi uuenenud õppekava ette suurema valikuvabaduse valikainete vahel ning samuti paneb gümnaasiumidele kohustuse pakkuda õpet vähemalt kolmes õppesuunas, kusjuures vähemalt üks õppesuund peaks olema loodusainetekeskne.

Kõik  need algatused on positiivsed ja viivad edasi, kuid ilmselgelt on nende õppekavade koostamisel lähtutud teistsugusest koolivõrgust, kui seda on praegune. Siinkohal pean küll ütlema – ärgem toogem oma hariduse uuendamist ohvriks poliitilistele mängudele ning ärgem jäägem poolele teele oma haridusuuendustega pelgalt sellepärast, et peagi on tulemas valimised ja ebapopulaarsed otsused pole populaarsed poliitikute seas. Ma ei ole seisukohal, et haridus- ja teadusministeeriumi algatatud üldharidusreform oleks hästi ette valmistatud.  Pigem vastupidi. Selle ettevalmistamisel on tehtud palju vigu ja ilmselt saaks nendest vigadest kena õppematerjali haldusjuhtimise üliõpilastele, kuid samas tuleb tunnistada, et idee korrastada koolivõrk ning lahutada põhikool ning gümnaasium väärib elluviimist. Vaadates otsa demograafilistele andmetele, on selge, et senise koolivõrgu säilitamine on väga kallis ning kohati suisa võimatu. Ei saa eitada fakti, et järgmise viie aasta jooksul väheneb gümnaasiumiikka jõudvate õpilaste arv rohkem kui neljandiku võrra. Kui sel õppeaastal õpib gümnaasiumiastmes 28 719 õpilast, siis aastal 2014 jääb õpilaste arv 20 000 ringi. See  tähendab, et üldhariduskoolid hakkavad veelgi verisemat võitlust pidama n-ö iga pea pärast, et alles hoida gümnaasiumi just omas vallas või linnas. Arvata, et koolivõrk korrastub iseenesest ning varem või hiljem kujuneb optimaalne koolivõrk ise välja, oleks ülimalt naiivne. Kohalikud omavalitsused, kes meil on peamised kooliomanikud, pole äriettevõtted, kes ei saa turul kaua opereerida, kui nende tegevus pole kasumlik. Kogemused on näidanud, et omavalitsused võivad olla oma valikus ebaratsionaalsed, kui selleks on piisavalt põhjust. Kuidas muidu seletada  fakti, et ühes Eesti gümnaasiumis pole kümnenda klassi poisil pinginaabrit pelgalt seetõttu, et ta on klassi ainuke õpilane. Tema paralleelklassikaaslastel on läinud paremini: neid on kaks ja nad saavad seetõttu ka tunni ajal juttu ajada. Haldusreformi kogemus on õpetanud, et vabatahtlik kohalike omavalitsuste liitumine on väga vaevaline protsess ning on tihti takerdunud inimestevahelistesse vastuoludesse või siis hirmu töökohakaotuse ees. Pole põhjust arvata, et koolide liitumine läheb libedamalt. Pigem on siin veel keerulisem ühinemist loota, sest isegi kui koolijuht on nõus gümnaasiumist  loobuma, siis valla- või linnajuht ei taha sellest kuuldagi. Viimase kümne aasta koolivõrgu muudatusi vaadates näeme, et gümnaasiume on selle aja jooksul suletud 16, samal aja jooksul on suletud aga 99 algkooli ja 34 põhikooli. Seega on vallajuhid valmis pigem ohvriks tooma lapsele kodulähedase algkooli kui sulgema gümnaasiumi.

Kvaliteet, kvaliteet, kvaliteet

Mis siis selles halba on, et Eestis on 101 kohalikku omavalitsust, kes peavad üleval vähemalt ühte gümnaasiumi? Need 101 omavalitsust moodustavad 44% kohalike omavalitsuste üldarvust. Väikseim kohalik omavalitsus, kes peab üleval oma gümnaasiumi, on Misso vald (kool on kavas siiski muuta lähiaastatel põhikooliks) ja seal elab 780 elanikku ehk ainult pisut rohkem, kui on õpilasi Eesti suurima gümnaasiumiastmega koolis – Hugo Treffneri gümnaasiumis (540).  Tervelt 103 munitsipaalgümnaasiumi jääb allapoole maagilist 120 õpilase piiri, mis justkui oleks vajalik, et gümnaasium rahaliselt toime tuleks. Ja ma tuletan meelde, et järgmise viie aasta jooksul väheneb õpilaste arv rohkem kui neljandiku võrra. 120 õpilasega gümnaasium suudab üleval pidada kahte paralleelklassi. Seejuures on gümnaasiumi riiklikus õppekavas kirjas nõue, et gümnaasium peab pakkuma õpet vähemalt kolmes õppesuunas. Seega on gümnaasium isegi kahe paralleelklassi puhul hädas, et leida piisavalt õpilasi, keda jaotada kolme õppesuuna vahel. Lisaks on gümnaasiumil kohustus tagada  õpilastele õppekavas ette nähtud valikkursused.

Tahame või ei, aga ikkagi ei saa me ümber riigieksamite tulemustest. Paratamatult tulevad siin välja suured vahed edukate ja vähem edukate vahel ning pahatihti leiame me nende pingeridade lõpust just pisikesed maakoolid. Võime ju öelda, et riigieksamite tulemused ei ole tähtsad ja need ei määra veel üldhariduse kvaliteeti, kuid need määravad selgelt õpilaste tulevikuväljavaated ning nende võimaluse jätkata haridusteed. Gümnaasiumiastme eesmärk on eeskätt ette valmistada õpinguteks kõrgkoolis, kuid kõrgkoolidesse võetakse vastu just riigieksamite  tulemuste alusel. Kui öeldakse, et üldkeskharidus parandab inimese üldist konkurentsivõimet tööturul, siis minu küsimus on: millised on need töökohad, kuhu maapiirkondades oodatakse üldkeskharidusega noori? Ikka on vaja vähemalt kutseharidust, kas või mõne põlise maamehe ameti selgeksõppimiseks. Ning kutsekooli ollakse valmis minema tihti isegi teise maakonda. Kodukoha-lähedane kutseharidus on väheste luksus. Ühe olulise osa gümnaasiumist moodustavad tema õpetajad. Muudatused õppekavas seavad ka pedagoogidele täiendavaid  nõudeid ning muudavad õpetaja töö märgatavalt komplitseeritumaks. Kuna suurenenud on valikainete osakaal, siis peab ka õpetajate oskuste skaala olema laiem ning see seab väikekoolid täiendava löögi alla, sest nad ei ole suutelised pakkuma kvalifitseeritud õpetajatele piisavat koormust just väikesemahulistes valikainetes. See, kust võtta vajalikud õpetajad ja kuidas neile tagada küllaldane koormus normaalse töötasu teenimiseks, on koolijuhtidele paras väljakutse. Riigikontroll on juhtinud tähelepanu õpetajate puudusele juba 2004. aastal, kui korraldati audit „Õpetajate puudus  üldhariduskoolides”. Juba tollal oli puudus kvalifitseeritud pedagoogidest ning olukord selles osas pole paranenud. Üle kolmandiku õpetajatest on vanemad kui 50 aastat ja üle 11% on vanemad kui 60 aastat. Noorte, alla 30aastaste õpetajate osakaal koolides väheneb aasta-aastalt, vaatamata sellele, et noorele õpetajale makstakse lähtetoetust. Mõnevõrra leevendab õpetajate puudust õpilaste arvu vähenemine, kuid seda üksnes juhul, kui vähendatakse ka klassikomplektide arvu. Kui väheneb üksnes õpilaste arv klassis, siis probleem pigem süveneb, sest koolidel pole piisavalt raha, et tagada pedagoogidele  väljateenitud palk. Mitu vallajuhti on öelnud, et koos gümnaasiumiga kaovad kohalikest omavalitsustest ka noored, kes lähevad linna või teise omavalitsusse õppima ega pruugi enam hiljem tagasi tulla. Siin tuleks ikka omavalitsusjuhtidel endale tõsiselt otsa vaadata ja mõelda, mida on vald teinud selleks, et sealne elukeskkond tooks noored tagasi. Minu meelest on kuritahtlik, kui oleme valmis noortele pakkuma ebakvaliteetset üldkeskharidust kodu ligidal pelgalt seetõttu, et see on kodu ligidal. Tõepoolest võib selline noor jääda kodukohaga seotuks, kuid  seda pahatihti sellepärast, et saadud haridus ei võimalda tal edukalt tööturul toime tulla või siis edasi õppida. Võib ju öelda, et ka maakoolides on võimalik saada korralik üldharidus, kuid kerkib küsimus, miks siis õpetajad ise saadavad oma lapsed linna gümnaasiumi. Vaadates praegust tungi eliitgümnaasiumidesse, võib julgelt tõdeda, et kooli asukoht ei ole määrav, kui küsimuse all on lapse haridus.       

Riik peab protsessi juhtima

Vabariigi valitsus on kinnitanud uued põhikooli ja gümnaasiumi riiklikud õppekavad ning sellega on pandud liikuma ka üldharidusreform. Nüüd oleks riigist äärmiselt vastutustundetu see reform siinkohal seisma jätta ja oodata, mis juhtub. Riik ehk valitsusliikmed ja riigikogu liikmed peavad jõulisemalt sekkuma üldhariduskorraldusse. Kuna riik rahastab üldhariduse kuludest suure osa, on tal ka õigus kaasa rääkida koolivõrgu kujundamises. Haridus pole oma olemuselt üksnes kohaliku  elu küsimus, mille korraldamisel peaks lähtuma kohaliku omavalitsuse autonoomiast. Jääda lootma, et koolivõrk ise ennast korrastab, on lühinägelik ning võib kaasa tuua olukorra, kus me terved koolitäied noori laseme töö- ja haridusturule pooliku või kohati kõlbmatu haridusega. Õppekava reform ilma koolivõrgu reformita on nagu pool rehkendust, kus midagi on tehtud, aga ülesandel lahendust ikka pole. Kui me oleme latti tõstnud, siis peame ka vaatama, et kõik selle lati ületaksid, sest erinevalt kõrgushüppest ei ole meil oma laste tuleviku kujundamisel kolme katset.