Post-sõnastik

Janek Kraavi

Post. Katkendeid sõnastikust Läinud sajandi kuuekümnendatest alates võib läänes aset leidnud kultuuriprotsesside kirjeldustes märgata pidevalt korduvaid termineid, teemasid ja lihtsalt märksõnu, mis rõhutavad ajastule iseloomulikke saavutusi, konflikte või suundumusi. Laias laastus on tegemist nähtustega, mida ühendab palju kirutud post-liide. Muidugi võib kohe küsida, kas peaks seda vana nuga ikka veel käiama, kui olulised teemad on juba uussiirus ja e-rahvaloendus? Kuid teiselt poolt jääb ikka klassikaline võimalus, et eelmiste kümnendite äärmiselt mitmekesine loominguline aktiivsus ja kriitiline diskurss on mõjutanud ja mõjutab ka praeguse kultuuri sõnavara, kulgu ning enesepilti. Sellest veendumusest lähtuvalt ongi sündinud siinse veeru lühiesseed, kus vaadeldud üht või teist märksõna kultuurivaldkondade seosevõrgustikus. See ei tähista tänapäeval üksnes aabitsate, sõnastike ja sõnaraamatute algusmärki, vaid sümboolset hoiakumuutust. Kirjutada A asemel a või „Mina” asemel „mina” laseb aimata hoopis teistsugust tundelaadi, mis leiab väljenduse muu hulgas ka muutunud suhtumises grammatilise suurtähe kasutamisse ja väikese algustähe toonitamist grammatikareeglite kiuste. Avaramas kontekstis on see ametliku ja autoritaarse hoiaku tühistamine ning hierarhilisuse, igas valdkonnas olemasoleva binaarsuse suur-väike lammutamise või kahtluse alla seadmise katse. Viimase poolsajandi kirjanduskultuuris on väiketähe kasutamist üldiselt aktsepteeritud kunstilise efekti saavutamise eesmärgil, ennekõike luules. Klassikalise grammatika hülgaski kõigepealt modernistlik avangardluule oma äärmustesse kaldunud keeleliste eksperimentide käigus (sürrealism, futurism jt). Krestomaatiliselt ja n-ö õpikutasandil võiks väiketähelisust sümboliseerida ameerika luuletaja e. e. cummingsi nimekuju ja tema hilisemate luulekogude läbivalt suurtähe eiramisega silma torkavad pealkirjad.

Nüüdisaja Eesti kirjutajatest on väiketähelisuse kõige järjekindlam pruukija kriitik andreas w, kes kasutab seda postkultuuri kirjeldavas esseekogus „Gatlingi kuulipilduja” (2008) raamatu kriitilise kontseptsiooni silmatorkava elemendina. Eesti kaasaegsest proosast võib välja noppida Mihkel Samarüütli tekstid, kelle 1990. aastate lõpus Loomingus ilmunud lugudes kasutati samuti ühe poeetikavõttena „läbivat väiketähte”.

Institutsionaalse kirjandusajakirja grammatilise korrektsuse taustal mõjus selline väljendusvahend tahes-tahtmata ülbe lahtiütlemisena senisest korralikkuse traditsioonist. Elus ja tegelikkuses domineerib väiketähelisus – mida kirjutada ühe tavalise XX sajandi lõpus elava inimese elust suurte tähtedega? Ilmselt ongi väiketähed adekvaatsem grammatiline valik tegelikkuse tuima valu, igavuse ja rutiini kirjeldamiseks:

„7:09 05.05.
vaatasin nüri pilguga kraanikausis selja peal jalgu siputavat tarakani ning mõtlesin olemise mõtte üle. ei tule midagi huvitavat pähe. öeldi, et tegin enesetapu. raskused toimetulekuga, õnnetu armastus, meeltesegasus ja mida kõike veel. eks see muidugi ilus ole. ikkagi millegi tõsise pärast. midagi aatelist. kahjuks olid lood natuke teisiti. paar päeva oli mind vaevanud üks huvitav probleem, et mitu korda jõuab viiekordselt majalt alla lennates öelda: siiani on kõik hästi. kaks. ei enam.”¹

Põhimõtteliselt samasugust antihumanistlikku programmi toetab ka ameeriklane Carlton Mellick III , kes laseb oma bizarroromaanis „Saatana Burger” („Satan Burger“, 2001) narkootikumidega katuse sõitma lasknud minajutustajal väiketähelisusest rääkida järgmist: „Kui mulle poleks nimeks pandud Leht, ei kasutaks ma selle kirjutamisel suurt algustähte. Minu isiksus nõuab selle kirjutamist väikeste tähtedega nagu mike või bobby või stephen või joey. Oma nime niimoodi kirjutades näitad sa, et oled ülejäänud maailmast väljaspool – ja seda ma kindlasti olen”.² Muide, väiketähelisus on siinmail iseloomustanud näiteks autorinime või pseudonüümide keelelist kuju: marco laimre, fs, c: jt.

Tõenäoliselt on väiketähelisus ka kirjutamise kui järjest spontaansema protsessi üks tunnusjoon, mida omakorda mõjutavad muutunud kirjutamisvahendid: kirjutatakse arvutiga, kirjutatakse telefonis, kus suur täht tähendab tülikat režiimivahetust. Samuti avaldab siin tugevat mõju kõnekeele ja suulise kõne mõju kirjalikule väljendusele. Tänapäeval on väiketähelisus aktuaalne SMS-sõnumite ja meilisuhtluse keeles ja ka tüpograafilise eripära või tekstidisaini toonitamiseks nt trükireklaami kujunduses, siltidel, logodes jne.

Kirja, kirjutamist mõjutab tehnoloogia: sõnumi (MSN, meil, SMS) poeetika nõuab lühidust, lihtsust ja emotsionaalsust – ökonoomset, aga mõjuvat väljendusviisi. Uue, arvutiajastu alfabeedi tekkimise keskkonnas toimuda võivaid muutusi vaagides kirjutab Valdur Mikita väljenduslaadi lühendamise, ikoonilisuse jm kõrval ka algustähtedest: „… muutub majusklite ja minusklite vahekord – kõnele lähenev kirjasüsteem ei vaja enam seda eristust. Väiketähed võidavad lahingu, tekib elektrooniline minuskelkiri”.³

Võiks mõelda ka nii, et sümboolselt kinnistab selle hoiaku ja võtte postmodernistliku kultuuriloo ja esteetika klassikasse Andy Warholi vähe tuntud romaan pealkirjaga „a: romaan” („a: a novel”, 1968), kus väiketähe ja ka lühendi toomine raamatukaanele annab märku kultuuris ja inimeses toimuvatest muutustest kuuekümnendate keerises.

Warholi seltskonna tegemisi dokumenteeriva teose pealkiri viitab kõigepealt amfetamiinile, on samal ajal ka austusavaldus ülalmainit e. e. cummingsi luulele ning sürrealistliku automaatkirjutuse isa Andre Bretoni meetodile – olles nõnda siis automaaträäkimine.⁴

Romaani teksti moodustavad lintidelt maha kirjutatud kõnelused, mille lõppversiooni on Warhol jätnud sisse kõik litereerimise käigus sisse lipsanud vead, osutades niimoodi taas keele muutumise põhilistele mõjuritele (spontaansus, kiirus, kõnekeel ja tehnoloogiline külg magnetofoni ja kirjutusmasina näol).

Mida tähendab aga kanada kirjaniku Douglas Couplandi viimase romaani „A-põlvkond” („Generation A”, 2010) pealkirjas figureeriv suurtäht? Kindlasti on see lootus järgmise põlvkonna teistsugusele hingamisele ja algatustele. Kuid kas ka tagasipöördumine grammatilise konservatiivsuse manu? Seda on tehnoloogia ja keele pingelise suhte olukorras praegu keeruline ennustada.

*

1 Mihkel Samarüütel, nonmusical compilation of dreamwork. – Looming 1998, nr 7, lk 1017.
2 Carlton Mellick III , Satan Burger. Eraserhead Press, 2001, lk 11.
3 Valdur Mikita, Metsik lingvistika. Sosinad kartulikummardajate külast. Grenader, 2008, lk 75.
4 Victor Bockris. a: A Glossary. – Andy Warhol. a: a novel. Virgin Book, 2009, lk 455.