Post-sõnastik LIII – Algustiitrid

Algustiitrite sümboolne tähendus on kasvanud 1976. aastast saadik, mil Emmy teleauhindade nimekirja lisandus kategooriana graafika ja tiitrite disain.

JANEK KRAAVI

Filmi- ja telehuvilistena teame, et alguses on tiitrid (ingl opening credits). Nende tänapäevast mõõdet tajume, kui vaatame möödunud sajandi esimese poole filme, mille algusse on kuvatud lihtsalt mustale foonile valged nimed. Tänapäeval on osatäitjate ja tegijate nimed vaid üks sissejuhatuse element, kuivõrd kesksele kohale on nihkunud kogu narratiivi eelhäälestav esteetiline tervik. Kas just algustiitrite olulisusele, ehk isegi liiga suureks paisunud tähendusele ei juhita tähelepanu Gaspar Noé viimases filmis „Climax“ (2018), kus tiitrid on pööratud tagurpidi: kõigepealt hakkavad jooksma lõputiitrid ning avatiitrid on paigutatud filmi lõppu, puändiks filmi pealkiri.

Algustiitrite sümboolne tähendus on kasvanud 1976. aastast saadik, mil Emmy teleauhindade nimekirja lisandus kategooriana graafika ja tiitrite disain. See innustas edaspidi sellesse töölõiku järjest loomingulisemalt suhtuma ja stilistiliselt efektsemaid lahendusi otsima. Sel aastal peeti näiteks nüüd põhitiitrite disaini auhinna vääriliseks maffiadraama „Harlemi ristiisa“ alguskujundust. Algustiitreid võib käsitleda omaette narratiivi või mikrožanrina, mis peaks stilistilise originaalsuse kõrval sisaldama tegevuspaiga tutvustuse, vihjama põhiloo kesksele teemale ja kehtestama jutustuse domineeriva meeleolu või modaalsuse. Nii on algustiitritest kujunenud tehniliselt keeruka teostuse ning visuaaliga väiksed eksperimentaalsed kunstiteosed. Visuaalsele lahendusele annab võrgutava lisatähenduse üldatmosfääri paika sättiv helikujundus või lauluvalik, mistõttu on ilmselt õigustatud võrdlus muusikavideoga. Algustiitrid on aga tehtud veelgi kontsentreeritumas vormis ja seetõttu mõjuvamad. Asjata pole algustiitrite puhul kasutatud võrdlust Pavlovi refleksiga, seda eriti tänapäeva muutunud teletarbimise ajastul: muude meelitajate kõrval peaksid algustiitrid tekitama vajaduse vaadata seriaali järgmist osa.

Algustiitrite kunstilist iseseisvust on eriti rõhutatud pikkade kvaliteetsete telenarratiivide järjekordse kuldajastuga seoses. Nüüdseks juba teleklassikaks saanud sarjade algustiitrite puhul analüüsitakse visuaalset stilistikat, mitmekihilist ja filmilooga suhestuvat intertekstuaalsust, loo keskseid motiive ning muidugi ka muusikat, sh laulusõnu. Praegu kasutatakse filmitööstuses ka sõna „põhitiitrid“ (ingl main credits), mis kinnitab veelgi jõulisemalt narratiivi algusesse koondatud eepilist kvaliteeti. Ajakirjanik Brett Martini sõnul ei ole tänapäeva tiitrid enam minimalistlikud graafika ja muusika sähvatused (nt „Seinfeldi“ bassirida) ega 1970. ja 1980. aastate järjefilmide melanhoolne lühifilme meenutav päis, mis on sageli loost sügavamõttelisem.¹ Kuigi lühifilmilikkus säilib, kirjutatakse sellesse järjest tugevamalt sisse peategelase profiil, sotsiaalsed pinged või jutustajapositsioon. Näiteks Colombia uimastikartellidest kõneleva seriaali „Narcos“ esimese hooaja avatiitrites esitatakse vaatajale kirjandusloost tuttava maagilise realismi definitsioon. Sellega osutatakse tegelikkuse kunstilise kujutamise mudelile, millega autorid on tahtnud ilmselt mõista anda, et kokaiinimaagiat mõistetakse Lõuna-Ameerika, sealhulgas Colombia argipäeva lahutamatu osana.

Uue ajastu avatiitrite ning paljude muudegi poeetikavõtete standardi loob sajandivahetuse mammutsari „Sopranod“ (1999–2007). Maffialoo korduv algus lahendatakse teekonna või kojusõidu troobile toetuva narratiivina, mis käivitub peategelase auto tunnelist väljajõudmise motiiviga. Poolteist minutit kestev autosõidu montaaž jutustab Ameerika itaalia kogukonna sümboolse edasijõudmise loo: tahavaatepeeglist näeme alles Manhattanit, kui kaamera registreerib juba teeviitadel vilksatavaid kohanimesid, klassikuuluvust ning prestiižimäära tähistavaid piirkondi New Jerseys. Läbi tööstusmaastiku ja üürikorterite piirkonna Newarkis sõidetakse esimeste odavamate omaelamisteni Orange’is või Glen Ridge’is ning jõutakse lõpuks tõotatud maale Caldwelli. Kogu sümboolse edusõidu ajal sigarit pahvinud Tony virutab kohale jõudes autoukse kinni. Kui lisame kaheraudse omanikuks saamisest ja muustki kõnelevad laulusõnad, oleme saanud teada, et selle tüübiga nalja teha pole kasulik kellelegi.² Tiitrite kaameratöö ja montaaž on peaaegu eksperimentaalne, vaatepunkt püsib liikuvas autos, hüpleb paremale ja vasakule, autopeeglisse ja kõrgustesse, protagonist pannakse avatiitrite jooksul kokku kehafragmentide lähiplaanidest ning alles lõpupuändina jõuab kaamera klassikalise nägu ja keha kujutava kaadrini.

Edasisest võib tuua ridamisi efektseid näiteid. 1960. aastate „Madison Avenue kuningatest“ ehk New Yorgi reklaamimaailmast rääkiva seriaali „Pöörased“ („Mad Men“, 2007–2015) algus on disainitud julge ja tähelepanu köitva animatsioonina, kus vaatajale tutvustatakse kõigepealt reklaamibüroo haiglaga sarnanevat kontorimiljööd. Temaatiline resonants läheb veelgi kaugemale, sest seejärel näeme kabinetti sisenenud pintsakus härrasmeest juba reklaamidega kaetud kõrghoone peegelklaasist seina taustal püstloodis alla kukkuvat. See stseen mõjub küll pigem irooniliselt kui traagiliselt, sest tänavale prantsatamise asemel maandutakse lõpuks ikka mugavas tugitoolis, sigaret lõtvade sõrmede vahel. Viimane detail pole siin tähtsusetu: sigaretikompaniidele tehtavad kampaaniad ja lakkamatu suitsetamine kõikjal iseloomustab seriaali kogu atmosfääri.

Kui kukkumise juurde tagasi tulla, tasub tähele panna, et see motiiv annab juba ette aimu reklaamiäri riskantsusest ja tööprotsessis sisalduvast õõvast, kohe saabuvatest tähtaegadest ja kampaania võimalikust läbikukkumisest. Tähelepanu on juhitud veel intertekstuaalsele americana tasandile: ilmselt viidatakse Alfred Hitchcocki „Vertigole“, kuid kindlasti ka tema filmi „Loodest põhja poole“ sündmustikule ja algustiitritele, mille teostas legendaarne graafiline disainer, paljude logode ja postrite kujundaja Saul Bass.³ Algustiitrite poeetika on üles ehitatud ajaloolise ja uue vaatepunkti segunemisele. Pilvelõhkujast kukkuv mees on tolleks ajaks kõigile tuttav 11. septembri tragöödia märk, kuid omaaegne perspektiiv avaneb ka muusika kaudu. Natuke vähem kui neljakümne sekundi vältel osutab Briti artist RJD2 1960. aastate svingirütmi meenutavale orkestrimuusikale, aga mängib sellele samal ajal irooniliselt peale praegusi hiphopirütme.

Sarimõrvarite käitumisse ja psühholoogiasse süveneva krimisarja „Mindhunter“ (2017–) jutustajahääl kehtestab ennast samuti avatiitrite vastandeid esitavad montaažis, kus läikivad metallpinnad kohtuvad räpase keha ja nahaosadega. Uurimisel kasutusel tehnika, lintmakid ja mikrofonid, liidetakse ja sulandatakse surnukehade või elutute kehaosade sujuvasse voolamisse. Selles sümbolite montaažis on arvatud väljenduvat loo keskne teema: seaduse rangete piiride ja anarhilise kurjuse, korra ja kaose kokkupõrge, pisiasjadeni mõistetava tehnika ja mõrvari äärmusteni arusaamatu mõistuse konflikt.

Üks põhilugu sisse juhatavaid elemente on sündmuste ruumi loomine või piiritlemine. Sageli kasutatakse selleks kaardi kontuuridega mängimist. Nt politseisarja „Kõvad tegijad“ („Big Dogs“, 2020) avatiitrite põhikujundiks on Manhattani tänavate kaart, mis lühikese loo vältel süttib ja millest lõpuks põleb välja pealkiri. Allegoorilises reisidüstoopias „Snowpiercer“ (2020–) vilksatab sissejuhatuses ümber maailma sõitva rongi marsruut, mis on globaalse ühendatuse kujund, aga vaigistab ka elementaarse uudishimu, vastates küsimusele, kuidas on võimalikud nt mandritevahelised ülesõidud jms. Kohakujundi erivorm on tegevuspaika kujutav makett, millega esitatakse sündmuste toimumispaik juba astme võrra ruumilisemalt ja mitmemõõtmelisemalt. Viimase näiteks on muidugi „Troonide mängu“ mitut puhku auhinnatud avatiitrid, mille käigus ehitatakse järk-järgult üles kogu Westerose maailma põhilised tegevuspaigad.

Harva erandina võib mainida seriaalseid algustiitreid, nt on eraldi areneva narratiivina vormistatud sel aastal omajagu kõneainet pakkunud Paolo Sorrentino seriaali „Uus paavst“ (2020) hooaja esimese poole algused. Sarja edenedes moodustub enam-vähem terviklik popvideo, mis jätkub järgmise osa alguses sealt, kust eelmine kord katkes, lisades juba nähtule uue perspektiivi või kihistuse. Tähelepanuväärne on ka nüanss, et avatiitrite taustale lavastatud videos näeme tantsivate tüdrukute ja vilkuva neoonristi tagant hämarusest renessansiajastu kunstniku Paolo Veronese maali „Kaana pulm“. Nii tehakse lühikese klipi vältel teatavaks kristliku traditsiooni suhtes võetud autorihoiak koos jutustamisviisi ja temaatiliste dominantide ümbermängimisega. Palju vaeva on tiitrite disainiga nähtud üleilmseteks hittideks saanud Euroopa ja eriti Skandinaavia sarjade puhul, kus domineerivad atmosfäärikujundina vesi, lumi, metsad ja meri ning mille tehnilist teostust, väljamõõdetud tempot ja allegoorialoomet tahaks tegelikult ikka uuesti ja uuesti imetleda. Kokkuvõttes võib julgelt väita, et algustiitrid on väike iseseisev esteetiline vorm, mida võiks vaadata ka sellele järgneva ajakuluka jutustuseta.

1 Brett Martin, Difficult Men. Behind the Scenes of a Creative Revolution: From The Sopranos and The Wire to Mad Men and Breaking Bad. Faber and Faber, 2013, lk 15.

2 Samas, lk 15.

3 Jesse McLean, Kings of Madison Avenue. The Unofficial Guide to Mad Man. ECW Press, Toronto 2009, lk 38.