Priimägi klassitsismi tervitamas

MAREK VOLT

Kas teadustki tehakse nagu brändi? Kunstiteoreetiline sõnavõsa, mis sisaldab mõisteid ?klassikaline?, ?klassitsism?, ?klassitsistlik?, ?klassik? on sageli läbinähtamatu ja tekitab mõnikord tulutut teoretiseerimist. Kergematel juhtudel võime ütelda, et eksisteerib baroki klassikuid ja klassikalist romantismi, kuigi nii barokk kui romantism on rangelt võttes klassitsismiga antiteetilised. Möönan, et selline mõistete pruukimine on kunstiga seotud kontekstis sama vältimatu kui ?demokraatia? ja ?riigi? mõiste kasutamine poliitikateaduses. Eriti vältimatuks osutub see aga siis, kui klassitsistlikke tunnuseid nähakse nüüdses kunstielus endas.

Artiklis ?Klassitsismi tagasitulek? (Areen 29. VII) diagnoosib Linnar Priimägi klassitsistlike ilmingute tärkamist Euroopa kunstielus: ?Pärast ?moodsa kunsti? laine laugumist Euroopas kasvab, esiteks, niihästi klassikalise kui ka klassitsistliku kunstipärandi populaarsus, teiseks, kunstiteaduses taasärkab huvi klassikalise, teosekeskse kunstiteooria vastu, ja kolmandaks, tekib kunstiloomes uusi stiihilisi suundumusi, mis oma esteetilistes alustes kaugenevad modernismist ja lähenevad klassitsismile.?

 

Klassitsistlik pärand

Uute või taastärkavate suundumuste tuvastamine ja mõtestamine kunstimaailmas on provintslastele eriti väärtuslik ja ses mõttes tuleks Priimäe ettevõtmist kõrgelt hinnata. Ometi pole klassitsistliku kunstipärandi populaarsust õigustavaid väiteid just ohtrasti. Pärandi uusavastuse egiidi all räägitakse üksnes Saksamaal mõne aasta eest aset leidnud kunstisündmustest. München ja Berliin on suured kunstilinnad ja nende kunstielu tähtis, kuid mitte kogu Euroopa kunstielu määrav. Samuti igatsen ma Areeni lugejana teada saada, mispärast ei märgi teised, st. paljud samades linnades aset leidvad kunstisündmused tärkavaid trende kunstimaailmas. Mis mõttes on trendid Londoni, Pariisi, Madridi, Rooma jt. linnade kunstielus üldse tuvastatavad? Priimäe poolt märgitud klassitsistlik liikumine kunstielus võib osutuda marginaalseks, kui eeldada, et see keskendub eelkõige maalikunstile.

 

Klassitsism kunstiteaduses!

Priimägi väidab, et ?Klassitsism toob kunstiteaduse tagasi teose juurde, taastab esteetika kui teosekeskse kunstiteooria. XX sajandi teises pooles keskendus kunstiteadus ühekülgselt kunstipoliitikale ja kunsti sotsioloogiale.? Kuid sellele avaldusele ei järgne ühegi rõhutatult teosele keskenduva kunstiteadusliku voolu esindaja nimetamast. Priimägi osutab vaid ühele, Dana Arnoldi nn. uuele kunstiajaloo juhtteosele.

Rääkida klassitsistlikust kunstiteooriast on eriti eksitav siis, kui puudub õigustus teosekeskse lähenemise paaritamisele just terminiga ?klassikaline? või ?klassitsistlik?? Eitamata kunstielu seotust kunstiteooriaga, vajab vältimatult pikemalt seletust, kuidas saab klassitsism kui kunstielu nähtus (millega mõeldakse teatud reeglite kogumi printsiipe, iseäralikke teemasid ja kanoniseeritud autoreid) kaasa tuua muutusi kunstiteaduses ja selle teooriates? Mis on sellel kunsti sisulisi ja vormilisi tunnuseid käsitleval mõistel pistmist kunstiteaduslike paradigmadega? Mille tõttu on seda võimalik esitada ühe liikumise ilminguna?

Eelmise sajandi analüütilised kunstifilosoofid (eelkõige Monroe Beardsley) on osutanud romantismi esteetikale kui esteetikale, mis rääkis kunstiteose asemel kunstnike loomingupsühholoogiast. Esteetikat ei ole aga tarvis segi ajada kunstniku psühholoogilise sümptomaatika uurimisega. Kuigi seda laadi teooriat seostati romantismiga, ei ole teosele osutamist esteetikas küll kunagi klassikaliseks peetud. Kas kunstiteaduses on?

 

Milleks klassitsism?

On ilmne, et Priimägi mitte ei kirjelda kiretu pilguga kunstimaailmas aset leidvaid sündmusi, vaid osutab klassitsistlikele ilminguile kunstiteaduses ja kunstiloomes kui millelegi positiivsele. Missugused on siis need argumendid, mille pärast tuleks meil klassitsistlike tuulte puhumist kunstiteaduses Priimäe moodi tervitada? Ons siis midagi peale pelga fakti, et mõned kunstiteadlased ja kunstnikud on mitteklassitsismist väsinud?

Tundub, et ainus arvestatav asjaolu Priimäe silmis on kunstifilosoofiliselt kulunud õigustus, et a la teised teooriad (voolud, paradigmad) pole teost üldse tähele pannud, st. räägivad millestki muust kui kunstiteostest ja et XX sajandi teise poole kunstiteadus keskendus ühekülgselt kunstipoliitikale ja kunsti sotsioloogiale ning et klassitsism toob kunstiteaduse tagasi teose juurde, taastades nii teosekeskse kunstiteooria. Kuid miks peaks kunstiteadus olema eelkõige teosekeskne? Paistabki, et Priimäe kasutada on salapärane metakunstiteaduslik Archimedese punkt, millest lähtudes teosekeskne liikumine talle teistest kunstiteaduslikest lähenemisest eelistatum paistab.

Julgeksin teosekeskse lähenemise teoreetilises korrektsuses ja aprioorses kunstiteaduslikus väärtuses kahelda. Esiteks, ka eelnevalt nimetatud kunstiteaduslikel suundumustel on omad esilekerkimise põhjused ja õigustused. Ja nende seas ei mänginud kindlasti vähetähtsat rolli eelnenud teooriate liigne suunatus teosele. Kuigi Priimägi paistab eeldavat, et mitmekülgsus on kunstiteaduslik väärtus, ei kõrvalda ta kahtlust, et kunstiteaduse teosekeskne hoiak võiks osutuda ühekülgsuse ilminguks.

Esteetikud on ikka vaielnud, kas ja mis mõttes on maalikunstis kunstiteos samastatav füüsilise objektiga. Kirjanduse ja muusika puhul ei ole aga nn. füüsilise objekti hüpoteesiga (Wollheimi termin) mitte midagi peale hakata. Nende puhul on teose enesega kohtumine mõnes mõttes ülepea võimatu. Klassikalise muusika puhul saab teost esitada lugematu arv kordi. Teos on seega midagi etendusest erinevat ja eristatavat. Niisiis, isegi kui me eristame teoseid teoste ajaloost, kunstnike eluloost, teose vastuvõtu psühholoogiast, ei ole ikkagi selge, kus on teos kunstiobjektis. Kunstiteosed on kultuuri- ja mitte loodusnähtused või objektid. Seega, olles nii teravapilguline klassitsistlik esteetik kui tahes, ei saa kunsti olemust ega teose ontoloogilist lokalisatsiooni avastada nagu vee molekulaarstruktuuri. Lühidalt: ei ole kaugeltki selge, mille juurde või pigem kuhu siis kutsutakse, kui kutsutakse teose juurde.

Kolmandaks, ma ei ole sugugi kindel, et teosetsentrism üldse evib kiiduväärt normatiivseid tagajärgi. Võiks ju samavõrd uskuda, et tsentreeritud lähenemine teosele taasjuurutab kunstiteose fetiðeerimist, palistab teoste poetamist kunsti ?klassikalisse? locus?esse, kas külma eluvõõrusse muuseumimüüril või rikkuri seinale jõukurluse maitsemanifestiks. Teosele keskendumine kaldub teost eraldama ilma avaramast poliitilisest, ajaloolisest kultuurikontekstist. Tulemuseks on inimestest võõrandunud, lihtsalt ese, mis kuidagi enam ei kõnele.

 

Kus on esteetika?

Priimäe kolmikjaotuses, kuidas võib kunstist rääkida (maitseotsustus, kunstisotsioloogia, kunstiteadus), nimetatakse esteetikat pelgalt kunstiteaduses pruugitava keele nimetusena. Kuna esteetika olemasolus filosoofilise distsipliinina ei ole võimalik kahelda, võiks tahta teada vastust küsimusele, missuguse tunnetusliku kaalu võiks omistada esteetika otsustustele.

Kuid veelgi tähelepanuväärsem on, et Priimägi annab kunstisotsioloogiale ja kunstipsühholoogiale üksnes mingi esseistliku eelteaduse staatuse. Ma kaldun aga arvama, et see, kuidas sotsioloogia ja psühholoogia kunstist räägib, on vähegi tõsiseltvõetava käsitluse juures rohkem teadus, kui seda on kunstiteadus. Kuidagi sobimatu on mõtelda, et Berlyne, Arnheim, või Bourdieu oleksid mingid kunstiteaduse eelteadlased. Kui miski on esseistlik, siis eelkõige kunstiteadus, mitte aga kunstisotsioloogia või kunstipsühholoogia. Meie endi Boris Bernstein väitis, et just kunstiteaduslikule proosale on püsiomased mitmesugused kunstilised ambitsioonid (kujunduslikkus, emotsionaalsus). Erinevalt teistest teadustest säilib kunstiteaduses kunstiline karakteristika isegi väljaspool populariseerivat laadi kirjutisi, st. spetsialistidele määratud tõsiteaduslikes tekstides. Sellist kunstipära seletati uuritava aine spetsiifikaga, mis väljendab lipukirjas ?kaunist tuleb kaunilt kõnelda?. No aga kui kunst ei ole enam kaunis, mis mõtet siin kaunilt kõnelda!

 

Neomodernismi manifest

Magistrikraadiga kunstnikust esteetik Armando Bayraktari ja Kanada päritoluga kunstnik André Durand sõnastasid 2001. aastal ?Neomodernismi manifestis? 17 kriteeriumi, millest Priimäe arvates terve rida lähendab ?neomodernismi? klassitsismile. Priimägi ei ütle, millised neist manifestis sisalduvatest kriteeriumidest selliste lähendajatena toimivad. Kuigi Bayraktari ega Durand ei ole minu teada kusagil oma loominguga seostanud klassitsismi mõistet, osutavad mitmed kriteeriumid klassitsismile. Iga elemendi õigustatus seisneb tema seoses tervikteosega: vormi lihtsus, alasti figuuri olulisus, perspektiivi ja sügavuse rõhutamine jne. Manifestiidioom on sageli kõrgendatult obskuurne, nii jäävad neomodernismi manifesti mõnedki punktid arusaamatuks. Kuid mõned manifesti kriteeriumid ei ole vastuolus paljude ebaklassitsistlike vooludega ning rakenduvad kindlasti ka suuremale hulgale teostele, kui manifesti lõpus osutatud. Mõned neomodernismi kriteeriumid on aga selgelt ebaklassitsistlikud. Klassitsistlikku kunsti on ikka seostatud moraliseerimise ja õpetuslikkusega, poliitilises mõttes patriotismiga ning ühiskonna primaarsuse rõhutamisega üksikisiku üle. Need tunnused on aga suhteliselt sobimatud neomodernismi manifesti 5. ja 6. kriteeriumiga, mille kohaselt on neomodernistlik hoiak religioosse ja poliitilise ainestiku suhtes pigem erapooletu ja filosoofiline; neomodernistlik kunst ei ole mõeldud usu kinnitamiseks ega propagandaks.