Putini license to kill ja license to die

Venemaa on seestpoolt kaitseta. Seega tõstatub teravamalt küsimus, kas Ukraina ei peaks ehk kandma sõjategevust üle Venemaale.

ÜLO MATTHEUS

Wagneri grupi jaanipäevaretk Moskva peale kõneleb sellest, et Venemaa pealinn on kaitseta ja iga suurem relvastatud jõud võib riigis võimu üle võtta. Kuigi Wagneri grupp otsustas sedakorda taanduda, on džinn pudelist välja lastud ja võib arvata, et jaanipäevaretkele järgneb ka mihklipäevaretk. Eks igal oinal ole lõpuks ka mihklipäev. Võim, kellele võib oma tingimusi esitada mingi relvastatud grupp, ei püsi Venemaal kuigi kaua. Mõistagi on Putinil võimalik mingi osa vägedest või ka kõik väed Ukrainast välja tuua ja tagada Moskvale piisav kaitse, kuid see tähendab kaotust sõjas ja veelgi hävitavamat lööki Putini autoriteedile. Häid valikuid Vene diktaatoril ei ole.

Kindel on see, et kaos Venemaal, mida läänes on kogu aeg peljatud, on nüüd otsapidi käes. Prigožin osutas, kui lihtsasti võib juhtuda, et võimu Venemaal võtab üle mingi relvastatud grupeering, kes haarab möödaminnes enda kätte ka kardetud tuumarelvad. See tähendab kontrollimatut olukorda kogu maailma tuumajulgeolekus ja sunnib läänele peale juba hoopis teised julgeolekumeetmed. Kui siiani kehtib Ukrainale keeld kasutada lääne relvi Venemaal asuvate objektide ründamiseks, siis nüüd on aeg see ilmselt ümber vaadata. Mida kiiremini see sõda lõpeb ja Putini režiim vahetub, seda parem on see ju lõpuks ka läänele.

Licence to kill

Putinil on siiani olnud õigus piiramatult Ukrainat rünnata, ilma et Ukrainal oleks võimalik samaga vastata. Putin pommitab karistamatult Ukraina linnu ja tapab tsiviilisikuid, kuid Ukrainal ei lubata rünnata isegi mitte Venemaa sõjalisi objekte. Nii on Putinile antud justnagu õigus karistamatult tappa – license to kill. Paralleele sama pealkirjaga Bondi-filmiga saab mõistagi tõmmata vaid äraspidises võtmes, sest seesugust luba pole antud mitte positiivsele superkangelasele, vaid pahalasele.

Kui Jugoslaavia sõja puhul otsustas NATO ühel hetkel, et serblaste genotsiid albaanlaste vastu tuleb peatada ja alustas Jugoslaavia vastu 1999. aastal ulatuslikke pommirünnakuid, siis Ukraina sõjas on otsest sekkumist seni välditud. Põhjuseks on ennekõike pelgus, et Putin kasutab tuumarelvi või sõja eskaleerumine tekitab Venemaal kontrollimatu olukorra.

Lääne hirmust Vene tuumarelva ees räägib kõnekalt ka reaktsioon sellele, kui Venemaa oli õhkinud Kahhovka tammi. See katastroofi mõõtu sündmus ei ületanud läve, mil lääs pidanuks vajalikuks otsustavalt sekkuda. Maailma esmareaktsioon oli kõhklev, justkui võinuks selle taga olla Ukraina ise või et tamm purunes iseeneslikult liiga kõrge veetaseme tõttu. ÜRO vaikis, Punane Rist ei tõtanud appi, poliitikud ei kiirustanud hinnangut andma ega kehtestama Venemaa vastu veelgi karmimaid sanktsioone. Näis, nagu oleks keegi sõjateatris endale vaid natuke ketšupit pükstele tilgutanud.

Ebaadekvaatse reaktsiooni Kahhovka tammi õhkimisele põhjustas küllap ka muu maailma sõjaväsimus. Sõjateatri auditoorium on jäänud tuimaks, sest sõjaõudused on olnud sedavõrd koledad (Butša massihauad, Mariupoli teatri massimõrv, laste vägistamine ja tapmine, vangide piinamine ja grupiviisiline hukkamine Olevnivkas, Ukraina vangidel pea ja genitaalide mahalõikamine, wagnerlastest desertööride pea lömastamine kuvaldaga jne, jne), et miski ei vapusta enam. Isegi mitte Kahhovka tammi õhkimine ja keskkonna­katastroof Lõuna-Ukrainas.

Nii nähtub, et vaid tõsine tuumaoht, mida sisaldas endas ka Wagneri retk Moskva peale, võib lääne uudiskanalid kuumaks kütta ja panna lääne kuidagi reageerima. Ükskõiksus Kahhovka tammi õhkimise suhtes võib aga tähendada, et järgmised katastroofid, näiteks Zaporižžja tuumaelektrijaama või üliohtliku keemiatehase Krõmski Titan õhkimine Krimmi piiril, võidakse toime panna juba hoopis kergekäelisemalt. Ukraina sõjaväeluure väitel on Zaporižžja tuumaelektrijaama kuuest reaktorist neli mineeritud ja Venemaal on olemas plaan tuumajaama õhkimiseks, et tekitada piirkonnas radioaktiivne tsoon ja peatada sellega Ukraina vastupealetung.

Kuigi Wagneri retk Moskva peale lõi Putini kaardid mõnevõrra segi ning sunnib viimast tähelepanu pöörama ka Venemaa siseprobleemidele ja ennekõike oma julgeolekule, siis seda enam võib ta oma võimu nõrgenemisest tulenevalt ette võtta radikaalseid samme. Peale strateegiliste eesmärkide võimaldaks tuumajaama õhkimine juhtida tähelepanu Venemaa võimukriisilt kõrvale. Ent võib-olla korraldab ta mõne katastroofi ka lihtsalt kättemaksuks.

Maailmalõpu nupp

Tuumarelv Putini käes on nagu tikud lapse käes: kunagi ei tea, millal tuli valla pääseb. Viimastel aegadel on Putin teemat üleval hoidnud Valgevene tuumarelvastamisega. Kuna tuumalõhkepäid kandvate rakettide laskeulatus on väga suur, siis pole tegelikult vahet, kui kaugel asuvad need lõhkpead Ukrainast või muust Euroopast. See tähendab, et nende paigutamine Valgevenesse ei anna erilist strateegilist efekti. Tuumašantaaži kõrval võib seda ettevõtmist põhjendada pigem sooviga allutada Lukašenka režiim veelgi kindlamalt Venemaale. Kuna tuumalõhkepead jäävad Vene relvaüksuste kontrolli alla, tähendab see sisuliselt ka Vene relvajõudude põlistamist Valgevenes. See on aga juba okupatsioon, mille puhul jääb ehk puudu vaid formaaljuriidiline kinnitus. Spekuleeritud on sellegi üle, et kui Venemaa tulistab tuumalõhkepea välja Valgevenest, oleks sellel viimasele katastroofilised tagajärjed. Nii oleksid tuumarelvad Valgevenes nagu malakas Putini käes, et Lukašenkat ohjes hoida.

Huvitavaid mõttearendusi pakub Lukašenka vahendajaroll Putini ja Prigožini kõnelustel, mis päädis Prigožini loobumisega Moskva hõivamisest. See lubab arvata, et peale oma võimu hoidmise, kuivõrd koos Putiniga kukkunuks ka Valgevene diktaator, oli Lukašenka vahendajarolli taga ka mingi salaplaan, millega ta kavaldas Putini üle. Kui Wagneri grupp hakkaks Lukašenka ettepanekul paiknema Valgevenes, läheks sellega see riik ka Prigožini kontrolli alla. See seaks kahtluse alla Putini plaani viia sinna tuumalõhkepead, sest nii võiksid need sattuda Prigožini kätte. Võimalik, et see oli üks Lukašenka kavalatest eesmärkidest, et tuumamalakas Valgevene pea kohalt maha võtta, sest tegelikult pole ju tuumarelva Valgevenesse vaja mitte Valgevenel, vaid Venemaal.

Sergei Karaganov, üks juhtivaid Vene šovinistlikke ideolooge, on väljaandes Profil märkinud, et tuumarelva paigutamine Valgevenesse on üks Putini esimestest sammudest taastada Venemaa tuumaheidutuse usaldusväärsus. Karaganovi sõnul peaks Venemaa seejuures alandama tuumarelvade kasutamise lubamatult kõrget künnist ja liikuma ettevaatlikult, kuid kiiresti heidutuse eskalatsiooniredelil ülespoole, nii et lääs ei kahtleks enam selles, et Venemaa võib tuumarelva tõepoolest kasutada. Üks selle eskalatsiooniredeli aste võiks Karaganovi arvates olla Ukrainat toetavate riikide elanikkonna hirmutamine tuumalöögiga. Karaganov on seejuures veendunud, et toimiva heidutuse korral saab USA vastulöögi ohu minimeerida, kuna tuumalöögile vastates seab USA ohtu ka iseenda ega soovi „Poznańi eest ohverdada Bostonit“.* Viimati öeldut on tõlgendatud ka kui Karaganovi soovitust rünnata tuumarelvaga Poolat.

Prigožini ootamatu sekkumine on niisiis selleski mängus kaarte seganud ja mängu käiku muutnud. Tulemus sõltub lõpuks sellest, kas Putin suudab oma veenvuse taastada. See ei tundu küll usutavana. On pakutud, et kui nii ei juhtu juba lähipäevadel, järgneb kiire langus.

License to die

Teadmine, et neid võib oodata võimult kukutamine või vägivaldne surm, on tagataskus kõigil diktaatoreil, see kuulub iseenesestmõistetavalt nende ameti juurde. Kogu Ukraina sõja vältel on spekuleeritud, millal ja missugustel tingimustel võib see juhtuda Putiniga. Kas ehk paistab silmapiiril Ivan-tsaaripoeg valgel hobusel, kes sõtkub surematul Kaštšeil hinge välja?!

Prigožini retk Moskva peale ja Putini põgenemine pealinnast ilmselt juba ärgitaski elevust nendes, kes nägid selles Putini lõppu. Aga nii nagu varem, ei täitunud ootused ka seekord, kuigi nüüd on hakatud kõnelema lõpu algusest. Kuni siiani võis Putini kukutamist pidada soovmõtlemiseks. Mitmegi analüütiku hinnangul pidanuks Putinile saatuslikuks saama juba Hersoni vabastamine möödunud aasta sügisel. Arvati, et kui see juhtub, ei ela Putini režiim ainsa vallutatud oblastikeskuse kaotust üle. Üks selle väite eestkõnelejaid oli näiteks USAs elav Vene päritolu poliitikavaatleja Andrei Piontkovski. Pikka aega kõneldi veendunult sellest, et mobilisatsioon Venemaal külvab riigi üle sõjahaudadega, inimesed tulevad seetõttu tänavale meelt avaldama ja Putin lendab troonilt. Aga sõjavastaseid proteste ei tulnud ja Putin jäi võimule. Paralleele on tõmmatud ka Esimese maailmasõjaga, mil sõja vastu meelestatud soldatid lahkusid rindelt ja põhjustasid riigis kaose, mis lõppes tsaarivõimu kukutamise ja Oktoobrirevolutsiooniga. See on ehk ainus prognoosidest, mis võinuks täituda, kui Prigožin oleks oma sõjakäigu lõpule viinud. Kuid ilmselt olid tal teised eesmärgid. Tema peamine soov oli ja on Wagneri grupp eraarmeena säilitada, sest retke Moskva peale ajendas ju kremli kavatsus see likvideerida ja sundida palgaarmee võitlejad liituma Vene regulaararmeega.

Prigožini taandumisega võib kõnelda Venemaal tekkinud ooteperioodist, mil on raske ennustada, mis juhtuma hakkab. On enam kui tõenäoline, et Putin otsib võimalusi Prigožini kõrvaldamiseks, kuid teiselt poolt on sama tõenäoline, et Putini lähikond otsib võimalust Putini võimult tõrjumiseks. Korruptiivse süsteemi tipus asetseva Putini elu on olnud seni sama kaitstud nagu surematul Kaštšeil, kelle surm asub nõela otsas, nõel munas, muna pardis, part jäneses, jänes kirstus ja kirst ripub tamme otsas mustal mäel, mida Kaštšei valvab kui oma silmatera. Ent kuna süsteem on ohtu sattunud, võitleb see nüüd iseenda säilimise eest – ja kui selle eelduseks on Putini väljavahetamine, siis seda ka tehakse.

Sõja jätkamise küsimus

Prigožini mäss mõjutab kindlasti ka sõda Ukrainas, tõstatades Vene relva­üksustes küsimuse, mille nimel siis sõditakse. Kui seni on seda tehtud suuresti põhimõttel „За родину! За Путина!“, siis nüüd on sellest sõjahüüust energia välja vihisenud nagu õhk auguga õhupallist. Prigožini retk näitas väga selgelt, et Venemaa on seestpoolt kaitseta. Seega tõstatub teravamalt küsimus, kas Ukraina ei peaks ehk kandma sõjategevust üle Venemaale. See sunniks Venemaad kas oma väed Ukrainast välja tõmbama, et seista vastu edasistele sissetungidele, või alustama läbirääkimisi sõja kiireks lõpetamiseks Ukraina tingimustel. Kindlasti innustab Moskva hõivamise lihtsus tegutsema aga Ukraina relvajõudude koosseisus tegutsevaid vene rahvusest üksusi. Küsimus on ju lõpuks selles, kas Venemaal haaravad võimu prigožinlastest kõrilõikajad või demokraatlikult meelestatud jõud.

Ukraina on oma tegevust rindel intensiivistanud ja saavutanud mitmes lõigus ka märgatavat edu. Üheks tähiseks Ukraina jaoks on ka NATO tippkohtumine Vilniuses 11. ja 12. juulil. Ukrainas tajutakse, et selleks ajaks oodatakse konkreetseid tulemusi, et teha järgmisi otsuseid. Ukraina omalt poolt ootab Vilniuse tippkohtumiselt ennekõike selgelt sõnastatud luba NATOga liitumiseks ja selle nimel ka pingutatakse. Kuid pingutab ka Venemaa, et Ukraina võimalusi selles osas pärssida. Siingi on Prigožin teinud Venemaale karuteene, näidates veenvalt, et Vene ohule tuleb teha kiire lõpp, enne kui tuumarelvad satuvad Prigožini-suguste tüüpide kätte või Venemaa õhib Zaporižžja tuumajaama.

Doonorriigid on Ukrainat oma piiratud relvatarnetega seni vaos hoidnud, kuid võimalik, et NATO tippkohtumisel saabub see hetk, kui tabud lõplikult maha võetakse ja Ukrainal lubatakse vabalt rünnata näiteks ka sõjalisi objekte Venemaal või korraldada seal vajalikke aktsioone. Ka tuleb sõja võitmiseks Ukraina sõjalist võimekust kiiresti suurendada, selle asemel et küpsetada seda aeglasel tulel nagu seni. Putini režiimil on aeg kaduda. Aeg on anda talle luba sõjateatrist lahkuda.

* Сергей Караганов, Применение ядерного оружия может уберечь человечество от глобальной катастрофы. Профиль 13. VI 2023. https://profile.ru/politics/primenenie-yadernogo-oruzhiya-mozhet-uberech-chelovechestvo-ot-globalnoj-katastrofy-1338893/