Raamatud, mida iialgi ei loeta

Hasso Krull

Suvel ei viitsi ma eriti raamatut lugeda. See ei tähenda, et mind ei huvitaks ükski raamat – vastupidi, ma kuulan hea meelega lugusid ühest või teisest teosest, mis kellelegi kätte on juhtunud. Isegi mõne raamatu juhuslik nimetamine võib köita tähelepanu, kui sellele lisanduvad isiklikud seosed, meenutused, ristuvad muljed ja põimuvad fantaasiad. Siis on raamat nagu unenägu, mis omandab pärast ümberjutustamist müütilise mõõtme.

Tõsi küll, see kõik näib veel eeldavat, et keegi on kuskil mõne raamatu siiski avanud. Vähemalt lähtub sellisest eeldusest prantsuse kirjandusteadlane Pierre Bayard, hiljuti ilmus tema väike käsiraamat „Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud” (2007, e. k Loomingu Raamatukogu, 2008, nr 18–20). Juba esimeses peatükis kuulutab Bayard uhkelt: „Ma ei ole kunagi „lugenud” Joyce’i „Ulyssest” ja on tõenäoline, et ma ei loe seda kunagi. Raamatu „sisu” on mulle seega täiesti võõras. Sisu küll, aga mitte paigutus. Aga raamatu sisu ongi suuremalt jaolt tema paigutus. Tahan sellega ütelda, et ma ei ole põrmugi hädas, kui ma tahan vestluses „Ulyssesest” juttu teha, sest ma oskan seda raamatut teiste suhtes võrdlemisi täpselt paigutada” (lk 23). Bayard suhtub siin irooniliselt lihtsameelsesse kujutelma, nagu võiks keegi mõnd raamatut tõeliselt „lugeda” ja nõnda selle „sisu” teada saada; selle asemel väärtustab ta hoopis raamatu „paigutust”, selle asendit kultuuriruumis ehk ühe raamatu suhet kõigi teiste raamatutega. „Teha vahet raamatu sisul ja tema paigutusel on äärmiselt oluline, kuna see võimaldab kultuuri mittepelgaval inimesel võtta sundimatult sõna mis tahes teemal… Nõnda viitan ma sageli oma loengutes Joyce’ile, ilma et ma sealjuures kulmugi kergitaksin.”

Siit edasi arutledes jõuab Bayard mõnede uute mõisteteni, mis on tavapärasest kirjanduskäsitusest küllaltki kauged. Iga raamat peab lugejani jõudmiseks kõigepealt läbima „sisemise raamatu”, ebateadliku kujutlusvõrgu, mis „toimib filtrina ja määrab kindlaks uute tekstide vastuvõtuviisid, otsustades, millised elemendid neist meelde jäetakse ja kuidas neid tõlgendatakse” (lk 76). Pärast seda tekib lugejal isiklik „ekraan-raamat”, kujutluse loodud objekt, mis astub tema mälestustes tõelise raamatu asemele (lk 48). Kõige eredamatest ekraan-raamatutest paneb iga inimene kokku oma isikliku „sisemise raamatukogu”, mis on osa suurest ja hõlmamatust „kollektiivsest raamatukogust” (lk 69). Kuid tõeline tegevus läheb siiski lahti alles „virtuaalses raamatukogus”, selles „suulises või kirjalikus ruumis, kus arutatakse raamatute üle” (lk 108); seal möllavad, lehvivad ja teevad ilma „fantoom-raamatud”, need „tabamatud ja liikuvad objektid, mille me tekitame suuliselt või kirjalikult, kui me raamatutest räägime” (lk 132).

Kuigi Bayard ise seda otseselt välja ei ütle, jõuab ta fantoom-raamatutest kõneldes tegelikult välja kirjakultuuri eesõiguse taandamiseni. On ju täiesti ilmne, et virtuaalses raamatukogus valitsevad ülekaalukalt suulised tekstid: arvamused, kuulujutud, seletused, mugandused, pajatused, kõik see, mis levib otse ühelt inimeselt teisele koos näoilmete, hääletooni ja vahetu ümbrusega. Kirjalik tekst võib seal küll omandada suure autoriteedi, kuid ei jõua iialgi järele suulise teksti varieeruvusele ja muutlikkusele. Jääb veel puudu vaid üks lühike samm, et suuline traditsioon täielikult varjutaks kirjasõna mõraneva imperialismi. Seda sammu Bayard siiski ei tee. Ehkki ta kõneleb võimalusest „hakata ise looma raamatuid, mida me pole lugenud” (lk 125), ei käsitle ta olukorda, kus hakataks kõnelema raamatutest, mida mitte keegi mitte kuskil iialgi lugenud ei ole.

Ometi on sellised „raamatud” täiesti olemas, samuti nagu on olemas fantoom-raamatud, sisemised raamatud ja ekraan-raamatud. Just siia kategooriasse kuulub hulk pärimuslikke suulisi tekste, näiteks „elavad eeposed” (Peeter Volkonski väljend, 25. VII Viljandi pärimusmuusika festivalil ööülikoolis peetud loengul). Laulikud, kes on oma kutsumuse saanud unes ning esitavad klassikalist värssteost silme ette kangastuva pildirea järgi, ei ole sageli lugenud ühtegi trükitud teksti. Ka nende kuulajad võivad olla kirjaoskamatud ja ometi tunda „raamatut” juba enne, kui nad on kuulnud selle esitust. Tõsi küll, folkloristid on selliseid eeposi hulgaliselt üles kirjutanud, kuid siiski jääb kirjalik tekst vaid üheks variandiks, mille suulise teose suurus täielikult varjutab. Sest see, mida kangesti tahetakse tunda, millest alati tahetakse rääkida ja millele ka kirjapandu lõppkokkuvõttes viitab, on just suuline tekst. See tekst on nagu unenägu, millel on müütiline mõõde juba enne jutustamist olemas. Mitte mustade tähtedega, mitte valgel paberil tekst, vaid tekst kui kangas või kude, nägemuste põimumine. Raamat, mida iialgi ei loeta, mida ei saagi lugeda, ega ole vajagi. Olgu see kirjutis pühendatud neile, kes suvel Sirpigi lugeda ei viitsi.